Märgalad. Charlotte Roche

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ raputab ta raseerija vees puhtaks. Veepinnal ujuvad karvad ja vaht. Mõlemad jalad saavad üsna kiirelt karvadest puhtaks. Ta ütleb, et jätaksin käsivarred sinna, kus need on. Nüüd on kaenlaaluste kord. Neetud. Ootan juba vituraseerimist. Kui tal see üldse plaanis on.

      Ta niisutab auke veega ja pritsib siis sinna seda purgivahukoorelaadset kraami. Kaenlaaluseid on raskem raseerida, sest sealsed karvad on nii pikad. Ta peab ühte kohta mitu korda raseerima, et kõik karvad eemaldada. Mu kaenlaaugud on ka väga sügavad, seepärast peab ta sealset nahka mitmes suunas pinguldama, et tekiks raseerimiseks sobiv sile pind. Kaevurilamp heidab mu nahale valgusringi. Kui Kanell tuleb mulle lähemale, et paremini näha, muutub ring väga väikeseks ja heledaks. Kui ta tõmbub silmadega kaugemale, kiirgab lamp suurele pinnale tuhmi valgust. Valgusring langeb otse punktile, mida ta parasjagu silmitseb. Ringi heledus näitab, kui täpselt ta parasjagu vaatab. Näen valgusringi üsna sageli oma rindadele langemas. Sagedamini paremale, ussikeelenibuga rinnale. Ja mu vitule. Pimestanud ta mind veel ei ole. Nägu teda ilmselt ei huvita. Kui kõik on sile, loobib ta kausist vett mu kaenlaalustele, et vahtu maha pühkida, ja kuivatab mu ära. Teisisõnu pigem tupsutab mind kuivaks. Naeratame teineteisele.

      „Aga nüüd,“ ütlen ja patsutan oma karvast vittu.

      „Hm.“

      Ta teeb mõlemad käed märjaks ja niisutab mu alumist otsa põhjalikult. Nabast allapoole, siis paremal ja vasakul jupi reie ülaosa ja siis häbememokkade vahelt kuni pepuauguni ning veel edasi kuni persepraoni. Ta silmitseb põhjalikult lillkapsast. Raseerimistakistusrada. Siis pritsib ta mulle raseerimisvahtu niisketesse kohtadesse. See vibreerib mõnusalt häbememokkadel. Krrrr. Ta masseerib vahtu natuke naha sisse ja haarab raseerija. Ta alustab reitega. Häbemekarvad, mis seal reie suunas kasvavad, aetakse maha. Ta sätib raseerija allapoole naba ja peatub hetkeks. Siis kallutab ta end võimalikult taha, et piirkonnast paremat ülevaadet saada, kortsutab mõtlikult kulmu ja ütleb tõsiselt:

      „Minu meelest on hea, et karvad kasvavad nii üles välja. Jätan üleval kõik puutumata. Ajan servadelt pisut enam maha, siis saame pika tumeda triibu kuni praoni, alates sealt kuni taha välja teen kõik puhtaks.“ Kõneldes ei vaata ta mulle silma, vaid räägib pigem mu vituga.

      Vitt vastab: „Nõus.“

      Kanell niidab kummaltki servalt veel ühe triibu muru.

      Teravatipulise soengu ots on seal, kus tõuseb vaniljesarvekeste kardin. Nüüd on aeg häbememokkade kallale asuda. Lõpuks ometi. Lõpuks ometi. Ta sukeldub peadpidi mu jalge vahele. Nii saab ta vittu kõige paremini lambiga valgustada. Vitt särab arvatavasti nagu karvane latern. Seest hõõguvpunane. Ta raseerib ettevaatlikult mu vaniljesarvekesi. Siis peab ta need laiali lükkama, sest tahab ka sisekülge töödelda. Ikka ja jälle sukeldub ta kõigisse kurdudesse. Kuni vahtu pole enam kuskil näha. Tahan, et ta kepiks mind. Küllap kepib, kui karvad aetud. Kannata veel natuke, Helen. Ta ütleb, et ma hoidku jalad laiali, aga tõmmaku põlved endale lähemale, et ta persele ligi pääseks. Ta küsib, kas see asjandus mu tagumikul on valus.

      „Ei, ei, need on lihtsalt väljasopistunud hemorroidid. Arvan, et võid ettevaatlikult üle nende raseerida.“

      Taga on palju vähem karvu. Ta tõmbab paar korda raseerijaga persepragu mööda üles ja alla ning teeb ringi ümber lahkliha. Valmis. Mind pritsitakse jälle nüüdseks jahtunud veega kausist ja tupsutatakse kuivaks. Mu vitt tootis kurdude raseerimisel hulgaliselt lima. Nüüd seguneb lima veega ja Kanell tupsutab selle ära. Kuid vitust tilgub otsekohe uut lima.

