Minu ilus eksiil Eestis. João Lopes Marques

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ see oli ainult unenägu. Aga mitteametlik võistlus on nüüd ametlikult avatud. Vabandust, üks reegel siiski on: sõna „hansa” on absoluutselt keelatud.

      HI-viirus versus e-valimised

      märts 2007

      „Ma ei taha sellistest tellimustest enam kuulda ka! Päriselt, välismaa ajalehtede toimetajad tahavad fotosid ainult flamenco’st ja toro’dest.”

      Jah, võib uskuda, et sellised klišeed on Buenos Airesest pärit Madridi fotograafi Matiase juba ammu ära tüüdanud.

      „Kas Portugalis on samamoodi?” uuris ta minult.

      „Täpselt sama: alati fado, oivalised mereannid, odav vein ja päikselised rannad. Aga ma ise elan praegu sellest maailmast päris kaugel – alates maist on mu „baasiks” olnud Tallinn, Eesti pealinn,” vastasin.

      „Eesti! Tohoh! Ja mida teed sa Eestis? Kas see on see riik, kus kaks nädalat tagasi toimusid maailma esimesed elektroonilised valimised?”

      Kinnitasin Matiasele, et tal on absoluutselt õigus ning et ta peaks kindlasti teadma ka seda, et Tallinnas asub Skype’i arendusosakond. Mis oli ka üks põhjustest, miks ma otsustasin elada vähemalt väikese osa oma lühikesest elust karmis Põhjalas, riigis, kus wifi on elunorm.

      „Internet on minu jaoks oluline, sa tead ise, et mul on vaja mitu korda päevas infot otsida ja meile saata. Ja nii palju loomingulisem ja inspireerivam on seda teha mõnes mõnusas rahulikus lounge’is.”

      Matiase tüdruksõber astus meie juurde, näpu vahel klaas tumedat Rioja veini.

      „Kuule, João, nagunii läksid Eestisse tegelikult ikka ka tüdrukute pärast. Tunnista üles! Ma olen kuulnud, et nad on kõik nagu supermodellid.”

      Fakte on raske eitada – niisiis lisasin oma loetelusse veel ühe põhjuse, miks ma eelistan lund mürarikkale Madridile ja melanhoolsele Lissabonile. Sellesse lühinimekirja olin pannud juba selle, et Tallinn on imeline hansalinn, hea strateegilise asukohaga, siin on soodne korterit üürida, lennupiletid on odavad, kohalikud oskavad inglise keelt, palju on vahutava cappuccino’ga stiilseid lounge’e, majandus areneb jõudsalt, huvi maailma vastu on suur jne jne.

      Kui teise veinipudeli avasime, olid mu sõbrad juba mõtteis Eestisse kadunud, nende fantaasia lendles vanalinna tänavatel.

      „Muide, mis sinu meelest on kõige tuntumad klišeed Eesti kohta?” tundis Matias huvi.

      Kuigi enamik eurooplasi näeb Eestis ikka veel endist Nõukogude vabariiki, vean kihla, et kuvand Eestist kui kõrgtehnoloogilisest riigist on praegu sellest isegi võimsamalt maailma vallutamas. Möödunud jõulude ajal Toompeal Portugali saatkonnas toimunud õhtusöögi ajal rääkis näiteks suursaadik lausa selleteemalise diplomaatilise nalja. Ja ei möödu ühtegi nädalat, kui mu toimetaja Portugali uudisteagentuurist Lusa mulle ei helistaks, et saada uudiseid e-hääletuse, SMS-maksete või Skype’is töötava nelja noore portugallase kohta.

      Eestis elades tunnen end olevat osa tänapäeva-järgsest ajast. Saadan Portugali reportaaže tulevikust.

      See vastab paljuski ka sellele, mida eestlased ise armastavad oma riigi kohta välja tuua. Väljastpoolt vaatajaile seostugu Eesti selliste võtmesõnadega nagu uued tehnoloogiad, hoogustuv turism, Carmen Kassi tüüpi supermodellid, suurepärased arhitektid ja veel paremad disainerid.

      „Need neli ongi vist kokkuvõttes põhilised Eesti kohta levinud klišeed,” ütlesin Matiasele.

      Huvitav. Kuuldu avaldas kõigile sügavat muljet. Ja ma ise tundsin ennast oma uue kodu tubli suhtekorraldajana.

