Mimi Pinson. Lugu valgest rästast. Kaks armukest. Alfred de Musset

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mille longu vajunud varrukad otsekui paluksid armu. Teate, pange neile kahekümnele livrile,14 mis te mulle hiljuti laenasite, neli franki juurde ja pakkige kleit paberisse, et ma saaksin selle lapsukesele ära viia. Eugène, mida sa oma kristliku halastusega selle kohta ütled?”

      “Ma ütlen,” vastas Eugène, “et sa võid arutleda ja tegutseda, nagu tahad, aga on täiesti võimalik, et ma ei eksinud. Kui tahad, veame kihla.”

      “Olgu, veame kihla ühe sigari peale nagu Jockey ratsaklubi liikmed. Siin pole meil aga enam midagi teha. Minul on kolmkümmend üks franki. Nüüd lähme preili Pinsoni poole, lausa huvitav oleks teda praegu näha.”

      Marcel surus kleidi kaenlasse ja väljus koos Eugène’iga habemeajaja juurest.

      VII

      “Preili läks hommikupalvusele,” ütles uksehoidja noormeestele, kui nad olid preili Pinsoni poole jõudnud.

      “Hommikupalvusele!” imestas Eugène.

      “Hommikupalvusele!” kordas Marcel. “Ei või olla, ta on kindlasti kodus. Laske meid sisse, me oleme ta vanad sõbrad”

      “Kinnitan teile, härrad, et preili lahkus kolmveerand tunni eest,” kordas uksehoidja.

      “Millisesse kirikusse ta läks?”

      “Saint-Sulpice’i nagu tavaliselt Preili käib seal igal hommikul.”

      “Jaa, ma tean Mimi on jumalakartlik. Et ta aga täna välja läks, on küll kummaline.”

      “Vaadake, härra, sealt ta tulebki; te näete ju ise.”

      See oli tõepoolest Mimi Pinson, kes naases kirikust. Neiut märgates jooksis Marcel talle vastu, põledes kannatamatusest näha, mis tal seljas on. Preili Pinson kandis kleidi asemel tumedast sitsist alusseelikut, mida poolenisti varjas rohelisest seržist kardin, millest Mimi oli endale kuidagiviisi salli teinud. Sellest veidrast riietusest, mis tumeda värvi tõttu ei tõmmanud endale tähelepanu, paistis välja valges tanukeses võluv pea ja väikesed jalad kõrgetes saabastes. Mimi oli end nii oskuslikult ja leidlikult mässinud kardinasse, mille narmendavaid ääri ei olnud nähagi, nii et see sarnanes tõepoolest vana salliga. Ühesõnaga, Mimi oskas kütkestav olla ka kaltsudes ja tõestas sellega veel kord, et kaunis naine on alati kaunis.

      “Kuidas ma välja näen?” küsis ta noormeestelt, kergitades veidi oma kardinat, mille alt paistis korsetiga kokku tõmmatud niigi peenike piht. “Sellise hommikutualeti tõi mulle täna hommikul Palmyra.”

      “Te olete võluv,” ütles Marcel. “Ausõna, ma poleks uskunud, et aknakardin teile nii võrratult hästi sobib.”

      “Kas tõesti?” küsis Mimi. “Kas ma ei meenuta kardinasse keeratud pakki?”

      “Te meenutate mulle roosibuketti. Ma hakkan juba kahetsema, et tõin tagasi teie kleidi”

      “Minu kleidi? Kust te selle saite?”

      “Sealt, kus ta loomulikult oli.”

      “Ja te vabastasite ta orjusest?”

      “Aga muidugi, ma maksin tema eest lunaraha. Ega te mulle mu jultumuse pärast pahane ei ole?”

      “Oh ei, ja võlgu ma ka ei jää. Mul on hea meel oma kleiti taas näha. Tõtt-öelda oleme me kaua koos elanud ja ma olen temasse kiindunud.”

      Niimoodi lobisedes tippis Mimi kärmesti viiendale korrusele ja astus koos külalistega oma kambrisse.

      “Kuid ma annan kleidi tagasi ainult ühel tingimusel,” ütles Marcel.

      “Päh! Jälle mingi rumalus. Ma ei taha teie tingimustest kuuldagi!”

