Pillimees. Enn Vetemaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei näe, seisab Suur Traaditõmbaja ning et see naine pole naine, vaid marionett.

      Aga mina ei ole ju marionett! Ja tema – kaugeltki mitte Suur Traaditõmbaja!.. Miks ma nii üldse mõtlen? Jutus, tema jutus on oma loogika küll. Kindlasti on Karrikul parem, kui mina teda ründan. Parasjagu leebelt, ja mitte ka liiga leebelt. Aga siiski, siiski – midagi on selles kõiges viltu, ma tunnen seda. Südamega tunnen. Ei, ma parem siiski ei astu Karriku vastu välja.

      Sealt tulebki juba tema. Ja imelik, tal on käes pudel viina… Ta tabab mu üllatunud pilgu ning ütleb muiates:

      „Miks te nii ehmusite? Ei, ega ma ei mõelnud, et me ise…” Ta paneb pudeli lauanurgale. „Muidugi, võiks ju ka ise, aga ma mõtlesin, et peaks sellele džokile – Rebane oli vist ta nimi – pisikeseks meeleheaks saatma. Nii-öelda: tema sõit, meie võit!”

      Vastan, et võiks küll ja et ma tean ka, kus Rebase tallid on. Hakkan taskust raha otsima, et oma osa pudelihinnast kinni maksta.

      „Mis te nüüd! Teil oli üks, aga minul tervelt kolm piletit.” Ta nägu kisub taas naerule. „Valida oskate küll, aga kogu pangale mängida ei julge!” On sellel lausel mingi tagamõte? mõtlen ma.

      „Teate, mul on kiire. Järsku viitsite ehk pudeli ise talle üle anda?” Noogutan. Võib ka. Mis seal ikka.

      Kui tema nüüd uuesti maha istub, ütlen talle, et ma siiski Karriku vastu sõna ei võta. Lihtsalt ei saa võtta! Kuid – ta ei istugi enam. Viipab mulle hüvastijätuks käega. „Nägemiseni siis! Mul on hea meel, et te asjast aru saite ja et me kokku leppisime.”

      Ja läinud ta ongi.

      Lähen läbi käratseva rahvasumma tallide poole. Siid ja sõnnik, armulaul ja piitsaplaks, säravad tsellofaanist kompvekipaberid müüri ääres, mis lehkab imalmagusalt uriinist, – see kõik kokku on hipodroom. Hipodroomil on tänavatüdruku kare veetlus. Kuid täna, hoolimata kaheksakümnest võidetud rublast, tunnen end siin näruselt. Nagu kiuste põrkan tribüüni ees rinnutsi kokku joodikuga. Ta suust lööb mulle näkku hapukat lehka.

      „Pardonks, musjöö,” ütleb ta ja naerab totakalt. Halb on näha joodikut, kui lähed, pudel põues.

      Jõuan tallide juurde.

      „Väike klõmakas kulub ära küll,” ütleb džoki Rebane – seesama mees, kes äsja mult tooli palus ja nüüd kõrvallauas ehmunud tädikesi (neil on väärikad, sulgunud jaanalinnunäod) lorijuttudega kiusab, – ja me istume virtsaplekilisel pingil, rüüpame viina otse pudelist ja haukame leiba peale. Vastik küll, aga teeb tuju paremaks.

      Imelikul kombel klapib meil jutt hästi; veidi aja pärast toome viinale lisaks pudeli veini, ja lõpuks räägin ma džokile ära isegi oma südamemured. Kollases atlass-siidist dressis poiss kuulab mind tõsiselt (mulle meeldib, et talle sõnad „luuletaja”, „professor”, „Kirjanike Liit” mingit mõju ei avalda) ja soovitab:

      „Saatke ta kuu peale! Oma õpetaja vastu… Tänan väga! Pidagu ise oma kõnesid! Saatke seenele see lahke soovitaja!”

      Kuulan teda ja olen päris kindel, et ma nii teengi.

* * *

      Jõin rummi ära. Kannus oli veel kohvi, kuid ma ei tahtnud siin enam istuda. Viipasin ettekandjale. Ta tuli.

      „Andestage, kas teie olete Ruuben Pillimees?” küsis ta kohmetult. Noogutasin. Ma juba aimasin, milles asi on.

