Pillimees. Enn Vetemaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja surnud vanavanematest. Mul poleks sellise tunde vastu midagi. Aga ta ei tule. Ja mitte ainult nüüd.

      Mäletan, et kaheksa-üheksateistkümneaastasena pugesin kord õhtul kirikusse, peitsin end ära ja lasksin end luku laha panna. Ma olin ju siis selline luuletamishimuline ning muidugi pidin ma luuletama ka katedraalidest, lihasuretamisest, mungaarmastusest ja muudest sihukestest asjadest. Kuidas muidu!

      Lasksin niisiis ennast üheks ööks kirikusse lukustada. See oli maakirik – üsna väike, ent päris vana. Altarimaalil kujutati Kristuse taevaminekut, mis mu vanaema alati nutma pani. Ma arvasin, et see kirik peaks sobima.

      Kui võti oli lukus rigisenud, tulin ma samba tagant peidust välja. Läbi akende paistis sisse killuke loojuvat suvepäikest, mäletan, et läbi kirjute klaaside oli see päris ilus, kuidagi aromaatne valgusemäng. Heitsin siis pikali pingile ja jäin pimedust ootama. Ja tukastasingi. Ärkasin alles sügaval südaööl.

      Kirik oli jahedamaks läinud, aga ta polnud üldse õudne, isegi romantiline mitte. Süütasin kaasavõetud küünla ning püüdsin end hardaks mediteerida. Kuidagi ei tahtnud see välja tulla. Ja ometi õnnestusid mul sellised meditatsioonid muidu nii hästi: heinaküünides, öises metsas, jõe ääres. Võtsin küünla ja läksin altarimaali vaatama. Vaatasin, vaatasin, aga ei tundnud peaaegu midagi. Siiski päris õige see ka pole – midagi ma ikka tundsin: altarimaal oli kurb, mitte uhkelt, pompöösselt ega müstiliselt, vaid kuidagi mannetult kurb. Väike valge Kristus tõusis südilt taeva poole, ta hõlmad lehvisid, ta varbad olid kentsakalt harali – need ei olnud just osavalt maalitud. Kristus oli juba üsna kõrgele tõusnud; rohelise taeva taustal, siniste puude ja kollakate ristide taustal mõjus ta nagu pisike valge pamp. Jüngrid vaatasid seda kõike ähmis nägudega pealt. Nad olid tursked safranikarva nägudega mehed, kõik kandsid sandaale ja kõigil olid tugevad, karvased sääremarjad. Sellised sääred oleksid hästi sobinud gladiaatoritele. Jah, jüngrid jälgisid seda püha akti üsna ehmunult, ja üks, kõige pikem neist, naeratas kuidagi nii, nagu juhtuks parajasti midagi ebasündsat.

      Ma silmitsesin seda maali kaua, aga kuidagi ei jõudnud ta minuni: natuke hale, natuke mannetu ja kole kauge. Veidi nukraks tegi ta vahest siiski. Järsku kuulsin ma jalge ees krõbinat: punasel altarivaibal seisis väike kõhn hiir. Ta vaatas hüpnotiseeritult küünlatulle ja ta tillukesed pärlmustad silmad hiilgasid. Liigutasin end, ja hiir kadus välgukiirusel altari taha.

      Ning kogu öö otsa ei tundnud ma midagi. Magasin puupingil ja küllap vist norskasingi. Järgmisel päeval oli mul natuke häbi ning ma kadestasin vanaema, kellele kirik mõjus.

      Neist meenutustest äratas mind uuesti alanud orelimäng. Nüüd kõlas koraaliprelüüd juba hoopis teisiti. See ei võinud olla sama mängija. Kirik lõi kajama kirgastest jõulistest akordidest, ja kui prelüüd lõppes, järgnes sellele väga tore improvisatsioon. Mul on harmooniast pisut aimu ning ma kuulasin naudinguga, kuidas improvisatsioon paisus, paisus, siis veidi aeglustus ja majesteetlikumaks muutus. Lõpuks lõi mürisema orelipunkt ning järskmodulatsioonidega, dissoneerivate pidenootidega paiskus teema subdominantide kuristikku, lõi viimasel hetkel selle sügaviku kohal tiivad kotkana laiali ning tõusis siis, nüüd juba lõplikult, veelgi kindlamana ja rangemana alghelistikku tagasi. Jah, see pidi olema päris hea orelimängija.

