Minu ilus eksiil Eestis. João Lopes Marques

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ unustage mind, ma olen ametlik puurrrimishooaja ohver! Mina tean, millest räägitakse, kui jutt on inimõiguste täielikust rikkumisest.

      Olgem ausad. Ärgata hommikul üles, silmitsi puurrrijatega, kes mind läbi aknaklaasi passivad; süüa hommikusööki, kui nemad taustaks tellingutel eesti- ja venekeelseid anekdoote vuristavad; näha und haamritest ja trrrrrrrr… ja trellidest, mis uuristavad mu selga, aju ja jäsemeid alates 08:05st… Minu enda süü. Oleksin pidanud arvestama, mida kujutab endast puurrrimishooaeg ühes põhjamaises vanalinnas.

      Ma olin ju ometi lugenud artikleid Eesti majandusest, sellest, et rrriigi majandus kasvas aastaga ligi üksteist prrrotsenti, et kogu ehitustöö peab mahtuma aasta kuue kuu sisse, et iseseisvus saavutati kuusteist aastat tagasi, et kinnisvarrra asjus on siin buum…

      Kahju, et mul pole Eesti sotsiaalkindlustust. Prrrhh… Porrrrtugalis ei võta mind sellise murrrega keegi tõsiselt, aga mul peaks olema õigus vähemalt tablettidele või alternatiivteraapialegi, aga noh, mina ei tea midagi, mina pole spetsialist…

      Ma loodan ainult, et mitte-puurrrimise hooaeg, mis algas 1. novembril (vähemalt minu arvutuste järgi), seda mu häirrr… häirrr… ühesõnaga, mu haigust natuke rrravib. Vastasel juhul – mis ma peaks peale hakkama iga korrrd, kui kuulen autot mürrrisemas? Või iga korrrd, kui kuulen kohvimasinat rrrragisemas? Või kui keegi niidab murrru? Kui kuulen last mänguväljakul rrrõõmsalt kilkamas…

      Seda vist nimetatakse posttrrrraumaatiliseks sündrrroomiks?

      Vahet pole, ma tahan ainult selja jälle sirrrgu ajada. Olla norrrrrmaaalne, vabandust, normaalne: mul on kõrini kössitamisest siin… köögi laua all… Tahan jälle lihtsatest asjadest rõõmu tunda. Nagu telekast multikate vaatamine. Või habemeajamine minu armastatud Philipsiga (või oli see Braun?).

      Kuidas olla cool

      august 2008

      Pole rahvusvahelisemat ja ähmasemat väljendit kui „cool olema”. Kõik ja igaüks võib olla cool, või mitte. Inimestele meeldib selline manihheistlik tegelikkuse lihtsustamine: jah ja ei, must ja valge, hea ja halb. Cool või mitte-cool vastab informatsiooniteooriale: null või üks, üks või null.

      Muidugi saaks siia kolmanda kategooriana lisada ka „väga cool”, aga see on ainult cool’i tuletis.

      See taksonoomia on mind huvitanud kogu elu. Mul on palju sõpru, keda ma pean cool’iks, teised on vähem-cool’id, ja need, kes pole üldse cool’id, pole mu sõbrad. Sest nagu enamik inimesi maa peal, pean ka mina ennast cool’iks inimeseks. Mis siin salata, need, kes on cool’id, teavad, kui cool on olla cool.

      Lugesin hiljuti cool-olemise kohta uudiseid: suitsetajad olevat tavaliselt kõige cool’imad ja nad ei suitseta mitte sellepärast, et nad tahavad cool’id olla, vaid nemad on juba sünnist alates cool’id; päikeseloojangut jõllitades roosat veini juua ei olevat cool; mehed võivad nüüd lõpuks ometi rahumeeli ABBAt kuulata ja neid ei peeta selle pärast homodeks – sest see Rootsi bänd on nüüd cool.

      Pean tunnistama, et see viimane oli mulle väga hea uudis, sest ma võin nüüd julgelt laule ”The Winner Takes It All”, „Dancing Queen” ja ”One of Us” kuulata, ilma et retroseksuaalid mind mõnitama hakkaks.

