Название: Nora
Автор: Jan Beltran
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Зарубежная драматургия
isbn: 9789949217373
isbn:
„Miks te nii kuri olete?“ küsis Mario süüdimatult.
Tema silmad puurisid Bernardot ja peatusid tihedatel kokku kasvanud kulmudel, mis olid justkui otsaesisele kleebitud vuntsid.
„Kuidas…? Mida?“ kogeles isa. „ Mul ei ole aega siin sinuga vestelda.“
„Kas me võime Noraga väljakule minna?“ küsis poiss viisakalt, viipas käega kogunenud rahva suunas ja vaatas mehele otsa.
„Sina mine, kuhu tahad, kuid Nora läheb koju!“ sõnas Bernardo ja näitas nimetissõrmega kodu poole. „Ja kohe!“ lisas ta.
Tüdruk vaatas vaikides Mariole otsa, kehitas nõutult õlgu ja hakkas sõna lausumata kodu poole lonkima.
Bernardo rääkis ka Mariale, et nägi Norat ühe poisiga mööda linna jalgratta seljas ringi kihutamas.
„Kas Nora oskab jalgrattaga sõita?“ imestas Maria Dolores.
Mees ajas silmad suureks: „Ta oli ju koos ühe poisiga!“
„Ja mis siis sellest?“ küsis Maria Dolores.
Bernardo vedas kulmu kipra. „Kas sa tead, kes see noormees on? Mulle tundub, et ta on Norast vanem?“ uuris mees ja kirjeldas, milline poiss välja oli näinud.
„Jah, ma vist tean,“ kostis kaasa. „See on linnavolinik Rafael Torrese poeg.“
Bernardol vajus suu lahti.
„Bernardo, mis nüüd on?“ küsis naine, märgates, et mees vakatas, nagu oleks viirastust näinud.
„Oh sa pagan…“ sosistas Bernardo endamisi.
„Ma nägin senjoor Torrest koos naise ja pojaga Alcázari aedades. Käisin lastega seal jalutamas ja see poiss lehvitas Norale. Tore ja hästi kasvatatud noormees,“ kiitis Maria.
„Kui tegu on sama poisiga, siis sõimasin ma ta korralikult läbi,“ tunnistas Bernardo.
„Mispärast?“ kohkus naine.
„Kartsin, et tüdruk põrutab selle rattaga vastu seina või sõidab hoopis mõnele inimesele otsa,“ sõnas ta järele mõeldes ja köhatas.
„Ehk peaksid minema ja vabandust paluma?“ heitis naine õhku ettepaneku, mis võis mehe väärikuse ja hea nime taastada.
„Seda ma ei tee!“ ärritus Bernardo.
Maria Dolores vangutas kahemõtteliselt pead. Ta ei olnud ka ise kindel, kas vabandust paluda oligi vajalik, kuid linnavoliniku auväärne ja võimu toetav ametikoht sundis sellele mõtlema nagu kirikule või politseile. Kõikidesse, kes olid võimu käepikendus, pidi suhtuma teatava ettevaatlikkusega. Ometi tundus talle, et Torres polnud selline mees, kes oma võimu ja sidemeid võis kuritarvitada.
Vaikuse katkestas hoovivärava kolksatus ja Bernardo tõstis pea. Päevasel ajal ei olnud värav riivis ja igaüks võis vabalt sisse kõndida.
Mees kummardus, peitis pea põlvedele ja sosistas: „Mind ei ole kodus, mine sina vastu!“
Maria keeras end ümber ja heitis pilgu aknast välja.
„Mine nüüd!“ kamandas Bernardo.
Just sel hetkel kui senjoor Torres koputada tahtis, avas Maria ukse.
„Tere päevast! Kas…“ alustas linnavolinik, kuid katkestas poole sõna pealt. „Senjoora, kas teiega on kõik korras?“ Lävepakul seisva mehe pilk oli sõbralik, ühtlasi natuke kohkunud.
