Reporter. Avo Kull

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aga vaata, poleks uskunudki, et tal nii palju mõistust peas on,” arutles Asso.

      „Nojah, aga kui kaitseväe juhataja käsu annab, pole temalgi pääsu.”

      „Aga on ta siis andnud?”

      „Ma ei tea, aga räägitakse, et Einseln olevat täna õhtul kiirkorras Kadriorgu kutsutud.”

      Ruumis olijad vahetasid pilke. Kõigile oli selge, mida see hilisõhtune visiit võib tähendada. Meeste mõtlikel nägudel polnud hirmu. Pigem peegeldus neil möödapääsmatult läheneva katastroofi eelaimus. Võimalused verevalamist vältida kahanesid iga tunniga. Öine pimedus võimendas ohutunnet ja üha enam kinnistus meestes arusaam, et nad lähevad vastu verisele võitlusele, mille tulemust ei oska keegi ette arvata. Kõigil neil olid perekonnad, naised ja lapsed, kuid nad olid sõdurid ja pidid tegema oma tööd.

      „Kurat küll, Vene vägedega löömaks ei läinud, aga nüüd hakkavad eestlased omavahel verd laskma.” Asso murelik pilk kompas lapilisi kasarmuseinu ja libises hajameelselt üle kaaslaste mornide nägude. „Ja see peab siis aitäh olema selle eest, et kogu selle kantpeade kamba piiri taha peksime.”

      „Ja mõned mullatoidule saatsime,” lisas Jaak sarkastilise muige saatel.

      „Olgu nii või teisiti, aga plats on puhas. Mida need põlvpükstes politseikollanokad oleks nendega peale hakanud?!”

      „Muide, mis politseisse puutub,” sekkus Ilmar „siis praegu pidavat mõned mamma Parekit masseerima, et ta K-komando välja tooks.”

      „Ah, kuradile kõik!” lõi Asso rusikaga vastu lauda. „Sõda näib vältimatu olevat. Toogu, keda tahavad. Lõpp on nii või teisiti lähedal.”

      Komandör tõusis ja kõndis mahapööratud pilguga paar tiiru ümber toa. Lõpuks seisatas Ilmari ees ja vaatas talle tõsiselt otsa.

      „Mida sina plaanid teha?”

      „ Ei midagi,” kehitas see õlgu. „Jään siia ja vaatan, mis juhtuma hakkab. Eks tänasel ööl ole iga toru tähtis.”

      „ See ei ole hea mõte.”

      „Miks?”

      „Sest sina pole sõjamees … ja teiseks läheb sind mujal vaja.”

      „Kus?”

      „Vaata, Ilmar.” Asso istus uuesti laua taha. „Näed ju isegi, mis riigis praegu toimub. Ühed poliitikud kihutavad meid rahvuslikele vägitegudele ja ärgitavad ülestõusule valitsuse vastu, teised sõimavad ja tahavad maha tappa. Kõigil omakasu ahne tuluke silmis põlemas. Ajakirjandus süüdistab meid omavolis, partisanluses ja schenkenbergluses. Kõik tõed on pea peale pööratud ja mitte keegi ei mõista enam, mis tegelikult toimub.”

      Muidu mehine ja karmivõitu Asso ei häbenenud teda haaranud tundepuhangut, kui ta jätkas:

      „Ilmselgelt hakkab täna siin juhtuma väga halbu asju. Võimalik, et homme pole paljud meist elus. Mitmed võivad olla haavatud ega ole enam võimelised enda eest seisma. Aga mina küsin nüüd, milline mulje jääb meist rahvale ja kellena meid pärast Pullapää lahingut meenutatakse? Röövlite ja marodööridena või vaprate sõduritena, kes võitlesid õigluse ja aadete eest? Kas kaabakatena või sirgeselgsete eesti meestena, kes ei leppinud saamatute ülemate sigaduste, solvamiste ja sõduriau häbistamisega?”

      Ilmar tõusis ja jäi komandöri ette seisma.

      „Mida sa … siis välja pakud?”

      „Sa pead siit ära minema. Keegi meist peab kindlasti ellu jääma ja rahvale tõtt rääkima.”

      Asso tõusis, jäi kaaslase kõrvale seisma ja rääkis häält madaldades: „Kui meie langeme, hakkad sina üksi võitlema kogu meie kompanii eest. Sa pead tegema kõik, mis võimalik ja mis mitte võimalik, et avada rahva silmad ja tuua nendeni tõde meie elust ja … kui nii läheb, siis ka surmast.”