      Loomulikult tegi see mind cool-olemise kui kontseptsiooni suhtes jälle uudishimulikumaks. Enne selle arvamusveeru kirjutamist lugesin mitut artiklit, enne kui leidsin Wikihow ja üheksa käsku, kuidas olla ultra-cool:

      1) käitu nii, nagu sind ei huvitaks, mida sinust arvatakse;

      2) ole teadlik sellest, kuidas sind tajutakse;

      3) näita end sellisena, millisena sa ennast kõige mugavamalt ja kindlamalt tunned;

      4) leia endale tõelised sõbrad;

      5) ära karda olla originaalne;

      6) räägi rahulikult ja selgelt, vaata inimestele silma;

      7) õpi enda üle naerma;

      8) pane kirja kõik oma elu eesmärgid;

      9) ära kunagi unusta cool’ina käituda.

      Pärast kõigi käskude taha linnukese tegemist sain aru, kui cool ma tegelikult olen. Hea küll, olen paar korda enesevalitsemise kaotanud; kui mul on kiire, ei ole mul aega inimestele silma vaadata; ükskord ma karjusin oma ema peale; ja tõsi, pean oma nimekirja veel paar-kolm eesmärki lisama; ja ma ei soostu enda üle naerma, kui mu ümber on ainult rumalad inimesed või kui on tegu väga tõsise probleemiga.

      Peale selle ma kahtlen, et need niinimetatud kõige cool’imad on üldse cool’id. Shakira on cool? Hmm. Ma pole kindel, et ta enda üle kuigi tihti naerab. Aga see kaunis tüdruk, keda ma eile rannas nägin? Tema kunstküüned olid liiga klantsitud, et ma usuks, et teda ei huvita, mida inimesed temast arvavad. George Clooney on cool? Arvatavasti pole tal aimugi, millisena mina teda tajun.

      Ärge arvake, et ma üritan olla cool, jättes teistest muljet, et nad on mitte-cool’id. Üldsegi mitte. Mul pole seda vaja ja see pole cool. Ma ei karda lihtsalt oma mõtteid välja öelda ja originaalne olla, isegi kui teie mind selle peale põlastate. Uskuge või mitte, aga see ei häiri mind.

      Ilmselt poleks ma pidanud seda teksti kirjutama. Aga ma olen ju cool, mis ma teha saan?

      Jootraha jätmise etiketist Eestis

      august 2007

      Roomlastel on ütlus „Roomas käitu nagu roomlased” – kes olen mina, et sellele vastu vaielda? Probleem tekib aga siis, kui roomlasedki veel päris kindlalt ei tea, kuidas roomlastena käituda.

      Nii on sageli ka postkommunistlikes ühiskondades.

      Seekordne artikkel sündis minu isiklikust kõhklusest: kas ma peaksin Eestis tippi andma või ei?

      Definitsiooni järgi on jootraha jätmine kompromiss vähemalt nelja muutuja vahel: a) sotsiaalne surve jootraha anda; b) meie heldus; c) raha olemasolu rahakotis; d) raha olemasolu pangaarvel.

      Tuleb tunnistada, et see teema on igati vastuoluline, isegi jootraha jätmise tava kujunemise osas ei ole üksmeelele jõutud. Osa lingviste ja ajaloolasi usub, et see komme ulatub Rooma impeeriumi aega. Ingliskeelne jootraha tähistav tip tulevat ladinakeelsest sõnast stips – kingitus.

      Teised lähevad otse Lääne-Germaani juurte juurde. 18. sajandil pandi Inglise pubides ja kohvikutes välja väike kast, millele oli peale kirjutatud „To Insure Promptitude” või lühendatult „T.I.P.” („Kiire Teeninduse Tagamiseks”). Neid, kes kasti münte panid, teenindati kiiremini. Arvestatava versioonina kõlab ka hollandikeelne verb tippen, mis tähendab lauale koputades (tippides) teenindajat kutsuma.

      Õnnetus oli aga alles teel: kodusõjajärgne Ameerika otsustas hakata jootraha andmist tõsiselt võtma. Ei olnud neist kena tegu. Kuigi USAs oli 1905. aastal jootraha andmise vastasel ühingul (Anti-Tipping Society of America) lausa 100 000 liiget ja tipp oli teatud osariikides keelatud, sai tippimine „tänu” dändidele ja ärimeestele siiski üleüldiseks heaks tavaks. Taheti Londonist ja Pariisist eeskuju võtta…

      Aga tagasi Eestisse. Pole üllatav, et endised sotsialismileeri riigid pole kõiki kapitalismi nüansse omaks võtnud. СКАЧАТЬ