Nora. Jan Beltran

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja tugevus on meie rahva tavades ja kultuuris. Just minevikutraditsioonides peitub meie tulevik!“.

      „Saan küll aru,“ sõnas Mario.

      Seep ja hooramine

Häbitu hooramine, lokkav liiderdamine, konkubiinide pidamine, meestevaheline soodom ja suguseltsisisene verepilastus tegid nõutuks nii piiskopid kui ka kuningad

      Le vert paradis des amours enfantines 2 – lapsepõlvearmastuse roheline paradiis Alcázaris oli minevik. Koos Marioga lahkus ka Nora lapsepõlv. See süütu ja muretu elu oli haihtunud koos sõbraga ning jätnud maha neitsiliku keha ja läbistatud hapra hinge.

      1958. aasta oktoobri teisel nädalal sadas palju vihma ja neil päevil sai Nora poisilt esimese kirja. Vihmast läbi ligunenud ümbrik, millel tint veidi laiali valgunud, pani ta südame kiiremini tuksuma. Nora sättis Mario läkituse laualambi alla kuivama. Kirja oli hea ja soe vaadata ka seda avamata.

      Vihm tegi Nora meele kurvaks. Diario de Sevilla kirjutas, et vihmasadu jätkub ja ilmamuutust ei ole lähiaegadel oodata. „Eile sadas peaaegu terve päeva, kokku kogunes 16,4 liitrit vett ruutmeetri kohta. Ja kui pidevad vihmahood kujutavad linnarahvale mõningast meelehärmi, siis olgu teadmiseks, et põldudel sajab samuti, mis rõõmustab maaharijaid, kes kannatasid jätkuvalt karistava põua käes. On täiesti mõistetav ja talutav, et sügise saabudes sajab vihma,“ teatas kohalik päevaleht.

      Nora avas kirja. Valgel paberil jooksid ühtlased read nagu vaod põllumeeste maalappidel, kui künka otsast vaadata. Tüdruk libistas näppudega üle lehe, justkui tahtnuks ka sõrmedega iga sõna tunda. Siis tõstis Nora kirja silmade kõrgusele ja surus nina selle vastu. Kiri lõhnas vaid paberi järele ja see ajas nina sügelema. Sel polnud ei Mario päikesest kõrbenud naha ega ka Kastiilia seebi lõhna.

      Mario ema oli alati pesnud oma poja riideid vahendiga, mille eelkäijaks oli juba keskajal üle Euroopa tuntud San Isidoro del Campo kloostri munkade retsepti järgi valmistatud seep. Sajandeid tagasi, veel enne Kastiilia ja Sevilla kuningriiki, õitses Vahemereäärses Hispaanias ja Itaalias seebitööstus. Sel ajal kui põhjapoolne Euroopa end sea- või hülgerasvast keedetud hallika võidega pesi, rändasid mungad mööda Vahemere rannikut, korjasid rand-ogamaltsa ja pahka. Seejärel tuhastasid need, lisasid oliiviõli ja ürte ning segasid kloostri köögis kokku. Ka Sevilla San Pedro kiriku juurde ehitatud Euroopa esimene tubakavabrik ei viinud kuulsust kuningriigi seebimeistritelt, kelle almona’dest3 leviv aurustunud ürtide, oliiviõli ja tsitruse lõhn linlaste meeli erutas.

      Nora pani kirja enda ette lauale ja lasi silmadel sellest üle käia: „…siin olen ma üksi… Madrid on suur… isa on rahul ja ema õnnelik… mäletad sa seda… ehk saan suvel Sevillasse sõita… Te quiero… Mario.“

      „Armastab mind?“ mõtles Nora ja kordas: „Te quiero, te quiero…“

      Mingil põhjusel kangastus talle Mario, kui too teda kaksiratsi rattal istudes väraval ootas. Nora läks akna juurde ja heitis pilgu tänavale – see oli tühi ja vihmast hall.

      „Mida Mario siis kirjutas?“ hõikas ema, kelle hääl mööda treppi ja koridori kerge kajana Nora kõrvu jõudis. Ta ei teadnud, mida vastata. Õigupoolest ei olnud Mario nagu millestki kirjutanud – vaid üks kurbuse, tühjuse ja igatsuse tasane viis.

      „Et Madrid on suur ja talle seal meeldib,“ vastas Nora hetke pärast sama valjult.

      „Ja see oli kõik?“ usutas ema.

      „Peaaegu.“ Rohkem karjuda polnud mõtet.

      Õnneks ema ei pärinudki enam midagi. Concha ja Eloy vajasid pidevat tähelepanu, muidu muutusid nad tüli norivateks paharettideks. Nora oli vahel õe-venna nääklemistest ja teineteise peale kaebamistest nii tüdinenud, et ähvardas nad mustlastele maha müüa. Concha oli juba kümneaastane ja Eloy kaheksane ning mõlemad naersid laginal Nora ähvarduste peale.