      „Teile on puhvetisse kiri jäetud. Juba paari päeva eest…”

      Ta ulatas mulle ümbriku. Võtsin selle vastu nii tujutu ja räpaka liigutusega, et uje tüdruk peaaegu ehmus. Mul hakkas piinlik.

      „Ärge pange tähele!” ühmasin vabandavalt. „Suur tänu! Mind lihtsalt viirastas üks… üks tüüp, kes siin enne…”

      Tüdruk noogutas ja püüdis jälle naeratada seda õpitud naeratust. „Te soovisite maksta?”

      „Just… Te … te olete siin vist uus?” Tahtsin millegipärast seda pikka kartlikku ja graatsiata tüdrukut (ma ei tea, miks ta mulle meeldis) julgustada, öelda talle midagi head, kuid minu küsimus ajas ta hoopis segadusse.

      „Jah. Töötan alles neljandat päeva,” vastas ta punastades.

      „Teist saab hea ettekandja.” Tundsin, et see kõlas totralt, teisiti, kui ma olin kavatsenud.

      „Rubla seitsekümmend viis.”

      Andsin talle kaks rubla. „Oleme tasa.”

      Nägin, et ta pole veel harjunud jootraha võtma. Tüdruk kõhkles, pööras siis järsult ringi ja lausa põgenes oma pikal poisisammul.

      Tõusin. Lasksin Aleksandril endale mantli selga aidata ja lahkusin. Eesruumis istus Raul, ta ei vaadanud minu poolegi. Ilmselt oli ta nii otsustanud. Kui aga klaasuks sulgus, tõstis ta silmad ja vaatas mulle nukralt järele.

      Tänavale astudes polnud ma enam tige, vaid kurb.

      Õhtu November Üksinda ekslen kesk linna

      Pea kohal tulikirjade lõõm Ent ma ei tea kuhu minna

      Rahvasumm voorib must mööda Keerdub see elav ahel

      linna kui päratu tali ratasvintside vahel

      Naised tõttavad Kotid kaupa täis ladunud

      aga silmis on pilk kui oleks neil midagi kadunud

      Vaateaken Mannekeenid Jääst naeratus on nende suul

      neil on nailonist juuksed Süda – punane pleksiklaaskuul

      Külm ja kahvatu on mannekeenide kalaveri

      Pikkade ripsmete alt piilub silmade tungalteri

      Õhtu November Lund poetub taeva kukrust

      Lillekaupluse aknal üks õis on kui tükike sinist nukrust

      Vihmasadu oli peaaegu lakanud. Tuul ajas mööda kõnniteed märga ajalehte, plagistas üle tänava tõmmatud loosungit. Mulle meenus, et unustasin sigaretid kohvikulauale, ja ma astusin korraks „Sõpruse” fuajeesse, et osta pakk „Djebelit”. Rumm oli pisut, õige pisut ikka mõjunud ka, vähemalt tabasin ma end eesseisva tütarlapse jalgu takseerimast. Tal olid üsna lopsakad sääremarjad, aga mitte liiga lopsakad, ja ta kandis musti sukki, mis on mulle alati meeldinud.

      Läksin Kirjanike Maja eest läbi. Helesinine „Pegasus” perutas kohvitassi äärel, ja ma nägin läbi klaasseinte, et kohvik oli noori inimesi täis. Kõndisin Lühikest jalga mööda Toompeale. Lihtsalt niisama, jalutamise mõttes.

      Mäel oli tublisti tuulisem ning ma tõmbasin krae üles. Toomkirikust kostis vaikset orelimängu. Vahel õhtuti harjutavad siin konservatooriumi üliõpilased. Proovisin ust, ja see polnud lukus. Astusin vaikselt tühja kirikulöövi. Mulle lõi vastu jahe, pisut magus ja kuidagi tuttav lõhn – surnud sajandid, armistunud valud ja ammunutetud nutud. Ma ei tea, miks tehakse kirikute uksed nii suured; kas nad ehk ootavad mõnd uut Kristust päratu ristiga? Igatahes suruvad need suured uksed sisseastuja õige maadligi.

      Kirik oli poolpime, ainult ülal, orelikapis, põles tuli. Kollakas valguskuma helkis vanadel vappidel, kuldas jäiku kotkaid ja ristatud mõõku. Jäin ukse kõrvale seisma, et veidi kuulata. Orelimängijast polnud aga suuremat asja: ta eksis pedaalidega ning suured bassviled helisesid solvunult ja rabedalt.

      Ei, СКАЧАТЬ