Mimi Pinson. Lugu valgest rästast. Kaks armukest. Alfred de Musset

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Kõik, alates kurtisaanist, kes meeletult ihkab uut käevõru, ja lõpetades vaese raamatukoiga, kes unistab mõnest haruldasest raamatust või läätseleemest, kõik nad läksid sinna nagu Paktolose12 lähtele, habemeajaja-liigkasuvõtja tundis ülimat uhkust oma klientuuri ja vägitegude üle, varustades oma klientidega Clichy võlavanglat, kuni tal endal tuli lõpuks sinna minna.

      Sellest nukrast paigast lootis Eugène, kuigi see oli talle vastik, Rougette’i aitamiseks raha saada või vähemalt proovida seda saada; ta ei olnud kaugeltki kindel, kas parunile saadetud palvekiri avaldab soovitud mõju. Panna end sellisesse olukorda mingi tundmatu pärast oli vaese tudengi poolt tõesti ohvrimeelne; aga Eugène uskus Jumalat ja pidas oma kohuseks teha head.

      Esimene, keda Eugène habemeajaja juures nägi, ei olnud keegi muu kui tema sõber Marcel, kes istus peegli ees, rätik ümber kaela, ja teeskles, nagu oleks ta tõepoolest juuksuri juures. Ilmselt oli vaene poiss siia tulnud lootuses laenata raha, et maksta eilse õhtusöögi eest; ta näis olevat väga mures ja kortsutas rahulolematult kulmu, samal ajal kui habemeajaja, teeseldes, nagu lokiks ta külmade tangidega tõepoolest noormehe juukseid, rääkis talle oma gaskooni aktsendiga midagi vaikselt. Teise peegli ees väikeses ruumis istus mureliku ilmega võõras, salvrätik lõua all, silmad vilamas igasse kanti, ja tagumise toa irvakil uksest paistis vana trümoo, selle ees aga üsna kõhn tütarlaps, kellele juuksuri naine aitas selga proovida šoti ruudulisest riidest kleiti.

      “Mis sina siit otsid?” imestas Marcel, kes sõpra nähes manas näole oma tavalise lõbusa ilme.

      Eugène istus tualettlaua kõrvale ja jutustas lühidalt oma äsjasest kohtumisest ning kavatsusest, mis teda sinna oli toonud.

      “Tõtt öelda oled sa naiivne,” ütles Marcel. “Miks sa sekkud sellesse loosse, kui on olemas parun? Sa nägid veetlevat tütarlast, kes oli näljast nõrkemas; sa ostsid talle külma kanapoja, see on tõesti sinu moodi, pole midagi öelda. Sa ei oota temalt mingit tänu, sa tahad jääda tundmatuks, see on kahtlemata õilis. Aga teha midagi rohkem, see on lausa donkihhotlik. Pantida oma kell või anda allkiri võlakirjale pesumüüjanna pärast, kes on mingi paruni armuke ja kellega sul ei ole isegi au enam kohtuda, sellist asja pole inimkonna mäletamist mööda mujal ette tulnud kui ainult rüütliromaanides.”

      “Sa võid naerda, kui tahad,” sõnas Eugène. “Ma tean, maailmas on palju õnnetuid ja kõiki ma loomulikult aidata ei suuda. Neid, keda ma ei tunne, ma haletsen; aga kui ma mõnda neist kohtan, siis ma pean aitama Mis ka poleks, inimeste kannatused ei saa mind külmaks jätta. Minu halastus ei lähe nii kaugele, et käiksin õnnetuid lausa otsimas – selleks pole ma küllalt rikas; aga kui ma mõnda kohtan, siis ma ka aitan.”

      “Siis on su tööpõld tõesti lai,” kostis Marcel, “vaestest meil puudust pole.”

      “Ja mis siis!” hüüdis Eugène, olles ikka veel liigutatud hiljutisest vaatepildist, mille tunnistajaks ta oli olnud. “Kas siis on parem jätta inimene surema ja minna oma teed? See õnnetu on mõtlematu, meeletu, kõik, mis sa tahad; ta võibolla ei väärigi kaastunnet, mida ta äratab, kuid minul on teda siiski valus vaadata. Kas on parem käituda nii nagu tema head sõbrannad, kes täna ei tee temast väljagi, justkui oleks ta juba siit ilmast lahkunud, kuid kes eile aitasid tal raha tuulde loopida. Keda olekski tal appi paluda? Mõnd võõrast, kes süütaks tema kirjaga oma sigari või siis preili Pinsoni, kes sööb õhtust külas ja tantsib nõrkemiseni, samal ajal kui tema sõbranna on nälga suremas? Tunnistan sulle, mu kallis Marcel, et kogu see lugu ajab mulle tõesti hirmu peale. See väike eputis oma igasuguste laulude ja naljadega, kes eile õhtul muudkui naeris ja lobises, samal ajal kui teine on katusekambris hinge heitmas, on mulle tõesti vastik. Nemad, kes peavad end sõbrannadeks, isegi õdedeks, kes jooksevad päevade ja nädalate viisi mööda teatreid, pidusid ja kohvikuid, siis aga ei tunne mingit huvi, kas sõbranna on surnud või elab veel, see on hullem kui egoistide ükskõiksus, see on toore inimese tuimus! Sinu preili Pinson on koletis, sinu paljukiidetud grisettidel on häbitud kombed ja südametu sõprus. Ma ei tea enam midagi põlastusväärsemat!”

