Korda kolm koidikul. Alessandro Baricco
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Korda kolm koidikul - Alessandro Baricco страница 5
Название: Korda kolm koidikul
Автор: Alessandro Baricco
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Современная зарубежная литература
isbn: 9789985337653
isbn:
Mul oleks üks suurepärane näide, üsna hiljutine, kuid uskuge mind, praegu ei ole õige aeg sellest rääkida.
Te naeratasite.
Kuidas, palun?
See on meie tutvumisest peale esimene kord, kui te naeratate. Teil on ilus naeratus, teate ka?
Aitäh.
Peaksite seda sagedamini tegema, ma pean naeratamist silmas, see lisab teile nõksu kurvameelsust, mis meeldib naistele.
Mis see tähendab, kas üritate külge lüüa?
Ehee, ehee!
Andke andeks, niisama vaimukus.
Või vaimukus. Loodetavasti olete millekski paremaks võimeline.
Eks ma muidugi ole paremaks võimeline, kuid mitte täna öösel, mis parata.
Mis sel tänasel ööl siis viga on?
Tänane öö on mööda.
Ise istute siin ja ajate voodis lesiva alasti naisega juttu, no mis siis ometi nii viltu on, välja arvatud muidugi see, et alkoholi kahjuks ei ole.
Kui soovite, siis kusagil peaks olema minibaar.
Mida see „peaks olema” õige tähendada võiks, juba kuusteist aastat on teil siia hotelli asja ning te ei ole kunagi järele vaadanud, kus kohas asub minibaar?
Ei ole.
Te olete pöörane.
Ma joon vähe.
Pisut vett, kas te siis isegi vett ei ole juhtunud jooma?
Tavaliselt on mul vesi kaasas.
Jessas, te olete pöörane. Olge nii kena, minge ja otsige see kuramuse minibaar üles. Tavaliselt asub see teleri all.
See tundub tõepoolest kõige loogilisema lahendusena.
Kõige loogilisem lahendus oleks voodi kõrval.
Vale. Surin ei laseks teil magada.
Aga alkohol jällegi laseks.
Kas õlu?
Õlu? Kas muud ei ole?
Ei midagi, mis sisaldaks alkoholi.
On alles jäle hotell. Ega seal äkki popkorni ei leidu, mulle hullupööra meeldib popkorn…
Söögipoolist ei miskit.
Oi, kui jäle. Mis seal ikka, katsume õllega läbi ajada. Võtke endale ka üks.
Kuid mees ütles, et eelistab üldse mitte juua, ta oli terve öö suutnud ilma läbi ajada ega tundnud tahtmist parasjagu nüüd alla anda. Ta sõnas, et peab aru selgena hoidma. Ta hakkas voodi juurde minema ja märkas, sellal kui ta üle toa kõndis, kardinate vahelt sisse immitsevat valgust. Ta läks tagasi ja katsus ühe käega leida nööre, millega kardinaid eest tõmmata, tuletades sealjuures meelde, et on matemaatiliselt kindel, ehkki arusaamatutel põhjustel, et nagunii sikutad valet nööri: seda, mis tõmbab kardinad eest, kui tahad neid ette tõmmata, ja vastupidi. Ta mainis seda naisele nii vaimukalt, kui vähegi suutis, ja samal ajal läks tal korda kardinaid pisut eest nihutada. Väljas koitis. Ta silmitses kahetises valguses heletavat kauget taevast ega olnud enam milleski kindel. Naine päris, mis asja mees selle õllega ometi muneb, mispeale mees läks ja viis naisele õlle. Istuge, sõnas naine, kuid sedapuhku õrnal hääletoonil. Üks hetk, sõnas mees, ja läks jälle akna juurde. Paistis see valgus. Ta pidas aru, et see on kutse, ent nüüd oli tal raske mõista, kas see kutse on mõeldud ühtlasi temale. Ta vaatas kella, nagu võiks mõningase tõenäosusega sealt mingit vastust leida, kuid kasu ei mingit, üksnes ähmane tundmus, et kellaaeg on vale hea hulga toimingute jaoks. Äkki ta oleks pidanud asjasse veel uskuma, lahkuma sellest toast, istuma autosse ning tõmbama gaasipedaali põhja vajutades kiirteele. Äkki oleks olnud asjakohasem sellesse voodisse pugeda ja teha kindlaks, kas naise keha on tõepoolest nii ihaldusväärne, nagu paistab. Aga ta mõtles seda, nagu see oleks kellegi teise, mitte tema enda mõte. Ta kuulis, kuidas õllepotsik lahti klõksatas, ja seejärel naise häält, mis küsis, kas mees on alati olnud selline. Milline selline? Selline tipp-topp, sõnas naine. Mees naeratas. Ja sõnas Ei. Edasi tahtis naine teada, millal oli mees selliseks muutunud, kas ta ka mäletab seda, ja seepärast siis mees ütleski, akna juurest samas ära tulemata, et ta mäletavat seda suurepäraselt, ta olnud kolmeteistaastane ja kõik oli käinud ühe ööga. Ta sõnas, et siis oli kõik katkenud. Põleva kodumaja ees oli tol ööl kõik katkenud, selle mõttetu tule ees. Ma olin kolmeteistaastane, kordas ta. Siis kohtasin ma üht meest, kes õpetas mind asjades korda looma, ja sestpeale ei ole ma loobunud mõttest, et meil ei olegi muud ülesannet peale selle. Ikka on vaja mõni kodu jälle üles ehitada, lisas ta, ja see on aeganõudev töö, mille peale kulub kõvasti kannatust. Naine sõnas veel kord, et tulgu ja istugu voodi peale, kuid mees ei vastanud ning jutustas nagu oma mõtteid järgides, et tema isa kummutanud igal õhtul raadiokuulamise ajal pudeli veini põhjani. Istus teine laua taha, pani püstoli enda ette, ja selle kõrvale pudeli. Ta rüüpas otse pudelist, pikkamööda, ja teda ei tohtinud selle tegevuse juures mingil põhjusel segada. Püstolit ei puudutanud ta kunagi. Talle meeldis, et see oli sealsamas, üksnes see. Mees rääkis, et ka tol hilisõhtul olnud kõik täpipealt nii, tol hilisõhtul, kui kõik oli langenud tuleroaks. Seejärel küsis mees, kas naisel on kodu.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.