Märgalad. Charlotte Roche

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sita- ja kuselõhna neile poest ostetud jõledatele parfüümidele.

      Veel hullem kui vetsus lõhnaõli pritsivad naised on üha laiemalt leviv uus väljamõeldis.

      Kui sisened avalikku WC-sse, olgu restoranis või raudteejaamas, ja sulged teel vetsu enda järel kabiiniukse, pritsitakse sind ülevalt märjaks. Esimesel korral ma tõesti ehmusin. Mõtlesin, et mulle visati kõrvalkabiinist vett kaela. Kuid üles vaadates märkasin, et üleval ukse küljes on omamoodi seebidosaator, mis kallab täiesti ametlikult ja igati kavatsuslikult süütule vetsukülastajale kõige jubedamat sorti õhuvärskendajat kaela, niipea kui hädaline ukse kinni tõmbab. Juustesse, riietele, näkku. Igatahes, kui see pole ultimatiivne vägistamine hügieenifanaatikute poolt, siis ma ka ei tea.

      Kasutan oma smeegmat nagu teised lõhnaõlipudeleid. Torkan sõrme korraks vittu ning tupsutan pisut lima kõrvalesta taha ja hõõrun laiali. Mõjub juba tervitussuudlust andes imeliselt. Ema teine vitureegel oli, et vitud jäävad palju kergemini haigeks kui peenised. Ehk siis nad nakkuvad kergemini seente ja hallituse ja muu sellisega. Sellepärast ei tohiks tüdrukud võõrastes või avalikes WC-des iial potile istuda. Mind õpetati seisvas kükitamisasendis hõljudes pissima, puudutamata kogu seda rõvedat pissist potti. Olen juba paljude asjade puhul, mida mulle õpetati, märganud, et need ei pea sugugi paika.

      Niisiis tegin endast vituhügieeni katsejänese. Naudin täiega alati ja igal pool kogu keharaskusega tervenisti räpasele prilllauale istumist. Ühtlasi pühin oma vituga prill-laua enne istumist elegantse puusaliigutusega kõigist nurkadest puhtaks. Kui maandun vituga prill-laual, kostab kena matsatus ja vitt imeb kõik võõrad häbemekarvad, eri värvi ja eri sisuga tilgad, plekid ja loigud endasse. Teen seda juba neli aastat igas WC-s. Kõige meelsamini tanklates, kus meestel ja naistel on ühine WC. Ja mul pole veel kunagi ühtegi seent olnud. Mu naistearst doktor Brökert võib seda kinnitada.

      Olen küll vahel kahtlustanud, et mul on mingi vituhaigus. Iga kord, kui istusin vetsus ja lasin alumised lihased vabaks, et kusta, märkasin pärast potti vaadates – teen seda meelsasti –, et vees lebas suur, valge, pehme, ilus limalärakas. Sellest tõusis pinnale mullikesi ja mulliridasid nagu šampanjast.

      Pean täpsustama, et olen terve päeva väga märg, võiksin mitu korda päevas aluspükse vahetada. Ma siiski ei vaheta, mulle ju meeldib koguda. Niisiis, tagasi limaläraka juurde. Äkki olen tegelikult kogu aeg olnud haige ja minu libelibelima tuleb WC-eksperimentidest saadud vituseenetõvest?

      Härra doktor Brökert rahustas mu maha. Tegemist on terve, väga aktiivse limanaha limaga. Ta ei öelnud päris nii. Aga mõtles.

      Mul on oma kehaeritistega väga lähedane suhe. Näiteks olen ammusest ajast uhke oma vitulima üle, näiteks poistega ameledes. Neil tarvitses vaid näpuga korraks häbememokki puutuda ja sees oli veeliumägi.

      Üks kutt laulis mind katsudes alati „By the Rivers of Babylon“. Nüüd võiksin selle abil äri avada ja kuivade naiste tarbeks, kes ise märjaks ei lähe, purgikesi limaga täita. Kindlasti on palju parem kasutada tõelist naiselima kui kunstlikku libestit. Sel on ju vitulõhn! Võib-olla teevad seda aga vaid naised, kes üksteist tunnevad, võib-olla on võõras lima naiste arvates jäle? Võiks siiski ära proovida. Võib-olla mõne kuiva sõbranna peal.

      Mina söön ja nuusutan oma smeegmat meelsasti. Mind huvitavad iidamast-aadamast mu vituvoldid. Mida kõike sealt leida võib. Mul on pikad juuksed ja vahel eksib mõni väljalangenud juuksekarv kuidagi vitukurdudesse. On erutav väga aeglaselt karva sikutada ja mõelda sellele, kus kõik see on vedelenud. Mul läheb tuju ära, kui see tunne siis möödas on, ning ma soovin, et mu juuksed oleksid veelgi pikemad, et mul neist rohkem rõõmu oleks.

