Minu ilus eksiil Eestis. João Lopes Marques

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on ilus moto ka olemas, mis on eriti oluline ju nüüd, kui Tallinn 2011 projekti eelarvet on kärbitud: „Maksa vastavalt oma palgale!” Kas te kujutate ette, millist raha see hakkab mulle sisse tooma? Ma saan arvatavasti miljonäriks…

      Uhh, lõpuks ometi.

      Hakake uudist levitama: kebab on saabunud

      mai 2009

      See oli kummaline hommikupoolik. Kevad lasi ennast häirivalt kaua oodata. Lubage mul siia lisada pohmell eelmise õhtu pulmapeost. Ja nagu sellest poleks piisanud, sain järsku viie minuti jooksul kaks SMSi, mille sisu oli peaaegu identne. Väga veider, seda enam, et need kaks inimest (välismaalased) ei tundnud teineteist. Sõnumitest lugesin:

      „Hei! Kuulsid juba uuest suurest kebabikohast? Me oleme ka nüüd tõeline Euroopa pealinn!”

      Meie? Nojah, rohkem kui see, et Tallinnast on ometi kord kauaoodatud Euroopa pealinn saamas, erutas mind hoopis sõna „kebab”. K-e-b-a-b! Ma armastan kebabi, kui vaid jogurtikaste on maitsev ja salat esmaklassiline (eriti selles olevad täiusliku keskmise suurusega Anatoolia tomatid). Ainult see sai seletada minu täiesti irratsionaalset impulssi tõmmata jalga oma mustad kingad ja seada sammud Teatri väljaku poole üht sellist imelist grillitudpakitud sändvitši maitsma.

      Läks paar minutit, kui sain aru, et olin oodatust kehvemas vormis. Mao- ja peavalu, lisaks muu ebahuvitav jama (pisiasjad) – selge karistus eelmisel õhtul Sašaga tehtud liiga paljude toostide eest (jah, tunnistan, see oli ilmselge tulega mängimine).

      „Ei lähe läbi… Käitu korralikult, istu kodus ja taastu,” manitsesin ennast mõttes ja heitsin tagasi oma truule punasele diivanile. Naljakas: sohva ere värv meenutas mulle nüüd Kemal Atatürki ja tema võimsat mausoleumi Ankaras. Mul on ikka veel meeles see päev, kui ma mausoleumi ees maailma parimat kebabi haukasin – 2004. aasta varakevadel, kui mälu mind ei peta.

      Oli kuidas oli, aga need kaks sisult sama SMSi viisid mu mõtted igatahes täielikult kebabi-teemale. Esiteks, ma olen juba ammu kindlal seisukohal, et Türgi peaks võimalikult kiiresti Euroopa Liitu saama – unustage Nicolas Sarkozy ja tema sõjakad nõuandjad, Prantsusmaa islamofoobia ei ole just kõige parem eeskuju. Teiseks, seoses pealinnade kosmopoliitsusega: mu sõpradel oli täiesti õigus, arvates, et kebab on äärmiselt oluline märk, kui Tallinn tahab olla tõeline Euroopa pealinn. Varem või hiljem pidi see nagunii Eestisse jõudma ja kui see juhtub enne 2011. aastat, on see palju rohkem väärt.

      K-e-b-a-b… hmmm… Suu hakkas vett jooksma: järjekordne selge tõend minu kiirest taastumisvõimest. Olin nüüd võimeline jälle pisut sügavamaid mõttearendusi genereerima.

      Nagu näiteks see, milline on tegelikult Eesti valmisolek seda kebabi alla neelata ja/või seedida – metafoorses tähenduses muidugi. Kuidas eestlased reageerivad siis, kui kebabirestorane (ja vastavaid putkasid ja snäkkbaare) hakkab Tallinna, Tartusse ja Pärnusse ilmuma mitte ühe-kahekaupa, vaid nagu seeni pärast vihma? Kas kebab maitseb ka siis sama hea või on lihal roiskunud mekk? Kuidas Eesti ja eestlased käituvad, kui siia hakkab massidena Kagu-Euroopast pärit immigrante sisse voolama?

      Ma toon ühe näite (nagu türklased – nad ju armastavad näiteid tuua): milline oleks Eesti reaktsioon siis, kui Georgiasse tungiks sisse – pakkuge, kes – võõrväed? Kas Ilvese-Ansipi duo annaks siis kõigile meie varjupaika taotlevatele postkommunistliku Kaukaasia vennastele siia Balti oaasi elamisloa?

      Oih, nüüd läks mu hõrk kujutletav kebab suus küll kuidagi hapumaks (kastmest?). Vahel tundub mulle, et iseseisev Eesti on siiani kogenud globaliseerumisest ainult paremat osa. Kui ehk see üleilmne majanduskriis välja arvata. ”Igatahes, kui siin pal-gad lõpuks tõusevad, hakkab siia ka hordides Euroopa immigrante pagema,” fantaseerisin omaette.