      Nora arvates oli vend väga isa moodi. Eloy astus nagu isa, sõi nagu isa ja kõverdas suud nagu isa. Ka iseloomu oli poiss isalt pärinud – kangekaelne, kiiresti süttiv ja halastamatu. Õnneks oli Eloy veel laps ja temaga sai hakkama. Vahel meelituste, hea sõna ja armastusega, vahel ranguse või kavalusega.

      Isaga olid aga lood teised. Lugematutel kordadel Bernardo saatanlikku pilku talunud Nora oli endas üha kasvavat raevu alla surudes tundnud, kuidas oma kannatuste piiri maha märkimiseks oli ta valmis haarama noa ning tõmbama sellega joone, mis jookseks täpselt üle isa kõrisõlme. Ta lootis, et vähemalt mõni ootamatu haigus või muu õnnetus isa teise ilma juhataks.

      End neilt mõtetelt tabades hakkas tüdrukul kõhe, kuid igal juhul oleks nende elu türannita kergem olnud.

      Viimasel ajal vaevas isa uus mure. Nimelt olid vanaisa Manueli hiljuti külastanud tema kaks sohipoega ja püüdnud igati viisakalt vanameest veenda, et ka neil on õigus lihase isa toetusele.

      „Pardon,“ alustas vanamees temale omasel sarkastilisel moel, „aga kogu austuses teie emade vastu ei usu ma, et mul oleks mingeid kohustusi litside järglaste ees.“

      Sellest vähesest piisas, et need kaks isaotsijat kiiruga lahkuksid, jättes enda järel sulgemata ukse, kustkaudu vanamehe sajatamine veel tükk aega tänavale kostis.

      „Naine! Ma olen sulle öelnud, et võõraid inimesi ei saa sisse lasta!

      Rääkigu mida tahes, valetagu nad end kas või Jumala poegadeks, kuid uks olgu neile suletud!“

      „Manuel, sa ei oleks pidanud nii kõrgilt käituma.“

      „Ah nõnda!“ hüüatas mees, huuli hämmastusest torru ajades. „Sa suvatsed siis arvata, et ma oleks pidanud neid kohtlema suure patukahetsusega ja nagu kaua oodatud külalisi?“

      Selle peale ei osanud Teresa midagi kosta ja nii ei jäänud tal muud üle kui pead vangutada. Ta teadis, et need olid tema abikaasa lapsed, noored mehed, kellest üks oli nõnda nende poja Bernardo moodi, et see naisele külmavärinad naha vahele ajas.

      Sevilla polnud nii suur linn, et sohilaste isad saladusse jääksid. Muidugi kui need just juhuslikud möödasõitjad ei olnud. Kuid ega isata lapsi linnas vähe polnud – ühtede isad olid surnud kodusõjas, teistest puudusid igasugused andmed ja kolmandad olid leidnud endale uue naise. Sõdades ja hooramises polnud kedagi süüdistada ega ka hukka mõista – see oli osa nende kultuurist ja ajaloost. Kirjatarkuse levimisest peale oli üles tähendatud Hispalise4 rahvaste, muu hulgas andaluuslaste ja kastiillaste eriti võimast kirge relvade ja armumängu vastu. Kuningas Fernando II Katoliiklase juurde Firenze saadikuks nimetatud Francesco Guicciardini, kes avaldas imestust kohaliku rahva ja nooblite liigselt pillava ellusuhtumise üle, ei saanud andaluuslaste kohta märkimata jätta: „…oma tegemistest kõneldes on nad väga elavad, teesklejad ja keerutajad. Ja nad on kaldu relvade poole, kes teab, ehk rohkem kui mõni teine kristlik rahvas, sest kehalt on nad pikad ja sitked ning käsivarred kerged. Relvad tekitavad neis suurt austust – sedavõrd, et neid verega määrides ei muretse nad üldiselt ka surma pärast.“

      Tõele au andes polnud mitte ainult relvad need, mis andaluuslastes kirgi kütsid. Hoopis sügavamaid tundeid, hingepiinu, raskemaid kuri-tegusid, raha ning valitsejate sekkumist nõudis nii nooblite kui ka lihtrahva täitmatu lihahimu taltsutamine, mis ähvardas kuningriiki – vähemalt moraalselt – kaosliku lõpuga. Häbitu hooramine, lokkav liiderdamine, konkubiinide pidamine, meestevaheline soodom ja suguseltsisisene verepilastus tegid nõutuks nii piiskopid kui ka kuningad. Patustajaid tuleriidale СКАЧАТЬ