„Maria Dolores,“ sõnas naine end kogudes ja ulatas käe.
Mees surus ta kätt ja tutvustas end: „Rafael Torres. Ega teie meest juhuslikult kodus ei ole? Tahaksin temaga rääkida.“
„Kahjuks ei, kuid ehk saan mina teid kuidagi aidata?“ päris Maria Dolores, täites kogu ukseaugu.
Linnavolinik Torres naeratas sõbralikult. „Tahtsin küsida, kas teie tütar ei võiks mu pojale seltsi ja sõprust pakkuda? Teie abikaasa olevat ühel päeval Nora koju saatnud.“
Maria Dolores punastas. „Ma räägin mehega,“ sõnas ta hetke pärast, „kindlasti pole ka temal selle vastu midagi.“
„See oleks tore,“ lausus Torres. „Kahjuks ei saa minu naine rohkem lapsi ja seetõttu pole Mariol ka õdesid-vendi.“
Kuuldu äratas Maria Doloreses kaastunnet. Ta ei teadnud, mida kosta. „Ma olen väga liigutatud,“ sõnas ta. See kõlas küll kaunis kentsakalt.
Mees vaatas Mariat ilmel, nagu tahtnuks veel midagi pihtida.
„Tervitage siis abikaasat ja ma ütlen Mariole, et mul on teie luba olemas,“ lausus Torres lõpuks siiski ilmse rahuloluga, kergitas beežikat panamakaabut ja seadis sammud värava poole.
„Jumalaga!“ hõikas Maria talle järele ja ohkas kergendatult.
Bernardo oli end toolil sirgu ajanud ja vaatas Mariale küsivalt otsa.
„Mida ta tahtis? Millest te nii kaua rääkisite?“ päris ta.
„Kaua?“ imestas Maria. „Ta palus luba, et Nora võiks tema poja sõber olla. Ei midagi muud.“
„Ja mida sina vastasid? Kas ta mind ka küsis?“
„Küsis. Ja muidugi ma lubasin.“
„Sina lubasid! Ilma minuga nõu pidamata!“ imestas Bernardo.
„Mu jumal, sind ei olnud ju kodus!“
Bernardo tundis ennast narrina. Tahtmatult oli ta andnud naisele otsustusõiguse ja võimaluse rääkida linnavolinikuga, kes tuli ise nende uksele luba küsima. Liiga palju õigust ja vabadust võis naise sootuks ära rikkuda.
Mario
Aja möödudes said Norast ja Mariost lahutamatud sõbrad, kelle sabas tilpnesid tülikad Concha ja Eloy. Tõsi, seda ainult Bernardo ja Maria Dolorese majapidamise müüride vahel. Väravast välja ei olnud väikesel õel-vennal veel asja.
Elu Agua tänava majas oleks kulgenud ilma eriliste vahejuhtumiteta, kui kolmeaastane Eloy poleks murdnud käeluud, milles Bernardo loomulikult Norat ja Mariot süüdistas. Isa käsul ja ema suu läbi keelati Noral ja Mariol mõneks ajaks kohtumine, sest sellest võis isa arvates palju hullemaid õnnetusi sündida.
Keelule vaatamata said kavalpead vahetevahel siiski kokku. See sundis küll valedele, kuid seda magusam koos oldud aeg tundus. Suve jooksul leidis Nora ikka ja jälle võimaluse putkata koos Marioga Guadalquiviri jõe äärde, karamellikauplusse ja Alcázari aedadesse, mis peitsid endas mitmeid armulugusid ja kus noored võisid vabalt oma tundepuhangud valla päästa.
Nora sulges silmad, ja et mitte õnnest pikali kukkuda, toetas end vastu müüri. Paremale ja vasakule jäid võõraste silmade eest varju pakkuvate tihedate ronirooside põõsad. Ka auk põõsaste vahel oli neile justkui СКАЧАТЬ