Särk. Jevgeni Griškovets

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ veel! Olin nähtust pahviks löödud. Seal oli kõik nii hästi! Seal oli suurepärane! Oh jumal! Mis minuga küll lahti on?! Pean sinna tagasi pääsema.

      Kui ma vaid tunneks tagasimineku tehnoloogiat!!! Et minna sinna, kus on minu pataljoni riismed… noh, üldiselt, sinna… Ma läheksin tagasi… Nagu poleks ära käinudki.

      „Huvitav, kus te äsja olite? Te naeratasite nii mõnusasti,” ütles juuksur väga meeldiva häälega.

      „Naeratasin?”

      „Jah! Ja liigutasite huuli. Väga armsalt. Lendasite vist äsja päris kaugele?”

      „Väga kaugele. Väga!”

      „Nii külm on! Olen talvest nii väsinud. Tahaksin praegu kuhugi soojale maale.” Ta ei naeratanud, lihtsalt rääkis ja jätkas lõikamist.

      „Aga kuidas te aru saite, et ma olin soojal maal?”

      „Ma ei saanud millestki aru! Lihtsalt tahan rutem suve või soojale maale. Aga teie siis soojendasite end äsja päikese käes?” Ta jätkas lõikamist.

      „Täpselt! Soojendasin.” Noogutasin pead.

      „Pole vaja pead väristada. Käärid on väga teravad…”

      Sel hetkel nägin peeglist inimest… Nägin, kuidas minu selja taga mingi mees tänavalt juuksuritöökoja suurele aknale lähenes ja selle sisemusse kiikama hakkas. Aken oli jääs, seetõttu surus ta näo päris klaasi ligi. Ma ei jõudnud teda õieti silmitseda. Mantel seljas, mütsi pole. Ta vaatas juuksuritöökoja kiirelt üle ja eemaldus, kadus mu vaateväljalt.

      Minu meister lõpetas juuste lõikamise. Ta loputas mu pea ära, seejärel kuivatas juuksed fööniga. Kuum tuul räsis juukseid ja kõrvetas peanahka. „Nagu kõrbes,” mõtlesin. Tore, et ma juukseid lõikasin. Tore!

      Ainult et pisikesed mahalõigatud juuksekarvad olid kukkunud krae vahele. Üks vale liigutus selle kuradi peleriini lahtivõtmisel… ja kõditavad juuksekarvad sattusidki krae vahele. Tuleb sõita särki vahetama ja kael puhtaks pesta. Enne õhtut see vaevalt õnnestub. Olen kogu ülejäänud päeva sunnitud kannatama kaelal piinavat kihelust ja ärritust. Kuid see-eest käisin ma Seal! Sellise asja pärast võib kannatada.

      Lahkudes surusin selle naise kätt, kes oli minu eest peaaegu tund aega hoolitsenud ja minu kõrval päris-päris lähedal hinganud. Peaaegu tund! Olin talle siiralt tänulik! Väga!

      Väljusin juuksuritöökojast ja seisin mõne sekundi ukse ees. Nägin silmanurgast pika tumeda mantliga meest, kes kiiruga autosse istus. Vaatasin otsekohe sinna, aga ta oli juba toonitud autoklaasi taha peitu pugenud. Mulle näis, et see oli sama mees, kes aknast sisse vaatas. Korraga meenus autolaternate valgus kuklas… Mis jamps see on? Mis mõttega? Kes ma olen, et mind jälitada? Lollus!

      Auto, milles see inimene istus, sõitis ära, pööras varsti kõrvale ja kadus silmist. See oli tume ja igav suur Mercedes. Harilik Mercedes, milliseid on Moskvas palju. Ma jätsin numbri meelde.

      „On alles jamps!” mõtlesin ma. Ükskord oli mul ebameeldivusi olnud. Mind süüdistati rahavarguses. Tellijad, päris noored poisid kusagilt Uurali kandist olid kuskilt raha saanud ja otsustasid piljardiklubi asutada. Mina olin täiesti kogenematu. Nad andsid mulle suure summa ja palusid teha kõik „nagu inimestel”. Veel ütlesid nad, et ma neid väga ei tülitaks, aga kui raha otsas, annavad nad juurde.

      Raha sai üpris ruttu otsa. Neil nähtavasti ka. Nad süüdistasid mind varguses. Olid mingid venivad ja tobedad jutuajamised, nad ähvardasid, hirmutasid. Põdesin väga. Siis ma alles alustasin Moskvas töötamist ja olin rahaasjades pedantsem, veetsin ehitusel järjest ööpäevi… Ja nüüd selline lugu.

      Nad hirmutasid mind, ja mina uskusin neid. Muidugi püüdsin hirmu mitte välja näidata, ometi oli ebameeldiv. Nad korraldasid isegi minu jälitamise. Ühesõnaga, sain kasuliku õppetunni. Aga viimasel ajal mul selliseid olukordi polnud, nii et… „Jamps,” mõtlesin ma.

