Nora. Jan Beltran

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ siis mehe, seejärel tütre poole ja küsis naeratades: „Nora, kas sina panid selle sinna? Kust sa selle said?“

      Nora toetas kahvli taldrikule ja noogutas häbelikult. Samal hetkel tõmbus isa nägu tõsiseks. Ta ajas silmad suureks ja lajatas peos oleva noaperaga vastu lauda, nii et laud hüppas ja gazpacho üle taldrikuserva loksus.

      „Kust sa selle korjasid? Kust sa selle said?“ küsis ta vihaselt.

      Ühtäkki oli söögituba kahe väiksema lapse kisa ja köögist tuppa tungivat kõrbeva liha kirbet haisu täis.

      „Üks sõber andis,“ vastas Nora ehmunult. Ta silmad rändasid abiotsivalt emale, kes oli just tõusnud, et minna kööki ja seejärel nooremaid vaigistama.

      „Milline sõber?“

      „Mario. Alcázari pargis,“ vastas Nora paha aimamata. Talle ei meenunud, et isa oleks kunagi varem nii vihane olnud. See tekitas temas hirmu.

      „Kes on Mario? Mida sa Alcázari aedades tegid? Kes sul lubas sinna minna?“ sadas tüdrukule küsimusi. Isa käsi hoidis endiselt kõvasti kinni noast, millega ta vastu lauda oli põrutanud.

      Nora põrnitses taldrikut.

      „Kas sa räägid või eelistad vaikida?“ küsis isa. Ta tõusis toolilt, läks puhveti juurde, avas uksed, võttis pudeli ning pani selle Nora ette lauale.

      Tüdruk vaatas isa ja siis pudelit. „Mario on üks poiss, kes elab Alcázari taga ja tal on uus jalgratas.“

      „Ja tema andis sulle tühja pudeli?“ päris isa.

      Nora silmad lõid särama. „Ei! See ei olnud tühi! See oli ikka täis! Ma jõin selle ära;“ sädistas ta rahulolevalt, et saab isaga oma rõõmu jagada.

      Kuid inimeses peituvale kurjusele ei ole mõistlikku selgitust – see tuleb iseenese hirmudest, kadedusest või rikutud loomusest.

      „Mida?“ pööritas isa silmi. „Sa võtsid selle lihtsalt vastu?“

      „Jah,“ vastas Nora ja naeratas.

      Isa vist seda süütut lapsenaeratust ei märganud. Tema kõrvus kohises ning käsi haaras tütre kleidikraest. „Sa käitusid nagu lits!“ vahutas ta ja tiris Nora laua tagant välja. Tema tugevad kondised sõrmed klammerdusid tugevasti lapse kaela ümber ja pigistasid seda.

      Nora tahtis ema hüüda, kui isa raudne haare teda söögitoast välja kiskus, kuid hääl jäi kurku kinni.

      „Istu siia!“ karjus isa, osutades sõrmega hoovi raudpingile. Õue varjava rohelise viinapuuvõrestiku vahelt paistis killuke kuud, mis valgustas maja seina ja paari ruutmeetrit hoovist. Bernardo avas kõrvalhoone ukse, pani sees tule põlema ja tuli mõne hetke pärast tagasi, käes pudel haiseva kange kloorilahusega, mida valge pesu küürimiseks kasutati.

      „Tee suu lahti!“ käsutas isa. „Kas sa said aru! Ava suu!“ karjus Bernardo, haarates käega tütre lõuast. „Ma pesen sinust mustuse ja häbi välja! Sa väike lits!“

      Suust välja purskuv ja hinge mattev vedelik voolas Nora lõuga pidi alla, segunedes pisarate ja meeleheitega. See tungis sisse kleidi kaelusest, valgus mööda kuklasse lükatud pead pikkadesse, salguti heledamaks pleekinud juustesse ja puges põue, põletades hinge igavesed armid.

      „Bernardo, sa oled hull!“ hüüdis Maria Dolores ukselt, nähes oma meest tütrele midagi suhu kallamas. „Jäta järele!“ karjus ta nende poole tormates.

      Igapühapäevasele missale, kuhu endast lugu pidavad inimesed tihtilugu vaid head kommet järgides vastu tahtmist kohale venisid, Nora minna ei soovinud. Kirik ei olnud suutnud temas huvi äratada ja eriti vastumeelsed olid talle pärast missat toimuvad lõunasöögid vanavanemate pool. Et sellest piinarikkast hommikupoolikust ja pärastlõunast pääseda, peitis ta end voodi alla, lootuses, et ema ja isa teda ei leia, seejärel käega löövad ja ilma temata lähevad. Kuid ei!