      Habemeajaja, kes oli vaikides noormeeste jutuajamis pealt kuulanud, ise samal ajal külmade lokitangidega Marceli peas edasi tegutsedes, naeratas kavalalt, kui Eugène vaikis. Kohati sama suur lobiseja kui harakas või pigem nagu juuksur, kes ta tegelikult oligi, kui tegemist oli keelepeksuga, ent vaikiv ja napisõnaline nagu spartalane, kui kõne all olid inimeste teod, oli ta omaks võtnud väga aruka põhimõtte mitte sekkuda vestlusse enne, kui klient on oma arvamuse avaldanud. Meelepaha, mida Eugène oli väljendanud nii ränkade sõnadega, sundis habemeajajat siiski vaikust katkestama. “Te olete halastamatu, härra,” ütles ta naerdes ja sõnu gaskoonipäraselt hääldades. “Mul on olnud au teha soengut preili Mimile ja minu arvates on ta suurepärane noor daam.”

      “Oo jaa,” ütles Eugène, “ta oskab suurepäraselt napsitada ja suitsetada”

      “Võimalik, ma ei eita seda. Noored ikka naeravad, laulavad ja suitsetavad, aga mitte kõik nad ei ole südametud.”

      “Kuhu te sihite, isa Cadédis?” küsis Marcel. “Jätke see diplomaatia ja laduge kõik väljal”

      “Ma tahan öelda,” kostis habemeajaja, osutades tagumise toa poole, “et seal naela otsas ripub must siidkleit, mis on teile, härrad, kahtlemata tuttav, kui te tunnete selle omanikku ja tema lihtsat garderoobi. Preili Mimi saatis mulle selle kleidi täna varahommikul. Ma arvan, et kui ta pole veel väikesele Rougette’ile appi läinud, siis ainult sellepärast, et ta ise ka kullas ei suple.”

      “Vaat see on huvitav,” ütles Marcel tõustes ja tahatuppa minnes, pööramata vähimatki tähelepanu ruudulises kleidis õnnetule naisele. Mimi laul niisiis valetas, kui ta andis panti oma ainukese kleidi? Mille paganaga ta nüüd üldse väljas käib? Kas ta on siis täna terve päev kodus?

      Eugène järgnes sõbrale.

      Habemeajaja ei valetanud: tolmuses nurgas, keset igasugu kodinaid, rippus kurvalt ja alandlikult Mimi Pinsoni ainus kleit.

      “See on tõesti Mimi oma,” ütles Marcel. “Ma tean, et poolteist aastat tagasi oli see veel täiesti uus. Härrad, teie ees ripub preili kodukleit, ratsutamisülikond ja paraadmunder. Vasakul varrukal peab olema mündisuurune šampanjaplekk. Ja kui palju preili siis selle eest raha sai, isa Cadédis? Ma oletan, et kleit ei ole müüdud, vaid on siia buduaari toodud lihtsalt pandiks.”

      “Ma andsin talle neli franki,” vastas habemeajaja, “ja ma kinnitan teile, härra, et sedagi ainult puhtast heldusest. Keegi teine poleks minu käest saanud neljakümmend suudki13 sest vaadake, see riideese on juba pagana hõre, riie paistab juba läbi – see pole kleit, vaid loor. Aga ma tean, et Mimi maksab mulle raha tagasi: igal juhul on preili nelja franki väärt.”

      “Vaene Mimi!” kostis Marcel. “Ma olen valmis oma bareti peale kihla vedama, et ta laenas selle tühise summa ainult Rougette’i pärast.

      “Või selleks, et tasuda mõni pakiline võlg,” märkis Eugène.

      “Ei, ma tunnen Mimid,” ütles Marcel, “ta ei hakka mingi võla pärast võtma seljast oma ainukest kleiti.”

      “Võimalik,” arvas habemeajaja. “Ma tundsin preili Pinsoni ka sel ajal, kui ta elas veidi paremini kui praegu. Aga võlgasid oli siis neiul tohutult. Iga päev käidi neiu juures tema väikest varandust üles kirjutamas ja lõpuks võeti ära kogu ta mööbel peale voodi, mis teatavasti on ainus asi, mis võlgnikele alles jäetakse. Kuid sel ajal oli preili Mimil neli täiesti korralikku kleiti. Magama heites pani ta nad kõik üksteise peale selga, sest kartis neist ilma jääda. Seepärast ma ei usuks, et ta oleks pantinud oma ainukese kleidi mingi võla pärast.”

СКАЧАТЬ