Särk. Jevgeni Griškovets

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ siis ta vastas, kuid ütles lühidalt: „Anna andeks, ma ei saa praegu rääkida, helistan sulle tagasi”, – ja katkestas kõne. Miks ei saa? Pole enam tööaeg, aga isegi kui on, siis milleks ometi nii! Ta helistab tagasi! Millal? Oodata on talumatu! Kuid ta juba ütles, et helistab ise, ja tähendab, mina enam helistada ei saa. Ta ju ütles!.. Äkki on ta kellegi juures haiglas või matustel, paljugi mis. Aga kui ta niipea ei helista, kuidas siis elada? Ja kui ta täna üleüldse ei helista, kuidas siis magada? Kuidas homseni elada? Tuleb välja mõelda väga kaalukas põhjus, et mitte mingi hinna eest uuesti helistada.

      Või ma helistasin, ja tema rõõmustas, me rääkisime, isegi leppisime milleski kokku… Ja hüvasti jättes ütlesin talle: „Tšau, suudlen!”, – aga tema: „Tšau-tšau.” Ja ei öelnud „suudlen”. Miks? Miks ta ei öelnud? Ja ma hakkasin mõtlema, mõtlema… Ja selge see, et on kähku vaja välja mõelda ettekääne, et uuesti helistada ja see pinge maha võtta, muidu võib lihtsalt hulluks minna.

      Või helistasid… ja kõik on hästi! Rääkisime kenasti, leppisime kõiges kokku, ja tema „suudles” kõne lõpus, ning jätsime kenasti hüvasti. Viisteist minutit pärast sellist kõnet on õnn ja rahu. Aga varsti, väga varsti rahu haihtub. Lihtsalt pärast sellist kaunist kõnet meenutad sa iga tema sõna… Sul pole enam midagi peale nende sõnade. Sa võtad mõttes uuesti kogu vestluse läbi, kõik selle osad on nagu kalliskivid ja rõõmustad alguses… Aga pärast kalliskivid tuhmuvad, neid POLE ENAM PIISAVALT! Ja on vaja veel, veel… Ja helistamissoov muutub veelgi tugevamaks ja talumatumaks kui enne seda viimast kõnet… Ning on vaja jalamaid leida põhjus, et uuesti tema number valida.

      Või on tema number kinni, ta räägib kellegagi…

      See tähendab, Talle pole vaja helistada. Mitte mingil juhul. Seda ma mõistsin. Mõistsin algusest peale.

      Mäletan, kuidas ta rõõmustas, kui ma talle esimest korda helistasin…

      Pascal helistas mulle kümme minutit pärast mu ärasõitu. Tema hääl oli väga… kuidas seda öeldagi… paljuütlev.

      „Sachá! Andesta mulle, palun! Sa pead mind kuulama. Ma saan aru, kui halvasti sa minust mõtlesid. Anna andeks, ma pole selline luhjus, nagu sa arvad. Ma selgitan sulle kõik!!!”

      „Pascal, ma…”

      „Ma tahan sulle öelda,” ei lasknud ta end katkestada, „et kui sulle nii ei meeldi ja sa ei taha minuga enam hääkida, siis ütlen ma sellest tellimusest lahti. Ütlen lahti ja kõik!”

      „Aaa!!” mõtlesin mina.

      „Pascal! Ma ei saa praegu rääkida. Anna andeks. Räägime hiljem. Ma helistan sulle.”

      „Sachá, ma tahan kiihesti…”

      „Pärast räägime! Ma helistan sulle veidi hiljem. Okei? Tšau!” Ma katkestasin kõne. Või veel! Las piinleb. Väga hea! Ainult miks ma ütlesin selle „okei”? Kukkus ebaviisakalt ja kuidagi lollisti välja… Helistan talle õhtul või homme.

      Jah! Niisiis… Kui ma talle esimest korda helistasin, ta rõõmustas. Ta ei tundnud mind ära kohe, vaid peaaegu kohe, ja rõõmustas. Kolm päeva, mille ma ei tea kuidas üle elasin… Need kolm päeva pärast seda kohtumist, kui ta mulle oma telefoninumbri andis, ja enne, kui ma talle helistasin… Näis, et kõik need kolm päeva hingasin ma ainult sisse ja mitte välja. Kuid nüüd ta rõõmustas, ja ma hingasin välja. Mul õnnestus kuidagi hästi-hästi sujuvalt teha talle ettepanek kokku saada! Ta nõustus! Muidugi mitte kohe samal päeval, aga paari päeva pärast.

      Kohtusime kohvikus bulvaril… Tšistõje Prudõ lähistel. Saabusin varem ja nägin, kuidas ta kohvikule lähenes. Sel korral silmitsesin teda hoolega ja põhjalikult. Tuleb välja, et iga kord ma unustasin ja unustan ära tema näo. Mitte selles mõttes, et ma ei mäleta seda. Vaid selles mõttes, et ei suuda seda oma mälus hoida ja taastada. See on nii kaunis, et mul ei jätku selle silme ette manamiseks mälu! Kuid tema fotot ma kaasas kanda ei taha, ja ma ei tahagi tema fotot… Arusaamatu, milleks on fotot tarvis… Kuigi, ma tahaksin teda pidevalt pildistada.