      „Välja sealt voodi alt!“ kurjustas ema, jagades samal ajal lapsehoidjale juhiseid, millal kahele väiksemale lapsele süüa anda ja millal nad magama panna.

      „Ma võin ka Conchat ja Eloyd hoida,“ pakkus Nora lahenduse, mis vabastanuks ta täiskasvanute igavast seltskonnast.

      „Ehk aasta pärast,“ lubas ema.

      Kuid aasta pärast võeti kirikusse ja lõunasöögile kaasa ka noorem õde ja vend ning ega Noralgi enam missa vastu midagi olnud. Vabatahtlikult kirikusse mineku taga oli aga soov näha Mariot, kuigi poisi jalgratas oli kaotanud uudsuse sära ja Barcelonas oli hakatud tootma oma Coca-Colat.

      „Ema, see on minu sõber Mario,“ ütles Nora vaikselt ema külge toksates ja ühe poisi peale näidates, kui too koos oma emaga neist paari meetri kaugusel kiriku väljapääsu poole liikus.

      „Mis sõber? Koolist?“ päris ema hajameelselt, pööramata pilku kahelt väiksemalt, kes käe otsas tilpnesid.

      „Ei, ei!“ sõnas Nora. „See on see poiss, kes Alcázari aias jalgrattaga sõidab ja kes mulle…“ Siinkohal jäid sõnad Norale kurku kinni.

      See oli midagi, mis väikese tüdruku hinges kripeldas ja millest ka ema hiljem juttu ei teinud. Nora oli pealt kuulnud, kuidas ema isale tema võigast tegu ette heitis ja meest elajaks nimetas, kuid isa oli vastuseks vaid midagi umbmäärast rohmanud. Ema hääles oli olnud omajagu kurbust ja jõuetust, kuid austus mehe vastu oli tal veres. Vähesed naised julgesid seaduslikule kaasale vastu hakata või oma õigust nõuda. Nii oli see olnud sajandeid.

      Pärast koolipäeva põikas Nora ikka ja jälle Alcázari aedadest läbi. Neil oli Marioga kokku lepitud, et kolmapäeviti tuleb poiss jalgrattaga sinna ja õpetab ka Nora sõitma. Nüüdseks oli sellest möödas juba rohkem kui pool aastat, mil tüdruk esimesed iseseisvad tiirud tegi. Julgust juurde saades ja sõpruse süvenedes tallasid nad üheskoos pedaale kodutänavatel ja põikasid sisse võõrastesse hoovidesse.

      Vahel tundus Norale, et ta võiks pühendada poisi ka suurimatesse saladustesse. Oma ema ei söandanud Nora enam täielikult usaldada – too hoidis rohkem isa poole ja viimase süda ning loomus olid andunud kurjusele.

      Kuid ühel päeval, 1952. aasta maikuu ristide püha ajal, mil Sevilla väljakutele, hoovidesse ja parkidesse püstitati lilledega üle külvatud riste ja altareid, pidi Nora tunnistama tõtt.

      Kilgates ja õnnest pakatavatena – Nora ratta seljas ja Mario kõrval joostes – kihutasid nad Triumfi väljaku poole, kust kostis flamenkohelisid ja piduliste rõõmsat jutuvada. Majade, laternapostide ja puude vahele oli tõmmatud punaseid, valgeid ning kollaseid pabervanikuid, mis end kergel tuuleiilil laisalt kiigutada lasid. Soe kevadõhk, inimeste sumin ja pühalik rahulolu tekitasid joovastavaid tundeid ja lõhkusid piire.

      Keeranud väljakule suunduvale Santo Tomási tänavale, mis juhtis platsil pidutseva rahvamassi juurde, kuulis Nora ühtäkki isa tema nime hüüdvat. Nora vajutas pidurile.

      „Kelle ratas see on?“ päris isa.

      „Minu oma,“ vastas Mario Nora eest.

      „Maha ratta seljast!“ käsutas isa tütart.

      „Senjoor,“ püüdis Mario sekkuda.

      „Vait!“ karjatas Bernardo.

      Nora ronis rattalt maha ja pani СКАЧАТЬ