Reporter. Avo Kull

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ants Enden heitis tulijale vaid põgusa pilgu ja ühmas tervituse asemel: „Ah tulite jälle objektiivset informatsiooni tooma.” Öeldu kõlas ilmselge pilkena ja jälle tundis Ilmar teravat vastumeelsust selle iseteadva lehetegija suhtes. Ta polnud siin esimest korda.

      „Muidugi objektiivset,” vastas Ilmar tõredalt. Talle ei meeldinud see toimetus ega toimetaja, kuid komandörile antud lubadus mõlkus pidevalt meeles ja lubadusi oli ta harjunud täitma. „Mina olen ainuke, kes selles küsimuses terviklikku teavet valdab, ja minu informatsioon on tõesti objektiivne.”

      Kerge muie libises üle peatoimetaja näo. Ta võttis käsikirja ja lasi silmad diagonaalis üle tiheda kirjaga täidetud lehtede.

      Kõigest oli näha, et see kirjatükk talle erilist huvi ei paku ja ta ei üritagi süveneda.

      „Ma ei näe, et te siin midagi uut avaldaksite,” ütles ta lõpuks.

      „No kuidas siis … siin on kogu lugu õigesti ja … täpselt kirjas.”

      „Võib-olla,” kehitas toimetaja õlgu, „aga päevalehed on selle teema korralikult läbi nämmutanud ja ma ei arva, et meie sinna veel midagi lisama peaks.”

      „Kuidas nii? Kõik lehed ju valetavad!”

      „See pole mingi uudis, seda on nad alati teinud,” tõrjus Ants Enden häirimatult. „Aga iga sündmuse uudisväärtus on ajas kahanev ja Pullapää kriisil on „parem enne” juba ammu möödas.”

      „Kulla inimene,” ahastas Ilmar. „Kas te siis tõesti aru ei saa, et eesti rahvas peab saama teada tõde. Püha tõde, mitte mõttetut mulli, mida kõik lehed täis on!”

      Peatoimetaja vaatas üles ja saatis külastajale pahaendelise pilgu: „Ja teie olete arvamisel, et valdate kogu tõde? Seletage siis, miks toimusid täpselt samal ajal analoogsed sündmused nii Lätis kui ka Leedus? Juhus, mis? Miks mitmed poliitikud jäägreid pidevalt mässule ässitasid? Mis rolli mängisid kogu loos Tiit Made ja Peeter Lorents? Teate te seda?”

      „Muidugi tean, kuid mõni osa informatsioonist lihtsalt ei kuulu avaldamisele.”

      „Ja mille poolest siis teie jutt teistest parem on, kui kavatsete pool suud kinni hoida? Teie loo avaldamine võiks kõne alla tulla vaid juhul, kui te rahvale midagi põhjapanevalt uut teada annaksite.”

      Peatoimetaja tõusis, võttis käsikirja ja andis selle autorile tagasi: „Head päeva jätku.”

      Ilmar hoidis oma kirjatükki värisevate sõrmede vahel. Aina kasvava vihaga põrnitses ta eemalduva peatoimetaja selga. Vaevu end talitsedes pööras ta end ringi ja astus lehetegijate parastavate pilkude saatel toimetusest välja.

      Ilmar Vardo kõndis väikelinna pooltühjadel tänavatel ega suutnud kuidagi rahuneda. Ta oli kindel, et tema kirjatükk on igati avaldamiskõlblik, ega taibanud, miks see kangekaelne toimetaja seda töösse ei taha võtta. Ega siis ometi …? Ilmar seisatas ja vaatas ehmunult ringi – nii ootamatu oli see mõte. Ega see peatoimetaja äkki … kommunist ole? „Endisi” olid ju kõik kohad täis ja kes teab mis vend seegi on?

      See mõte pöörles tal pikalt peas ja mida edasi, seda kindlamalt hakkas ta uskuma, et ilmselt see nii ongi. Ilmar tundis, kuidas viha temas võimust võtab, ja tõtlikult astus ta sisse tänavanurgale hiljuti tekkinud keldribaari.

      Uudselt särava viimistlusega joogikoht jäljendas mingil määral klassikalist Iiri pubi. Kaks saledat vestides noormeest seisid leti taga ja keerasid laheda jutu saatel õllevaadi kuldselt kiiskavaid kraane. Leti ees seisid kaks vanemat meest ja ootasid kannatlikult oma õllekanne. Ilmar asus järjekorda. Korraga koputati talle õlale. Ehmunult pööras ta end ümber ja seisis silmitsi noorepoolse mehega, kes ulatas talle käe: „Tere, Ilmar. Kuidas käsi käib?” Mees oli sale, ta kandis tumehalli ülikonda, sinist särki ja punast lipsu. Tema laupa kattis poolenisti punakasblond juuksetukk, mida ta aeg-ajalt järsu pealiigutusega silmilt heitis.