      „Kas sa kepid mind nüüd?“

      „Ei, selleks oled sa mulle liiga noor.“

      Püsi hästi rahulik, Helen. Muidu lahtub see ilus tunne seal all.

      „Kahju. Kas ma palun tohin end siis ise keppida, siin? Või pean ma kõigepealt koju minema, et seal tippu jõuda?“

      „Muidugi võid. Palun väga.“

      „Ulata mulle raseerija.“

      Võtan žileti pihku ja lükkan varre oma märga vittu. Vars polegi nii külm kui arvasin. Kanelli käed soojendasid seda kogu selle aja.

      Rütmiliste liigutustega libistan vart sisse ja välja. See meenutab mulle neljateistaastase sõrme. Hansukese pulgake. Hõõrun vart häbememokkade vahel kõvemini edasi ja tagasi. Üha kõvemini. Otsekui lõikaks leiba. Kõva leiba. Edasi, tagasi. Edasi, tagasi. Saen. Saen. Üha sügavamalt.

      Kanell jälgib mind.

      „Kas sa paneksid selle lambi mulle pähe? Ma tahan ka iseennast valgustada.“

      Ta tõmbab kummipaela mulle pähe ja sätib lambi täpselt keset mu otsmikku. Vaatan oma vittu ja kiirgan seda tehes valgust otse selle peale. Kanell läheb ära. Jessas, kui kiima raseerimine mind ajas. Panen raseerija kõhule ja silitan mõlema käega oma siledaks raseeritud, paljaid häbememokki. Armas jumal, keda pole olemas, küll need on pehmed. Pehmed nagu kitsenahk, pehmed nagu kivid. Nii pehmed, et ma peaaegu ei tunne neid sõrmede all. Hõõrun üha tugevamalt. Ja jõuan tippu.

      Ja nüüd? Olen higine ja hingetu. Siin on väga soe. Kus Kanell on? Panen end riidesse. Mul hakkab veel soojem. Ta tuleb tuppa. Küsin:

      „Kas tahad seda teinekordki teha?“

      „Hea meelega.“

      „Millal?“

      „Igal laupäeval kui sa töölt tuled.“

      „Hästi. Siis mul on alati nädal aega, et karvad sinu jaoks võimalikult pikaks kasvatada. Teen oma parima. Kohtumiseni.“

      See oli esimene kord, kui end raseerisin. Või kui mind raseeriti. Ühesõnaga, esimene kord karvu ajada. Sellest peale kohtume pea igal nädalal. Vahel ta ei tee ust lahti. Või ei ole kodus. Siis tuleb mul kaks nädalat raseerimata, tüügastega olla. See on minu meelest kole. Kas täiesti siledaks raseeritud või täiesti karvane. Pealegi hakkan igalt poolt hirmsasti sügelema. Niisiis pean ise karvu ajama, kui Kanell seda ei tee. Seejuures pole ma kaugeltki nii osav kui tema. Ta on aeglasem ja hoolivam.

      Loll on end ise raseerida, kuna olen selles osas ärahellitatud. Olen harjunud, et mind raseeritakse. Leian, et kui mehed tahavad raseeritud naisi, siis võtkugi raseerimine enda peale. Selle asemel, et kogu vaev naiste kaela jätta. Ilma meesteta oleks naistel ju täiesti suva, kui karvased nad. Kui mõlemad raseerivad teineteist vastastikku nii, nagu see nende arvates on kõige ilusam, siis on see parim eelmäng, mida suudan endale ette kujutada. Ja igal partneril on täpselt see soeng, mis teise kõige enam kuumaks ajab. Parem kui soovida teineteiselt kõiksugu asju ja neid vastastikku seletada. Sellest tõuseb ainult pahandust.

      Mina ajan üsna lohakalt karvu. Raseerin kiirelt, rutturuttu, raseerijaga üle, ja kisun žiletiga kõik katki. Enamasti veritsen siis ja karvatüükad võtavad põletiku sisse. Kui Kanell seda näeb, hakkab ta minuga pahandama, kuna ma endaga niimoodi ümber käin. Ta ei talu seda. Kuid ma ei käi endaga kaugeltki nii lohakalt ümber kui see, kes enne operatsiooni mu tagumikku raseeris.

      Palatisse siseneb põetaja. Kahjuks pole see Robin. Suva. Võin sellelt ka küsida.

      „Mis siis, kui mul tekib vajadus roojata?“

      Nii seda siin ju nimetatakse. Sõltuvalt sellest, kellega ma räägin, oskan ka väga valitult väljenduda.

      Õde selgitab, et arstid koguni soovitavad võimalikult varakult kakal käia. Et ei tekiks sitakomplekse. Ta ütleb, et haav peab paranema igapäevase roojamise juures, et kõik kasvaks õigesti kokku ja oleks ühtlasi suuteline СКАЧАТЬ