      Tookord tuli ta peaaegu täpselt õigel ajal. Tal oli seljas kerge mantel… Tal on suurepärane maitse! Kuidas küll mulle meeldib, kuidas ta riides käib! Ta lõhnab nii hästi! Mulle meeldib kõik! Ma armastan teda nii väga!!! Liiga tugevasti! See on talumatu!

      Olime selles kohvikus vaid ühe korra, ja ma ei suuda nüüd sellest mööda sõita. Püüan seda mitte teha. Istusime tookord seal üle neljakümne minuti, jõime – tema teed, mina kaks kohvi. Rääkisime eimillestki, tema naeris, mina aga vaatasin teda – ja mõtlesin sellest, kuidas ma tahan tal praegu käest kinni võtta ja mitte kunagi lahti lasta. Istusime nelikümmend minutit, ja see kohvik muutus minu jaoks „meie kohvikuks”. Ma ei suuda enam sinna sisse astuda ja selle kohviku nägemine haavab mind. Ja bulvarid… kõik bulvarid haavavad. Ja kogu linn haavab mind vahetpidamata. Sest Tema on siin. Ja kõik need kohad, kus me kohtusime, said väljakannatamatu… erutuse, ärevuse keskpunktiks…

      Näiteks andis ta mulle oma telefoninumbri kosmeetikasalongi avamisel, ja nüüd tekitavad kõik kosmeetikasalongid mulle piina ja panevad võpatama. Vähe sellest, isegi sõna „kosmeetika”, isegi see teeb kuidagi ärevaks. Ja sõna „kosmos”… ei jäta sarnase kõla tõttu võimalust mõnigi kord rahu saada.

      Ja nii on kõigega! Sain teada, et Ta töötab turismifirmas ja tegeleb lennureisidega – nüüd said kõik turismifirmad minu jaoks kõige tugevamate südamekrampide allikaks… Ja kõigi lennufirmade kõik kontorid samuti. Kõik-kõik, mis oli kuidagiviisi Temaga seotud… Aga Temaga oli seotud KÕIK. Eriti see linn.

      Sõitsin ja mõtlesin: „Kell on juba üks päeval, mina aga ei suuda mitte kuidagi Talle helistada, pole mõjuvat põhjust, pealegi on Maks siin. Tuleb temaga tegeleda. Kuhu ta panna?!” Veel oli tarvis ühelt objektilt läbi sõita. Ma juhtisin „ehitust”. Noh, see tähendab, tegin järjekordset kauplust ja seal tekkisid mingid probleemid, oli vaja sealt läbi sõita ja sõimata. Tuli tööle sundida ehitajaid, kes olid nähtavasti end lõdvaks lasknud. Sinna oli vara sõita. Süüa ma ei tahtnud. Sellega olid viimasel ajal üldse kehvad lood. Ma ei söönud mitte kuraditki! Ei olnud tahtmist. Pascal isegi küsis minult: „Sachá! Mis sinuga on, et sa sööki ei tahvita?!” Ei läinud lihtsalt alla! Kuid mida võib veel Moskva linnas argipäeval lõunaajal teha? Ja äkki tuli õnnelik mõte. Rõõmustasin selle üle. „Lõikan juukseid,” otsustasin ma. „Tarvis on juukseid lõigata.”

      Kooli vanemates klassides tahtsin endale väga pikki juukseid, aga need ei kasvanud eriti. Juuksed pole mul üldse kuigi head. Mulle pole mu juuksed kunagi eriti meeldinud. Lõikan juukseid harva ega omista neile erilist tähtsust. Aga kui mul on halb olla, mitte selles mõttes, et olen haigeks jäänud või vihane, aga kui on pikalt halb olla… tahaksin ma pea paljaks ajada. Olen seda juba teinud. See aitab. Ma ei tea, kuidas, aga aitab. Kuidagi kergem hakkab, miski uueneb. Ja mõnda aega kutsub peegli ette astumine esile imestuse ning isegi naeratuse. Tähendab, pärast pea paljaks ajamist kutsus mu välimus minus esile naeratuse.

      Oleksin selgi korral rõõmuga pea paljaks ajanud. Kuid mida Tema sellest arvab, kuidas see Temale meeldib? Ja kui ta küsib: „Miks sa seda tegid?”, ei suuda ma talle öelda: „Saad aru, ma armastan sind liiga palju, ma ei suuda selle tundega toime tulla, ma lähen hulluks. Nii ma mõtlesingi, et võib-olla on mul ilma juusteta parem olla. Ehk hakkab kergem.”

      Ma ei või nii öelda! Kuid mida siis rääkida? Kõik muu poleks tõsi. Aga kuidas ma talle valetaksin?! Ja muide, ma pole talle veel kordagi otsesõnu öelnud, et armastan teda.

      Sõitsin Petrovkale. Seal, hoovides, on üks tuttav juuksuritöökoda, kus on СКАЧАТЬ