      „Aga kuidas … kuidas ma peaksin seda tegema?”

      „Sinu valik, aga sa pead kasutama igat võimalust, et rääkida ja kirjutada, veenda ja tõestada. See on lõputu töö, aga pea meeles, et siis oled sina viimane sõdur lahinguväljal ja siis võitled sina üksi meie kõigi eest, kogu kompanii eest.”

      Veel mõne hetke seisid mehed poolpimedas staabitoas. Kõik mõistsid, et see on hüvastijätt. Võib-olla igaveseks. Mehed, kes olid koos nii mõndagi läbi elanud, seisid nüüd tummalt, oskamata midagi öelda. Koos astusid nad välja ja seisatasid hetkeks kasarmutrepil. Asso ulatas käe:

      „Kiirusta, Ilmar, varsti läheb valgeks ja selleks ajaks pead sa siit kaugel olema. Väldi suuri teid ja ürita rohkem mööda metsi liikuda.”

      Ilmar noogutas vaikides, pöördus ja hakkas astuma. Peagi võttis pilkane pimedus tema kühmus kogu oma varjulisse rüppe ja jääjateni kostsid veel vaid vaiksed kaugenevad sammud, kuni lõpuks neelas metsamüha needki.

      III

      VAHEMAA EES LIIKUVA KOORMAAUTO HALLI PRESENTKATTEGA AINA kahanes, kuni selleni jäi vaevalt meeter. Sohver vajutas järsult pidurit. Raske veoki liikumine lõppes tugeva nõksatusega ja samas rütmis vajusid kabiinis istujate pead hetkeks rinnale. Veel paar päeva tagasi oli see lõputu jõnksutamine neile närvidele käinud, kuid nüüdseks olid tajud tuhmunud, hinges raevukalt möllanud protestilaine vaibunud ja suubunud rutiinse oleskelu lõputusse ringi, mis viis päeva ööga kokku ning sundis masinlikuks muutunud tegevusi aina uuesti kordama. Juba neljandat ööpäeva seisid nad raskeveokite lõputus järjekorras, kuid Kalvarija piiripunktist lahutas neid ikka veel kümmekond kilomeetrit.

      „Oled sa kunagi varem nii nüri tegevusega kokku puutunud?” küsis Kalev Vinter.

      „Eks ikka ole juhtunud … aga nii pikalt küll mitte,” vastas autojuht Arvo.

      Sisseharjunud rütmi järgi pidanuks ees seisev masin juba mõni minut tagasi liikumist alustama, kuid see seisis endiselt paigal.

      „Keegi kurat on jälle eespool magama jäänud,” märkis Arvo poolihääli. Ta teadis, et kaaslane üritab mõni minut tukastada ja ütles seda rohkem iseendale, kuid Kalev tõstis pea ja vaatas pikalt halli presentseina enda ees. Kummaline loidus, mis juba mõned päevad tagasi oli hakanud apaatse aju tegevust pärssima, ei lasknud õieti uinuda ega ärkvelgi olla. Keha oli muutunud tuimaks ja tundetuks ega toiminud enam endise erksusega. Mõtted pöörlesid peas mööda mõistmatut ringi, kord hääbusid või kadusid mingiks ajaks hoopis, ja siis sai unepuudusest kurnatud organism mõneks minutiks puhkust…

      Keskpäevane päike kuumutas halastamatult. Nüüd tuli masin pidevalt töös hoida, et õhk kitsukeses kabiinis vähegi liiguks. Väsinud Volvo mootori monotoonne müra uinutas ja roiutas, kuid magama jääda ei tohtinud. Ennelõunasel ajal tõstis toll tavaliselt tempot ja järjekord elavnes pisut. Kalev istus roolis, Arvo püüdis kõrvalistmel tukkuda, kuid see ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Iga pidurduse peale avas ta silmad ja vaatas üksisilmi ees liikuvat presentkatet. Kalev õngitses istme tagant pooliku kefiiripaki ja ulatas selle sohvrile:

      „Sööme nüüd lõunasöögi ära, õhtuks jõuame ehk linna.”

      Arvo noogutas, tõstis kefiiripaki suule ja jõi pisut. Siis heitis pakile kahetseva pilgu ja ulatas selle Kalevile tagasi. Leib oli lõppenud juba eelmisel päeval ja poolik kefiiripakk oli kogu selle СКАЧАТЬ