      6

      Kui kell oli viisteist minutit kaks läbi, ei pidanud ma vastu ja valisin Tema numbri. Lihtsalt valisin numbri ja kõik. Ettekäänet ma välja ei mõelnudki. Veri tuksles meelekohtades häälekalt… Kuid operaatori hääl teatas, et otsitav abonent on ajutiselt kättesaamatu. Milline kohutav hääl! Kui palju probleeme võib küll olla sel naisel, kes lubas salvestada oma hääle nende kuradi telefoniteadete jaoks.

      Need hääled kurvastavad alati! Need on rahulikud ja justkui leebed, nagu psühhiaatrite hääledki. Inimene on võib-olla surmasuus, valib viimast jõudu kokku võttes meeleheitlikult numbri, aga seal, telefonitorus, ütleb rahulik naisehääl, et helistage hiljem. Millised kohutavad needused lipsavad suust või kõlavad tuhandete ja tuhandete inimeste peades, kes seda häält kuulevad. Ja see toimub pidevalt, igal sekundil. Päeval ja ööl lendavad selle vaese naise aadressil kohutavad needused, ja kui mitte just tema aadressil, siis ikkagi seoses sellega, et kuuldi tema häält. Arvatavasti pole ta elu kerge.

      Tõenäoliselt oli kõik väga lihtne. Ilmselt paluti tal mõned laused salvestada. Ta ütles need mikrofoni, sai veidi raha… Ja sellised tagajärjed! Küllap ka tema mehel või meestel on telefon. Alguses naersid nad koos selle üle, et ükskõik kellele mees ka ei helistaks, tuleb välja, nagu ta helistaks justkui temale. Aga aegamööda… kõik muutus. Naise hääl hakkas tema jaoks püsivalt seostuma millegi ebameeldivaga… Ja juba nad tülitsevad, ja mees lihtsalt ei suuda enam tema häält kuulda! Lõpuks jääb naine üksi. Ja kellega ta ka ei kohtuks, ütlevad kõik: „Vabandage, teie hääl tundub mulle väga tuttav…” Üldiselt, igavene häda…

      Ma sõitsin, mõtlesin millestki, mitte sellest vaesest naisest, vaid millestki, mida ma ei mäleta… Minu peas keerles midagi ärevat ja ebameeldivat. Kõik kokku: nii see mees, kes juuksuritöökoja aknast sisse vaatas, kui autotuled, mis mulle kuklasse paistsid, kui see, et Tema telefoni välja lülitas, kui veel miljon igasugust asja. Ma sõitsin normaalselt… pöörasin, kus vaja, näitasin suunatuld, manööverdasin, pidurdasin, aga ei suutnud meenutada, kuidas ma Sadovoje ringteeni jõudsin. Ja veel… miks ma sinna sõitsin? Ma olin justkui… Juhtub ju, et sa loed, loed raamatut, aga pärast taipad ühekorraga, et oled kõik tähed, sõnad ja kirjavahemärgid läbi lugenud, aga pole mõistnud ega loetut meelde jätnud, ja tuleb otsast peale hakata ning kõik uuesti üle lugeda. Ehkki sellisel hetkel on parem üldse raamat kõrvale panna, sest lugemisest pole kasu.

      Sellises seisundis ma sõitsin, ja äkki toodi mind tagasi… Toodi tagasi minu autosse Sadovoje ringil. Keegi, mingi naine, kes sõitis väikeses kollases autos minust ette, andis mulle valjusti signaali ja žestikuleeris ägedalt. Tundsin kohe, et autoga on midagi valesti… Vasak tagumine rattakumm oli tühjaks läinud ja mingi aja jooksul olin ma tühja kummiga sõitnud. See oli ribadeks rebenenud. Nii väga oleks tahtnud väga valjusti vanduda, ning veel autole jalaga virutada ja seda taguda… Ja ma tegingi seda kõike jalamaid… Kohe pärast seda tekkis tahtmine kõik sinnapaika jätta ja jooma minna, aga seda tuli juba aegamööda teha.

      Mul polnud varuratast… lihtsalt polnud! Iga jumala päev mõtlesin, et tuleb asjameeste juures ära käia ja varuratta asi korda ajada… Mõtlesin sellest iga kord, kui autosse istusin… juba kuu aega…

      Vandusin veel kord – üldse ei aidanud. Ratast polnud enam võimalik päästa. Istusin autosse ja venisin lähima parkimisplatsini. Umbes sada viiskümmend meetrit, mitte rohkem. Kuidas võisin ma sinnamaani nii sõita ja mitte midagi tunda?! Autoga oli tarvis midagi ette võtta. Ei saanud ju seda niimoodi maha jätta! Ja ma jätsin ta sealsamas maha. Võtsin tagaistmelt salli ja sõrmkindad, kahetsesin, et ei olnud hommikul soni pähe pannud, СКАЧАТЬ