Pillimees. Enn Vetemaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ täna oma poissmehe-ubrikus suppi keedab (millegipärast olin kindel, et tal on hale poissmehetuba ühisköögiga, kus ainuvalitseb mõni paks matroon), jah, kui ta seal seda kapsast lõigub, millele ma peaaegu jalaga oleksin virutanud, küllap värisevad tal sõrmed ja ta on üsna endast väljas. Aga enne tuduleheitmist paneb ta vist – ei, kindlasti käed risti ning palub Kõigevägevamalt armu neile vaestele sassis inimlastele, keda Jehoova oma vägevuses on karistada võtnud ning õnnistusest ja südamerahust ilma jätnud.

      Oli seda nüüd tarvis? Kapsamees nüüd ja Raul enne… Ega Rauligi polnud mõtet pilada – ta on lihtsalt juhmardiks loodud, pole selles ise põrmugi süüdi. Kui otsiks ta õige üles? Minna kohvikusse tagasi? Ei, ei viitsi… Aitab sellestki, kui talle teinekord paar avaldamata luuletust ette loen. Olen seda vahel teinud, ja siis on ta alati väga uhke ning liigutatud. Liigutatud sellest hoolimata, et luuletused talle midagi ei ütle. Aga eks just sellistest asjadest, millest hästi aru ei saada, ollakse muulgi pool liigutatud. Nii juba on.

      Sammusin Toompealt alla, nüüd Pikka jalga mööda. Tuleb välja, et ronisin siia mäe otsa ainult selleks, et lollusi teha.

      Pikk jalg meeldib mulle. Aga ainult õhtuti. Huvitav, et enamik asju mulle just õhtuti meeldib. See pole vist hea märk…

      Need puud seal müüril on kuidagi illusoorsed – pikad, sihvakad, õhtutaeva taustal. Neist võiks proovida luuletada. Ükskord purjuspäi ronisin ma selleks üles, et neid katsuda. See oli narr tegu küll, aga ma läksin härdaks ja mõtlesin, et keegi, mitte keegi ei puuduta iial neid vaeseid puid. Eks ma siis silitasingi puutüvesid, imetlesin neid ning arvatavasti pisut ennastki. Jah, vaevalt, et ma ainult nende pärast üles ronisin…

      Puud… Häh, nagu neile seda kangesti vaja oleks, et mõni neid käperdab! See suur, veidi Tartu Ülikooli meenutav maja on alt vaadates kah üsna muinasjutuline; selline peaks vist olema üks täisväärt õhuloss. Kuid see maja pole üldsegi õhuloss, seal asub mingi päris maine asutus – ministeerium või midagi selletaolist. Õhuloss, kus klõbistatakse arveid kokku!

      Pikk jalg oli tühi. Seal all, nende väravate taga, tuleb mul aga sukelduda õhtuse kesklinna tõtlemisse; seal särisevad neoontuled, Volgad pritsivad pori ja inimsumm rähkleb nagu palavikus. Ma ei tahtnud sinna… Kui õige pöörata ümber, minna Taani Kuninga aeda ja istuda veidike seal? Tallinna kesklinn nagu kõik linnade kesklinnad on ilus ainult kõrgelt vaadatuna.

      Taani Kuninga aed on mu lemmikpaiku. Seal läheduses on timuka maja, ja kõik kummitustega seotud kohad tõmbavad mind juba lapsepõlvest saati. Sellistes kohtades tuleb mulle – viimasel ajal küll üha harvemini – tunne, mis kirikus kohe mitte ei tule. Näib, et tontidega on mul paremad suhted kui inglitega. Vana linnamüür, millel kükitavad krimpsus nägudega reatondid, salapärased kumad seinaorvadest, kuhu on müüritud truudusetud abikaasad, tornid sinna aheldatud vangidega, – pargipingil istudes võin ma neisse peaaegu uskuda.