      „Tere … tere,” kogeles kõnetatu. Ta ei mäletanud, et oleks seda meest kunagi varem näinud.

      „Mis on … kas ei tunne ära … või mis?” uuris noormees kerge naeratusega huulil. Tema olekus oli midagi kummalist ning halva diktsiooniga kõnest kumasid läbi kannatamatud ja närvilised noodid. Pilk vesihallidest silmadest oli vilav ja hüplev. „Albert … Albert Liilia on minu nimi.”

      Ilmarile ei ütelnud see nimi mitte midagi.

      „Võtad õlut või viina?” jätkas Albert küsitlust.

      „Ei tea kohe mida … õlut vist.”

      „Jamad nüüd selle õllega siin. Ma pakun paremat.” Noormees haaras Ilmaril varrukast ja tõmbas teda oma laua poole. „Mul, tead, siin jääminekupidu pooleli.”

      „Jääminek?” imestas Ilmar. „Südasuvi alles.”

      „Mida kuradit! Sa ei tea, mis on jääminek? Võta istet, kohe näed.”

      Ilmar istus laua taha. Albert hakkas nurgeliste ja närviliste liigutustega askeldama. Ta võttis laualt mahuka tumeda pudeli, haaras baariletilt klaasi ja valas selle peaaegu pilgeni täis. Valge vaht pärlendas, pulbitses ja tikkus vägisi üle ääre, kuid taandus peagi ja nüüd täitis noormees vabanenud ruumi jääkuubikutega. Sellega valmis saanud, ulatas Albert klaasi külalisele.

      Vidukil silmadega jälgis Ilmar uue tuttava tegutsemist ja äkki talle tundus, et see pisut pealetükkiva olemisega tegelane on tõepoolest talle kusagilt tuttav. Hetkel ei suutnud ta küll meenutada, kus on seda närviliselt tõmbleva näoga noormeest varemalt kohanud: vast mõnes pealinna joogikohas, või oli see hoopis varasem tutvus koolipõlvest, kuid päris esmakordne see kohtumine kindlasti polnud. Ilmar ei olnud aga juhututtavatega jutuajamiseks just parimas meeleolus ja pealegi oli põgus kiirpilk agara mehe viivitamatult ebameeldivate klassi liigitanud. Vaid huvi uudse joogi vastu takistas teda kohe tõusmast.

      „Kulista ära,” kamandati vastuvaidlemist mittesallival toonil.

      Ilmar muigas ja jõi. Mehe ninakus mõjus küll koomilisena, kuid jahe vahuvein oli see-eest mõnusalt meeldiv. Mullide kihin polnud veel vaibunud ja Chardonnay vürtsine värskus kõditas ergutavalt haistmismeelt. See oli hea vein.

      „Noh, said nüüd pihta?” Albert vaatas äraootavalt üle laua. Tema pinges suu ja kõrgele kerkinud laubakortsud pungis silmade kohal väljendasid varjamatut uudishimu.

      „Millele ma pihta pidin saama?”

      „Jääminek … jääminek, noh. Kui jääkuubikud koos šampusega kõrist alla lähevad, siis ongi jääminek.”

      Noormees puhkes oma nalja üle laginal naerma. Tema käed tõmblesid naeruluksatuste taktis ja lõpuks põrutas ta rusikaga vastu lauda: „Said aru? Ah?”

      Ilmar valmistus tõusma. See kummaline mees käis talle närvidele ja kauem polnud mõtet palagani kaasa teha, kuid seda nähes tühjendas Albert kiirelt klaasi, kuivatas huuled ja suunas pineva pilgu üle laua: „Noh, kas käisid jälle toimetuses lugu pakkumas?”

      Ilmar võpatas: „Kust kurat …kust sina niisuguseid asju tead?” Kärehäälne hüüatus sundis kõrvallauas jutlevaid inimesi pead pöörama. Ilmar tasandas pisut häält: „Mida kuradit sinul sellega asja on?”

      „Sain asjale pihta? Ah?” kõlas kaaslase luksuva naeruga segatud küsimus. „Ei osanud sedasorti СКАЧАТЬ