Särk. Jevgeni Griškovets

Чтение книги онлайн.

      „Ta on prantslane, ta ei märka! Sõidame, mul on vaja temaga kokku saada. Korraks. Seal saab kohvi ja saia.”

      „Väga hea! Ega ma ei sega? Võin seni enda omade juurde sõita, ja pärast saame kusagil kokku. Tahaksin parem seni ümber riietuda ja dušši võtta.”

      „Maks! Mida see tähendab – sõidan enda omade juurde. Ma pole sulle mingi autojuht!”

      „Ma võtan takso, sa said valesti aru!”

      „Maks, pole vaja! Seda pole vaja! Muidugi viin ma sind kohale, kuhu tarvis. Aga sellest oleks võinud varem rääkida, eks? Mul on täna tööpäev. Tööpäev! Kuhu sind viia?”

      „Mis sa ajad?! Lolliks oled läinud või? Kui sul pole minu jaoks aega, pole vajagi. Probleemi ju pole. Lase mind välja, ma püüan auto.”

      „Maks!!! Kuhu sõita?”

      „Selge!” Maks pöördus kõrvale. „Kus sa prantslasega kokku saad? Sinna sõidagi. Pärast vaatame edasi.”

      Mõnda aega sõitsime vaikides.

      „Anna andeks, Maks!”

      Maks ei vastanud.

      „Mhmh.” Maks noogutas peaga, end minu poole pööramata.

      Läksin suunatuld sisse lülitamata üle parempoolsesse sõiduritta… Pärast pidurdasin, peaaegu vastu teeserva põrgates… Kohe, kui ma autost välja hüppasin ja enda järel ukse kinni lõin, hakkasin karjuma. Ma karjusin väga kõvasti. Paljud inimesed jäid mind vaatama. Karje jäi lühikeseks. See oli karje… väljapääsu viimases otsas. Siis nuuksatasin, kaldusin ettepoole ja… hakkasin nutma…

      4

      Pascal ootas mind kohvikus Puškini väljakul. Ta istus otse akna all ja nägi mind, kui kohvikule lähenesin. Ta viipas rõõmsalt käega. Kurat teda võtaks… päriselt.

      Jõudsin Maksi sugulaste juurde sõidutada. Leppisime kokku, et helistame pärast lõunat ja saame uuesti kokku. Maks tahtis mulle midagi öelda. Küll ma tean, milleni tema jutud välja viivad! Tuleb mööda linna ringi sõita ja igal pool juua. Ja niipea, kui ta on veidi joonud, hakkab ta kohe helistama endistele omakandimeestele, kes on end Moskvas sisse seadnud. Ja need rõõmustavad selle üle. Ja kui ei rõõmustagi… sõidavad ikkagi kohale. Maksile on võimatu ära öelda.

      Tundsin, et olin asjata Maksiga sedasi käitunud. Kui tema habe minu kätte antaks… Ei! Habe oli kohutav, aga mina käitusin nagu… Ühesõnaga, nii ei tohi!

      Olime Pascaliga kokku leppinud, et kohtume keskpäeval. Hilinesin umbes viisteist minutit. Tähendab, kell oli juba veerand üks, aga mina ei olnudki välja mõelnud mingit vähegi mõistlikku põhjust Talle helistamiseks.

      Pascal sööstis mulle vastu ja embas mind nagu hull. See polnud vormikohane euroopalik embus ja põsest mööda suudlemine. Ei! Need olid väga õnneliku inimese raevukad kallistused. Pascal ei hakanud etteheitvalt sõrmega vastu oma käekella klaasi koputama, et kaua sind oodata tuleb. Ta ise hilines ka, ja sellest polnud midagi. Aga kui mina hilinesin, ajas ta põsed prunti ja tegi meil arusaamatu, nähtavasti Prantsusmaale iseloomuliku žesti. Kuid nüüd… oli ta millestki vaimustuses.

      „Sachá! Aitäh, sõbhake! See on nii tohe! Ma olen väga-väga rõõmus!” Ta juhatas mind laua juurde, mille taga istus väga efektne naine, seljas miskit leopardimustrilist, peas soeng. Ma ei vaadanud talle kohe silma, sest tema rinnapartii oli välja pakutud kui tähelepanu keskpunkt.

      „Sachá! Saa tuttavaks – see on Katehina, minu esimene klient Moskvas!”

      Jumal tänatud, et ma ei öelnud kohe seda, mis mul esimesena pähe tuli, sest oleksin peaaegu nähvanud: „See-eest pole sina küll tema esimene klient!”