      Kuid ei, täna ma Taani Kuninga aeda ei lähe. Halva tujuga pole mõtet timuka maja läheduses uidata. Pärast seda kunagist kõnet Kirjanike Liidus, millest ma hipodroomil ja ka hiljem ära öelda ei saanud, lonkisin nagu tänagi Toompeal. Vastik ja rõske oli, kõik liimerdas poris; isegi iidsed pärnad, mis mulle alati meeldinud on, äratasid tookord jälestust: nende pahklikud korbatanud tüved meenutasid hiiglaslike ardenni tõugu hobuste raiast moonutatud jalgu. Istusin pingile ja tahtsin end toimunust vabaks mõelda, kas või tontide abiga, kuid sellest ei tulnud midagi välja; ma ei uskunud nüüd enam, et kõik need koosolekud ja kõned on ainult mööduv kampaania, millel pole erilist, tähtsust, mis unustatakse ja millest on kasulikum osa võtta. Just selle mõttega olin ma end lohutanud… Silme ette kerkisid esimestes ridades istujate näod. Need olid mulle mällu sööbinud nagu karnevalimaskid, mis – olgu nad kurvad või rõõmsad – on ennekõike ikkagi võltsid. Ning saali hauavaikust kuulsin ma ka; ei, mitte hauavaikust, sest seda rikkus üks hääl: minu enda oma. See hääl rääkis kiiresti ja soravalt, hääldas vastikult libedasti võõrsõnu… „renegaatlus”, „formalism”, „kosmopolitism”… Terve eelmise öö olin mõelnud, et ma takerdun Karrikut süüdistades, lähen sassi ja ei saa lõpuks sõnagi suust. Ma isegi väikselt nagu lootsin sellele: mis nad ikka teevad, kui näevad, et inimene lihtsalt eisaa!

      Muidugi ma sain! Väga hästi sain. Võib-olla arvas timukas, kes kunagi siin lähedal elas, enne oma esimest tapatööd, et tema kah ei saa hakkama, et ta närvid ütlevad üles. Kuid ei! Otsekui iseenesest tõuseb timuka mõõk, kui pea pakul lööki ootab… Võrdlus on muidugi kohatu, aga uskuge, head inimesed, et hetk, mis kõik otsustab, toimub alati teost palju varem, ja pärast ei oska öeldagi, millal nimelt… Jah, täna pole mõtet timuka maja vahtida. Kui ma seda džokit näinud poleks, siis küll. Siis jah.

      Pistsin käe põuetaskusse ja mulle sattus pihku kiri, mille olin juba unustanud. Muidugi on see Maarjalt. Ainult tema kirjutab ümbrikule „Ruuben Pillimees”. Kõigi teiste jaoks olen ma Ruuben Illime, luuletaja Illime, sest kunagi näis mulle, et Pillimees on nagu liiga labane nimi ühe tõsiluuletaja tarvis. Ja nii saigi minust Illime. Pillimees oleks ikka palju etem. Jah, aga Maarja jaoks olen ma endiselt Ruuben Pillimees, nii nagu kaks ja pool aastakümmet tagasi. Vahel mõtlen ma, et ta kasutab mu õiget nime vist selleks, et mind veenda, nagu poleks vahepeal midagi muutunud. Rumal veenmismeetod küll!

      Kuid veel hoopis rumalam on see, et ümbrikus on kindlasti raha. Ma teenin ju kuus vähemasti kolm korda nii palju kui tema. Ja kui ma ka vahel oma raha maha laristan, siis jänni ei jää ma kunagi; möödunud aegadel olid luuletajad näljas – jah, ehk olid nad siis ka seda rohkem: luuletajad! – , meie sajandil ja meie riigis on kirjamehed aga enamasti jõukas rahvas. Jõukad väikekaubatootjad… Ja neile laenatakse meeleldi.

      Käristasin ümbriku lahti. Seal oli kiri ja – raha. Laternavalgel lugesin esmajoones raha üle: kuusteist rubla. Kümneline, viieline ja rublaline. Just see rubla tegi mind tusaseks – küllap pani Maarja selle žesti pärast, et näe, kuidas ma sind… Aga veel kurvem on, kui ta seda tagamõttega ei pannudki, vaid lihtsalt sellepärast, et tahtis mulle nii palju saata kui vähegi võimalik. Ma olen Maarjale kümme korda keelanud mulle raha saata. Kakskümmend korda keelanud! Tavaliselt hakkab ta siis nutma, ja ma näen, et teda tõesti keelata ei tohi. See inimene tahab ennast ohverdada, tahab juhmi kirglikkusega, ja kuidas sa talle seda keelad! Küllap on tal ümbrikku kinni kleepides selline õnnis ilme nagu madonnadel ja imetavatel emadel. Lapsi tal (või ehk öelda: meil?) ei ole, ja loodusseadused nõuavad oma osa. Nii peab viljatu naine tegelema viljatu heategevusega.

      Panin kuusteist rubla kotti ja lugesin oma raha üle. Selgus, et olen kaunis jõukas; nojah – eile oli kahekümne viies ja ma sain kirjastusest paari luuletuse kordustrüki eest mõnikümmend rubla. Mis ma siis õieti selle rahaga peale hakkan? Tuleks vist osta uus kaabu. Ja kingad. Homme ostan. Kindlasti ostan! Aga samal ajal polnud ma selles kuigi kindel: selliseid oste lükkan ma kuude kaupa edasi. Ei raatsi! Mitte et ei raatsiks uusi osta, ei raatsi lihtsalt vanadest loobuda.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, СКАЧАТЬ