      Prelüüd ja improvisatsioon lõppesid ning orelikapist astusid välja kaks meest: noor värvimütsi kandev üliõpilane ja väike hallipäine vanamees suure turukotiga. Vanamees võttis taskust rahakoti ja ulatas noormehele midagi, tõenäoliselt raha. Oli peetud vist orelitundi. Tudeng pistis raha hooletult mantlitaskusse, noogutas hüvastijätuks ja jooksis tuhve vahele jättes treppi mööda alla. Möödumisel heitis ta mulle pealiskaudse, veidi põlgliku pilgu – tal oli silmapaistvalt ilus, mehelike joontega nägu – ja kadus siis suurt välisust põmmutades. Aegamisi hakkas trepist alla tulema ka väike vanamees.

      „Te õpite orelimängu?” küsisin ma, kui ta minuni jõudis. Väike mees noogutas. Ta turukotist paistis piimapudel ja suur roheline kapsas.

      „Kas ainult oreli või ka Tema pärast?” Ma osutasin kõhnale ristilöödule, kes oli kõledal hallil müüril väga üksildane.

      „Jah, ka meie Õnnistegija pärast,” vastas taat tasa. „Muusika toob ta mulle lähemale.”

      „Miks te teda nii väga armastate?”

      Mees heitis mulle pika pilgu, ent ma polnud seda küsinud norivalt, ja viivu pärast ta vastas:

      „Miks ei peaks teda armastama, läks ta ju meie eest ristile. Me võlgneme talle pattude andeksandmise.”

      „Kristus huvitab mind kui printsiip. Neid on ju palju, kes on läinud inimeste eest ristile, tuleriidale või siis lihtsalt seina äärde. Aga kõik pole kaugeltki nii populaarsed. Mis te sellest arvate?”

      „Need teised olid inimesed. Inimesed peavadki inimesi armastama, aga Kristus oli Jumala poeg.”

      „Tema ohver pidi talle ju siis seda kergem olema. Mis tal kaotada oli? Ta võis loota taevaminekule ja istmele Isa paremal käel. Ning peale selle uskus ta arvatavasti, et terve inimkond saab tänu temale patud andeks.”

      Mees köhis. Kaja veeres läbi poolpimeda kiriku, tõusis võlvide alla, kustus.

      Ma jätkasin: „Inimesed on läinud surma hoopis väiksemate asjade eest – mõnikord paari-kolme sõbra päästmiseks. See on hoopis raskem.”

      „Kristus oli Jumala poeg, ja ikkagi armastas ta inimesi,” ütles mees tungivalt.

      „Olete te kindel, et inimesed seda väärivad? Ja olete te kindel, et inimarmastus jumalaid väga kaunistab? Miks ei võiks see samahästi olla jumalate nõrkus?”

      „Ah, jätke!.. Nii ei saa arutleda. Mõistus siin ei aita. See on nagu muusikaga: kui ta teis midagi ei tekita, siis on teil endal midagi puudu, mitte muusikal. Jah, mõistus siin ei aita… Ma pean nüüd minema… Ja uks tuleb kinni panna.”

      Ta pööras ringi. Vaatasin suurt rohelist kapsapead ja piimapudelit kulunud turukotis.

      „Üks hetk! Ma pean teilt veel midagi küsima…”

      Ta peatus. Mehel olid õlekarva ripsmed. Ta üks laug tõmbles närviliselt.

      „Kui teil oleks võimalus seda teie Kristust jälle ellu äratada, aga tingimusel, et risti lüüakse teie naine…”

      „Mul pole naist,” katkestas ta mind.

      „Noh, siis ema. Kas teie ema elab?”

      Mees noogutas, ta jäi viivuks mõttesse, astus mulle siis sammu lähemale ja ütles õige tasa: „Miks te mind kiusate?.. Selliseid küsimusi ei tohi esitada.”

      „Palun vastake!”

      „Ma… ma ei tea…”

      „Te ei tea! Tähendab, te oleksite peaaegu valmis…”

      Ma tundsin järsku ootamatut, hammustavat viha. See kapsapea ta kotis – omamoodi liigutav ja kaastunnet äratav – oli mulle äkki vastik. Hall kapsamugija! Ta õpib koraale, et soojendada end Suures Valguses, et leida Rahu. Kuid mis rahu see selline on, mille nimel ollakse peaaegu valmis oma lihast ema tapma? Kui haledad, töntsid mardikad meie, inimesed, ikka oleme! Aastatuhandeid on meid nuheldud, ei, me oleme end ise nuhelnud, – ja ikka ei mahu meie peakoludesse lihtne tõde, et pole ühtegi asja, ühtegi mõtet, mille nimel… Ah! Ma sülitasin. Sülitasin kiriku põrandale, ja sellest segadusse sattunud, tõttasin peaaegu jooksujalu ukse poole. СКАЧАТЬ