Reporter. Avo Kull

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Näis, nagu oleks nad sattunud mingi märulifilmi võtetele, kus relvastatud mehed jõhkrutsevad süütute tsiviilisikute kallal, kuid muhud, sinikad ja valulikult tulitavad kondid rääkisid muust. Oma arust olid nad valgustatud Euroopa südames, kus niisugused asjad peaks olema võimatud. Optimistlik arvamus, et terve Euroopa rõõmustab Eesti okupatsiooniikkest vabanemise üle ja rõõmuga võetakse Kalevite kanged pojad tagasi tsiviliseeritud ühiskonna rüppe, osutus ennatlikuks.

      Trööstitu öö tollimaja kõrvalhoones, mis meenutas väga vanglat, möödus rahutult. Saadud muhud tegid pidevat valu ega lasknud magada. Liiati painas teadmatus oma süüst ja saatusest. Neile küll üritati mitmes keeles midagi seletada, lõpuks loobuti ja lukustati umbkeelsed vahialused isolaatorisse.

      Hommikul ilmus sõdurite saatel hallis vihmakuues keskealine mees ja küsis juba ukselt:

      „Po russkii govorite?”

      Reisijad tundsid mõningast kergendust ja hakkasid hoogsalt südant puistama, kuid tõlk peatas nad:

      „Te olete kahel korral rikkunud Prantsusmaa riigipiiri ja saate nüüd korraliku karistuse.”

      „Aga meie …”

      „Jätke!” käratas mees. „Kiitke jumalat, et teid üleeile põgenemisel maha ei lastud.”

      Teelised vakatasid, jälgisid hirmunud silmadega kõnelejat ega osanud kuidagi reageerida.

      „Hea küll,” leebus venelane. „Rääkige nüüd ära, mis teil plaanis on, miks te piirikontrolli ei läbinud ja miks põgenesite.”

      Teelised selgitasid üksikasjalikult oma järjestikuseid ebaõnnestumisi, kuni tähelepanelikult kuulav tõlk lõpuks muigas, pöördus vanema vormimehe poole ja seletas midagi prantsuse keeles. See kestis kaua ja vahistatud ootasid kannatlikult oma saatust, kuid selgust veel ei tulnud. Vormimehed lahkusid koos tõlgiga ja tulid tagasi alles mõne tunni pärast. Nüüd oli nendega kaasas veel üks ametimees, kes kandis kaht paksu kausta kaenla all. Ta asetas arestantide ette kolm trükitud paberit ja ütles midagi prantsuse keeles.

      „Kirjutage alla,” tõlkis venelane.

      Kalev võttis pakutud pastaka ja vaatas areldi võõras keeles täidetud blankette. Ta ei teadnud, mida teha, ja ootas seletust.

      „Kirjuta juba, kurat võtaks!” kamandas tõlk. „Isegi leebe karistuse saite.”

      Kalev kirjutas paberitele alla ja seejärel pidi ka autojuht sama tegema.

      „Nii,” teatas venelane. „Tollikohus määras teile kümme tuhat Prantsuse franki trahvi ja selle peate kohe ära maksma.”

      „Aga kuidas me …” kogeles Kalev.

      „Väga lihtsalt,” katkestas tõlk ta jutu. „Teie reisikotist leiti kolm tuhat Ameerika dollarit ja need konfiskeeritakse teile määratud trahvisumma katteks.”

      „Aga see on ju kogu me raha … Kuidas me ilma ühegi pennita koju saame?”

      Meeste mure ametimehi ei heidutanud ja hoolimatu liigutusega korjati paberid laualt kokku.

      „Tehke nüüd, et kaote!” käratas venelane ja lisas pisut leplikuma tooniga: „Laske jalga, enne kui ümber mõtleme ja teid mõneks kuuks pokri paneme.”

      Mehed istusid autosse ja alustasid tagasisõitu nüüd juba tuttaval teel. Jututuju polnud kummalgi. Ees seisis nädalapikkune sõit, reisikuludeks vaid tühine peenraha taskus. Kalev istus lõdvalt autoistmel ja vahtis apaatselt enda ette teele. Loota polnud enam millelegi.

      IV

      ILMAR KIRJUTAS. HOOGSALT JA RAEVUKALT, HAMBAID TUGEVALT KOKKU pigistades ja kõikvõimalikke variante püüdlikult peast läbi lastes. Ülesanne polnud lihtsate killast: ta polnud just kõige kogenum kirjamees ja pealegi oli materjal liialt mahukas. Peamiseks pidas algaja kirjamees faktitäpsust ja seda pealiini jälgides täitis ta teksti numbrite ja nimede rägastikuga, millest lõpuks oli endalgi raske aru saada. Midagi polnud parata, tuli lisada mõned kirjeldused ja üht-teist detailsemalt ära seletada. Siis aga läks maht meeletult pikaks. Ilmar luges käsikirja lehed üle, neid oli kogunenud juba kolmkümmend kaks. Tujutult heitis ta pastaka kõrvale, sirutas selga ja vaatas hajameelselt ringi. Maas kortsutatud paberilehte märgates, tõstis ta selle üles, silus sirgeks ja luges veel korra läbi.