      Seda õnne tuleb ette väga harva. Nagu mõnda muudki asja, mis mind kuumaks ajab. Kui ma olen üksi vannis ja ajab peeretama, üritan õhumullid häbememokkade vahele suunata. See õnnestub vaid harva, veel harvemini kui see karvaasi, kuid kui veab, siis on õhumullid kui kõvad kuulikesed, mis end läbi mu pehmete, soojade häbememokkade puurivad. Kui see kord õnnestub, ütleme kord kuus, siis kiheleb kogu mu alakeha ja vitt sügeleb sedavõrd, et pean seda oma pikkade küüntega kratsima, kuni ma saan. Minu vitusügelust saab leevendada vaid kõva kraapimisega. Hõõrun sisemiste häbememokkade, nimetan neid kukeharjadeks, ja väliste häbememokkade, nimetan neid vaniljesarvekesteks, vahel kõvasti edasi ja tagasi ning ühel hetkel lükkan kukeharjad vasakule ja paremale eest ära, et täpselt keskelt sügelevat kohta kratsida. Ajan jalad nii laiali, et puusakondid raksuvad, et soe vesi saaks mu auku voolata. Hetk enne orgasmi haaran kõvasti kliitorist, nimetan seda ihapärliks. Seepeale lähen ääretult märjaks. Jah, nii need asjad käivad.

      Tagasi smeegma juurde. Vaatasin entsüklopeediast järele, mis smeegma tegelikult on. Mu parim sõbrana Corinna ütles mulle kord, et vaid meestel olla smeegma.

      Ja mis see siis mu mokkade vahel ja aluspükstes pidevalt on?

      Niimamõtlesin, kuideiöelnud.Eijulgenud.Entsüklopeedias oli pikk selgitus selle kohta, mis on smeegma. Naiste puhul nimetatakse seda muide samamoodi, hahaa. Kuid üks lause ei lähe mul tänaseni meelest: „Palja silmaga nähtav suurem kogus smeegmat koguneb ainult juhul, kui intiimhügieen on puudulik.“

      Kuidas palun? See on ju hiigelhäbematus. Iga päeva lõpus tuvastan palja silmaga hulga smeegmat, ükskõik kui põhjalikult ma hommikul vituvolte seebiveega uhtunud olen.

      Mida sellega siis öelda tahetakse? Et peaks end mitu korda päevas pesema? On ju hea, kui mu vitt on libe, sellest on teatud asjades vägagi abi. Mõiste „puudulik intiimhügieen“ on nimelt veniv. Nagu vitt. Nii on.

      Võtan plastkastist ühe täiskasvanute mähkme. Oh issand, kui suured need on. Neil on keskel suur paks nelinurkne vatipolster ja vöökohal kinnitamiseks neli suurt, õhukesest kilest tiivakest. Need sobivad kindlasti isegi vanadele paksudele meestele, suurust arvestades. Ma ei tahaks, et mul tekiks niipea vajadus millegi sellise järele. Palun. Uksele koputatakse.

      Siseneb kakaduusoenguga põetaja, naeratus näol. „Tere päevast. Mina olen Robin. Ma näen, et tutvute juba järgmiste päevade varustusega. Teil tuleb pärakuoperatsioon – pärak on väga ebahügieeniline, õigupoolest kõige ebahügieenilisem koht terves kehas. Kastis on kõik, mida vajate, et operatsioonijärgselt oma haava eest iseseisvalt hoolt kanda. Soovitame teil vähemalt kord päevas jalad harkis duši all seista ja haava voolava vee all pesta. Eelistatult nii, et mõned veejoad ka sisse lähevad. Natuke harjutamist ja küll see välja tuleb. Haava veega pesemine on teie jaoks oluliselt vähem valuline kui seda salvrättidega puhastada. Pärast dušši tupsutage ettevaatlikult käterätiga. Ja siin on teile üks rahustav tablett, selle võite juba sisse võtta, see teeb ülemineku täisnarkoosile kergemaks, kohe läheb lahti, see lõbusõit.“

      See info jätab mind ükskõikseks. Dušiotsakud meeldivad mulle vägagi. Ja ma tean täpselt, kuidas ma endale paar veejuga sisse suunan. Sellal kui Robin mu ratastega voodit mööda koridore lükkab ja ma neoontorusid enda kohal kihutamas näen, panen salaja käe oma Venuse kingule teki all, et ennast lõikuse-eelselt rahustada. Püüan mõtteid hirmult kõrvale juhtida, meenutades, kuidas ma juba väikese tüdrukuna end dušiotsakuga erutasin.

      Alguses tulistasin vittu veejugadega vaid väljastpoolt, hiljem hoidsin vaniljesarvekesi laiali, et veejoaga kukeharju ja ihapärlit tabada. Mida kõvemini, seda parem. Et kirvendaks korralikult. Seejuures tabas mõni tugev veejuga mind täiega vittu. Märkasin juba siis, et see sobib mulle. Lasta endale vesi sisse ja – sama erutav – jälle välja.

      Viimast tehes istun rätsepaistes duši all, toetan pisut selga ja kergitan tagumikku. Siis koban kõik häbememokad kõrvale, kus nende koht, ja lükkan jämeda dušiotsaku endale väga aeglaselt ja ettevaatlikult sisse. Selleks pole vaja mingit Pjuri, sest mu vitt toodab paljalt selle mõtte peale, et ma kohe end vett täis lasen, suurel СКАЧАТЬ