      „Katehina on Aljoša sõbratar. Saa tuttavaks!” Ta vaatas Katerinale otsa. „Saage tuttavaks, see on Sachá! Ma olen teile temast rääkinud.”

      „Saša,” ütlesin ma, ja naeratasin, nii hästi, kui suutsin.

      „Katja,” ütles tema vaikselt ja ulatas mulle lõdva käe, peopesa allpool. Mine siis võta kinni, kas seda pigistada või suudelda. Mina pigistasin.

      „Katehina on Aljoša sõbratar! Me alustame väga huvitavat projekti. Sellest võib välja tulla täiesti manifikaalselt täiuslik… väga julge!”

      „Vabandust,” vabandasin ma, pöördudes daami poole. „Pascal, kallis, milline Aljoša?”

      „Noh?! Aljoša! See, kelle juurde me sõitsime korterit vaatama!”

      Minu näol oli endiselt mõistmatus, kuigi ma juba taipasin, millest on jutt.

      „Aljoša! See, kes tahab suurt remonti ja mansardi!” täpsustas Pascal.

      Ma sain aru… muidugi sain ma aru, kellest Pascal räägib. Aga ma ei suuutnud oma kõrvu uskuda! Esiteks, huvitav, mis pidi olema juhtunud, et see kortsus lotendava särgi ja suurte triipudega vanades pruunides velvetpükstes prantslane hakkas nimetama Aljošaks meest, keda vist isegi lihane ema lapsena nii ei kutsunud. Ta nimetas Aljošaks vähemalt sada kahtkümmend kilo eluskaalu, ilma kaelata, peaaegu ilma juusteta peaga, hiilglaslike käte ja väikeste, pidevalt vilavate helesiniste silmadega kavalas näos.

      Kui seda Aljošat oleks näidatud mõnes filmis, oleksid kriitikud kohe öelnud, et see on liiga karikatuurne tegelane ja päriselus selliseid pole. Kuid Aljoša oli! Ta oli minu kandi mees. Kolis hiljuti Moskvasse, ostis Pretšistinkal hiigelsuure korteri, tellis minult kui omakandimehelt ebainimlikult luksusliku remondi ja… näe… hankis endale sõbratar Katja. Kuid see, et Pascal nimetas Aljošaks inimest, keda Kodulinnas ei kutsunud keegi teise nimega kui Tsükkel – on jamps… Peaasi, et ma kuulsin äsja, et minu sõber, prantslane, lõi minult tellija üle. Vaat niimoodi! Voilà! Ja kõik! Täitsa lõpp!

      Katerina ees laual lebasid ajakirjad ja fotod, mingid mapid. Pascal vedas alati ajakirju ja fotosid endaga kaasas… Kui me Aljoša juurde sõitsime, oli kõik see tal kaasas.

      Ükskord võtsin Pascali endaga külla kaasa. Mäletan hästi, et istusime minu heade tuttavate suvilas. Viisin Pascali nende juurde. Ta on väga hea tõmbenumber. Kui tahtsin mõnd minu jaoks meeldivat inimest millegagi rõõmustada, võtsin Pascali endaga kaasa. Ta sai ilmselt suurepäraselt aru, miks ma teda kaasa tassisin, kuid ei vedanud kunagi alt. Kõige rohkem valmistas Pascal rõõmu sellega, kuidas ta rääkis. Eriti hästi õnnestus tal erinevate sõnakoosluste tekitamine… Näiteks võis ta öelda: „Nemad (keegi) on juba täielikult kogu mu aju ära nussinud!” Või: „Ütlesin neile kohe, et see pole mulle kõrini huvitav!” Või teatas veetleval moel: „Kuidas ma küll olen sellest joomarlikust elust väsinud.” Või: „Mul on vaja kindlasti särki siluda!” Ma ei suutnud talle selgeks teha, et tuleb öelda „sekretär”, mitte „sekretärinna”, ja nii edasi. Kord tuli ta lagedale lausa šedöövriga. Ta ütles ühe inimese kohta: „Ilmselt on tal väärtusetuse kompleks.”

      Niisiis, sõitsime temaga väga kenade inimeste juurde suvilasse. Korralikku, klassikalisse Moskva-lähedasse suvilasse, suure valge puust veranda ja käest lastud aiaga. Millegipärast ei saanud me sealt ära tuldud ning jäime ööbima. See tähendab, jõime peaaegu hommikuni. Peremees kaebas, et nende naabrid müüsid maha oma majakese, mis oli veel parem kui nende endi oma. Müüsid mingitele idiootidele, kes lõhkusid juba СКАЧАТЬ