      Maakonna Sõnumite peatoimetaja Ants Enden teatas, et kahjuks ei saa ta artiklit „Kogu tõde Pullapää kriisist” avaldada, kuna selle maht ületab märkimisväärselt maakonnalehe võimalused. Pealegi olevat tekst keskpärane ja emotsionaalselt lame.

      „Mis kuradi keskpärane?!” raevutses Ilmar. „Kas siis neil avaldatakse ainult suurepäraseid kirjutisi? Kogu nende leht on keskpärane!”

      Edasi teatas peatoimetaja, et loo kronoloogia on segane, tegevused halvasti põhjendatud ja järeldused meelevaldsed.

      Esimese vihaga oli ta toimetaja kirja kokku kortsutanud ja ära visanud, kuid Ilmar Vardo polnud mees, kes kergesti alla annab ja pealegi oli tal ülesanne täita. See oli tähtis ülesanne, vist kõige tähtsam, mis tal elus üldse kunagi oli olnud, ja Ilmar võttis seda täie tõsidusega. Viimastel päevadel oli olukord veelgi pingestunud. Dramaatiline tulevahetus Pärnu maanteel, mis jäägrikompanii ülema vangi viis, päädis komandöri asetäitja Jaagu põgenemisega Rootsi, ja peata jäänud kompanii muutus juhitamatuks. Mingi osa sellest lahkus täies relvis ja rivikorras teadmata suunas, ülejäänud hoidsid endiselt kindlustatud kasarmut ning keegi ei julgenud plahvatusohtlikku väeosa enam puutuda.

      Kuid kired jäägrikriisi ümber ei vaibunud. Väike Läänemaa külake Pullapääl tõmbas poliitikuid endiselt kui magnet ja ajakirjandus vermis ühtejärge verd tarretama panevaid lugusid.

      Alles nüüd hakkas Ilmar aru saama, mida tähendasid Asso sõnad viimasest võitlejast lahinguväljal. Jah, just tema see ongi. Viimane, kes sündmuste vahetu tunnistajana võiks anda juhtunust tõetruu ja poliitilistest tõmbetuultest kallutamata pildi. Peale tema polnud enam kedagi, kes kogu teavet täielikult valdaks.

      Ilmar oli jäägrikompanii pealikut alati salamisi imetlenud. Tema jaoks oli Asso Kommer Eesti ohvitseri musternäidis. Julge, aus, kindlameelne, sirgeselgne ja vajaduse korral ka vali komandör, kes isamaa teenimise ülla eesmärgi nimel ei kohkunud millegi ees tagasi. Selle koha peal Ilmari mõte hetkeks peatus ja ta vaatas hajameelselt lakke. Noh, võib-olla tõesti sai teinekord pisut liiale mindud ja mõni kantpea lihtviisil maha lastud, aga kellel see aega oli kohtupidamist mängida, kui tuli karistada veriste kätega mõrtsukat. Eks nendega pidi kõnelema neile arusaadavas keeles ja paar valangut Kalašnikovidest oli piisavalt veenev argument, et kogu see jõhker kandiliste kari kiirelt piiri taha põgeneks. Selle mõtteheietuse viskas Ilmar kohe peast. See polnud ehk kõige stiilipuhtam näide jäägrikompanii kangelastegude pikas reas.

      Uuesti võttis ta pastaka kätte, tõmbas järjekordse valge lehe ette ja maalis suure pealkirja: JÄÄGRID – TAASISESEISVUNUD EESTI ESIMESED OHVRID.

      Sellega valmis saanud, alustas ta hoogsat kirjutamist. Eelnevatest katsetustest pähe jäänud jutt jooksis ladusalt ja keskööks sai kogu lugu uuesti kirja. Seekord mahtus jutt kahekümnele lehele ära. Näis, et see variant sai parem ja senistest katsetustest vist isegi kõige etem. Rahuldustundega lõpetas Ilmar kirjatöö, mille plaanis kohe hommikul toimetusse viia, ja puges voodisse, kus ta peagi uinus nagu mees, kes on oma päevatööga tublilt toime tulnud.

      Ajalehe toimetus poollagunenud maja ärklikorrusel polnud temas kunagi erilist usaldust äratanud. СКАЧАТЬ