      Ei usu, et ma palju eksin: demograafia on maailma ajaloo nurgakivi. Varem või hiljem ei ole edukas Eesti enam see pisike riik, kuhu satuvad ainult soomlased, poissmeestepidulised, vabakutselised maverick’id, rahvusvahelised Skype’i töötajad ja kenade blondide meessõbrad.

      „Jessas, kui see päev käes on, peavad nad ju leidma valemi kõigi oma venelaste integreerimiseks,” satub mu aju ärevusse.

      Või on hoopis optimistlik? Pärast selliseid faase nagu 1) ootamevaatame, 2) passiivne ja tolereeriv kapitalistlik integratsioon, ja 3) pronkssõdurijärgne populistlik identiteedi kinnitamise paranoia, on nurga taga äärmiselt oluline viimane etapp: 4) kebab pluss tuttiquanti. Jah, kulub veel ehk kümme aastat, aga siis hakkab tõmmunahalisemaid paratamatult ka Soome lahe lõunarannikule koonduma.

      Üksi maailma vastu ei saa – eriti veel Euroopa Liidu täisliikmena. Siiani on Eesti elanud eituses, aga võib-olla on „kebab” see võlusõna (tuletage meelde, et isegi verepuhtuse järele janunev Saksamaa pidi oma vanamoelist Ratzeli geopoliitikateesi revideerima). K-e-b-a-b: ühe käe sõrmede jagu lihtsaid tähti, mis võiksid ühiskonna äratada ja aidata säilitada siinset rahvuslikku nägu. Nüüd ja edaspidi saab kõik mitte-eestlased assimileerida väga selge (ja püsiva) doktriini järgi, mida võiks nimetada kebabikatuse doktriiniks.

      Mida järeldada? Ei pea teab mis geenius olema, saamaks aru, et integreerides siin Eestis peatuvad parimad ja töökamad inimesed, muutub see sarmikas ja karismaatiline maalapp tugevamaks ja konkurentsivõimelisemaks. Ta areneb. Seda mitte teha poleks jonnakus, vaid see oleks selge poliitiline raiskamine.

      Tuhande aasta vanuse ristmikuna on post-nõukogude Eesti palju multikultuursem riik, kui enamik kohalikke oskab arvata.

      Lõimimine on ehk praegu raske, aga teil on vedanud: lõppude lõpuks seisneb globaliseerumine ju nüüd ja tulevikus just selles.

      Puurrrimishooaeg on läbi!

      november 2007

      Mul on rrrrõõm teile teatada, et puurrrimise hooaeg on läbi. Lõpuks ometi. Ametlikult kestab see kuus kuud, aga venib alati märksa pikemaks – märrrksa pikemaks – kui inimlikult talutav.

      Algas juba vihmaperiood. Varsti muutub Tallinn jälle disneylikuks keskaja linnaks, millest me kõik unistame. Siis tuleb äärrr… Siis tuleb äärmuslik külm, ja liiga lühikesed päevad, ja põhjamaine tubane elu, mida me, lõunamaalased, kõik kadestame. Ja sellepärrrast ma arrrmastan Eesti talve.

      Aga peamine põhjus, miks ma talve arrrmastan, on see, et puurrrimise hooaeg on läbi. Minu Balti fantaasia murrrab enda kütkeist vabaks hetkel, kui algab mittepuurrrimise hooaeg. Tunnen ennast siis nagu karupoeg Puhh, kes siin nendes lõpmatutes tasuta wifi’ga lounge’ides mõnusasti talvitub.

      Palju parrrem, kas pole?

      Aga midagi ei tasu enesestmõistetavaks pidada. Ainult vaprrramad saavad võimaluse mittepuurrrimise hooaega nautida – Charles Darwin kutsus seda „parrremini kohastunute ellujäämiseks”. Olen enda üle uhke: minu pärrrralt on nüüd kuus kuud lõbu, täielikku rrrrahu ja vaikust ning homöopaatiana mõjuvaid hedonismidoose.

      Olen enda üle kohe errriliselt uhke. Kui aus olla, siis viimane puurrrimishooaeg oli üks mu elu karmimaid. Aga ma pidasin vastu(?): ma ei tapnud kedagi, ei hüpanud aknast alla, ei jooksnud alasti Pärrrnu maanteel, nõustajate jalamatte ei kulutanud. Ja mis veelgi olulisem, mul ei käinud korrrdagi peast läbi mõtet, et olen muutunud kanaks (või mõneks teiseks linnuks, imetajad ei lähe arvesse).

      Nad nimetavad seda tegevust rrrenoveerimiseks, parim eufemism „rrrekonstrueerimisele”, isegi parem kui „rrrestaureerimine” või „konserrrveerimine”. Sõna „rrrenoveerimine” kätkeb endas lootust, nagu miski saaks uue elu.

      Pole СКАЧАТЬ