      “Aga ma vedasin kihla,” ütles Marcel. “Te peate ausalt ütlema, mispärast te andsite oma kleidi panti”

      “Laske ma panen ta kõigepealt ikka selga,” vastas preili Pinson, “ja siis ma ütlen teile, miks. Kui te ei taha oodata mind kapis või maja katusel, siis te peate katma oma näo nagu Agamemnon,15 kuni ma riietun.”

      “Selle taha asi seisma ei jää,” ütles Marcel “me oleme korralikumad, kui te arvate. Ausõna, ma ei piilu silmanurgastki.”

      “Oodake,” ütles preili Pinson, “ma loomulikult usaldan teid, aga rahvatarkus ütleb, et parem karta kui kahetseda.”

      Nende sõnadega võttis ta endal kardina ümbert ja laotas selle ettevaatlikult sõpradele pähe, nii et nad enam midagi ei näinud

      “Ärge liigutage,” lausus Mimi käskival toonil, “hetke pärast olen valmis.”

      “Vaadake ette!” ütles Marcel, “kui kardinas on kas või üks auk, siis ma oma tegude eest ei vastuta. Te ei uskunud meie ausõna, järelikult me oleme vabad.”

      “Õnneks minu kleit ja mina ise samuti,” lisas neiu naerdes ja viskas kardina põrandale. “Minu vaene kleidike, mulle tundub, et ta on täiesti uus. Nii hea on taas tema sisse pugeda!”

      “Ja teie saladus? Kas te avaldate meile selle praegu? Öelge ausalt, me ei lobise välja. Miks üks selline tark, tagasihoidlik, heatahtlik ja vooruslik neiu nagu teie viis oma ainsa kleidi pandimajja?”

      “Miks… miks..” kõhkles preili Pinson; siis haaras ta noormeestel käsivartest kinni ja hakkas neid ukse poole lükkama: “Tulge minuga kaasa, ja te saate ise aru.” Nagu Marcel oli arvanud, viis Mimi nad Éperoni tänavale.

      VIII

      Marcel võitis kihlveo. Mimi neli franki ja koogitükk lebasid Rougette’i laual koos Eugène’i saadetud kana jäänustega.

      Õnnetu haige tundis end juba paremini, aga ta oli veel voodis. Kui suur ta tänutunne oma tundmatu heategija vastu ka ei olnud, palus ta siiski Mimil noormeestele edasi öelda, et ta vabandab, aga ta ei saa neid praegu vastu võtta.

      “Täiesti Rougette’i moodi!” ütles Marcel. “Ta võib olla isegi mansardkorrusel õlgede peal suremas, ikka mängib ta hertsoginnat oma veekannu ees.”

      Sõbrad pidid kahjuks sama targalt tagasi minema, naerdes omavahel sellise uhkuse ja tagasihoidlikkuse üle, mis nii imelikul kombel oli varjunud maja ärklikorrusele. Ja nii, Rougette’i nägemata, läksid sõbrad vastu tahtmist koju tagasi.

      Pärast loenguid Meditsiinikoolis lõunastasid noormehed ja läksid õhtu saabudes kahekesi Itaallaste bulvarile jalutama.

      “Lõppude lõpuks,” ütles Marcel, suitsetades kihiveoga võidetud sigarit, “pead sa minuga nõustuma, et need vaesed olevused väärivad armastust, isegi lugupidamist. Vaatame asjadele kainelt, filosoofiliselt. Kui väike Mimi, keda sa asjatult laimasid, andis panti oma viimase kleidi, kas ta siis ei saatnud korda palju üllama, kiiduväärsema, julgen öelda et isegi kristlikuma teo kui hea kuningas Robert,16 kes lubas vaesel kerjusel ära lõigata narmad oma kuninglikult rüült. Esiteks, sel lahkel kuningal oli kahtlemata rohkem mantleid, ja teiseks, sel ajal kui kerjus roomas neljakäpukil kuninga juurde ja lõikas tema rüü küljest ära kuldsed narmad, istus hea Robert söögilauas. Kuninganna oli vihavahus, aga väärikas monarh andestas suuremeelselt õnnetule narmavargale; СКАЧАТЬ