      „Need eestlased oskavad ennast hästi müüa,” mõtlesin. Oma sütitavas kõnes mainisin loomulikult ka peaminister Andrus Ansipi lubadust viia Eesti 2015. aastaks viie Euroopa rikkama riigi hulka.

      Matiase tüdruksõbra suule oli ilmunud muie. Oli näha, et tema minu vaimustunud „Vana Tallinna” muinasjuttu ei uskunud – see ei tundunud talle piisavalt usutav põhjus, et olin valinud eksiili 20kraadises pakases, kui võinuksin samal ajal lageda taeva all Atlandi ookeani ääres grillitud kala süüa. „Cherchez la femme…” pidi ta mõtlema. Aga ta oli palju õelam – või siis vaimukam – ja küsis:

      „Aga kas Eesti pole endine Nõukogude riik?”

      „Muidugi on!”

      „Ja mis seal miinimumpalk on?”

      „Umbes 200 eurot…”

      „Hmmm… Ma lugesin midagi seksiturismist Eestis… On see tõsi?”

      „Jep, ka see on tõsi.”

      „Ja seal peaks olema hästi palju venelasi, lugesin nende hallide passide kohta…”

      „Jah, tõepoolest, ainult ligi 100 000 venekeelset elanikku kõigist 400 000st, kes seal elavad, saavad valimistel hääletada…”

      Ja ta jätkas, lörtsides sihilikult pisut mu Balti fantaasiat, et mind tagasi reaalsusesse tuua.

      Igal juhul mul vedas: ta ei küsinud midagi Tõnismäe pronkssõduri ega HI-viiruse leviku kohta, mis on Eestis kümme korda suurem kui naaberriikides Soomes või Rootsis.

      Imago ja klišeed valitsevad maailma – see on meile juba teada. Ent me teame ka seda, et tegelik elu toimub paljuski imago ja klišeede fassaadi taga.

      Sel ööl Madridis ma taipasin lõpuks, et kuskil Toompea müüride taga peab ennast peitma mõni nutikaid soovitusi sosistav propagandageenius.

      Eesti uues isolatsioonis või Robinson Crusoe sündroom?

      mai 2009

      Ilmselgelt on ajad muutunud: Tallinn on täna palju rohkem isoleeritud kui aasta tagasi. Kui pool aastat tagasi. Jah, selles võib süüdistada üleilmset majanduskriisi ja hoida pöialt, et varsti hakkab paremini minema. Aga…

      Kasulik oleks täna tõele näkku vaadata ja endalt küsida, kas me teame, millal see kriis lõpeb, ja kas me ka oma status quo kunagi tagasi saame. Ma arvan, et ükski aus inimene pole valmis neile küsimustele vastama. Aga fakt on, et see kriis toob meie kõigi ellu uusi spetsiifilisi probleeme. Minu enda puhul on see väga tuntav, sest töö (ja endamääratud eksiil) sunnib mind sageli reisima.

      Sellepärast eristan oma Eesti-perioodis sageli kahte ajastut: eK ja pK (ehk „enne KLMi” ja „pärast KLMi”). Ei, seekord ei ole põhjuseks naftabarreli hind. On midagi muud: tundub, et Hollandi riikliku transpordi ja Tallinna-suunalise tegevuse katkestamine on muutnud drastiliselt kohalike lennupiletite hinnaloogikat. KLM lendas siit enne kaks korda päevas Amsterdami – ja tagas sealt laiahaardelise lennuvõrgustiku kõikjale maailmas –, lisaks sellele oli see kõige odavam lennufirma, mis Tallinna liinil opereeris.

      Samal ajal Tallinn-Amsterdami marsruudi tühistamisega peatas oma Berliini-liini EasyJet, enam pole ka LOTi ühendusi Varssavi kaudu. Lisaks kõigele on enamik Tallinna suunale järele jäänud lennukeid oma lendude sagedust märgatavalt vähendanud.

      „Põhjuseks on majandus, lollpea!” (ingl.k „It’s the economy, stupid!”). Isegi minule, kes ma oma majandusalaste teadmiste poolest just ei hiilga, on ilmne, et lennuhindade tõusu põhjustas pK konkurentsi СКАЧАТЬ