Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad. Eduard Vilde

Чтение книги онлайн.

      „Tunned sa meie ametisõna?”

      Mathias ütles selle üles. Nagu algukõne, nii oli talle ka ametisõna enne pähe õpitud. Ühtlasi pidi ta piinliku hoolega tähele panema, et ta oma keha-hoidmisega, käte-liigutamisega, silmawaatega, oma terwe olekuga pühaks peetud wiisakuse-pruukide wastu ei eksiks. Muidu oli karistawaid märkusi ja isegi pikemaid noomitusi karta. Kõige pealt pidi ta aga oma wastuste üle walwama. Need pidiwad lühikesed, selged, auupaklikad olema. Iga wasturääkimine, ka põhjuseta laidusõna peale, oli keelatud.

      Kõige pealt kuulutas meister Wittelbach, et ta oma õpipoisi Mathias Lutzi, kes tema juures kontrahis määratud õpiaja läbi teinud, täna priiks ütleb, mispeale ta kontrahi ametile ette luges. Siis algas ametiwanem wäikest kõnet.

      Selles waatas ta kandidadi õpipoisi-põlwe peale tagasi, tuletas ta wigu ja woorusi meelde, seletas, kuda meister tema eest isalikult hoolt kandnud, teda õpetanud, kaswatanud, toitnud ja katnud, teatas, et meister oma õpilase üle, selle eksimisi armulikult unustades, ainult kiitwa tunnistuse andnud jne. Siis järgnes isalik manitsus, kuda Mathias Lutz ennast sellina peab üles pidama, kuda tal oma leiwaisa tulusid igatahes on tähele panna, kuda ta ainult woorusliku, jumalakartliku, kaine eluga auusa ja tubli käsitöölise nime ära teenida, kuda ta peab walwama, et õpipoisid ülekäte ei lähe, wiina ei joo, sigarid ei suitseta ega meistri tööaega ei warasta, kuda ta õpipoissa kristliku kannatusega peab õpetama, nagu teda ennast on õpetatud, jne.

      Pärast eltermanni wõttis esimene kõrwalistnik, meister Wittelbach ise, sõna. Ta ei olnud suurem kõnemees, wähemast mitte pidulistel wõi pühalikkudel puhkudel, siis, kui talle kohuseks tehti, kõneleda. Sellewastu wõis ta õllelauas, „eneste keskel”, tundide kaupa rääkida, siis ei tulnud tal sõnadest, mõjuwatest kõnekäänudest, iseäranis aga heast naljast ialgi puudus kätte.

      Meister Wittelbach kõneles ainult mõne sõna, aga need oliwad Mati kohta wäga auustawad. Ta kiitis soojalt oma õpipoisi wirkust, wiisakat ülespidamist ja häid andeid ning tunnistas, et tal säherdusi õpilasi mitte palju pole olnud. Ainult moodu pärast, et noortmeest mitte upsakaks teha, siputas ta ta mõne laidumaitselise lause sekka ning lõpetas oma kõne mantlsewate ja õpetawate kõnekäänudega.

      Kui ka teine kõrwalistnik, kuiwetanud näoga wagune ja weidi unine isand, mõne peaaegu arusaamata lause huulte otsalt pillanud, wõttis eltermann jälle sõna.

      Ta kuulutas Mathias Lutz'ile, auuwäärt meistri Georg Wittelbachi õpipoisile, et ülikiidetud tisleri-amet tema sellitööd proowinud ning otsusele jõudnud, teda õpipoisina wälja kirjutada ja sellina priiks öelda. Senine õpipoiss Mathias Lutz ärgu mõtelgu aga sellepärast weel, et tema sellitükk auulise ameti poolt ainult kiitust leidnud, et see ilma wigadeta on. Ei poolegi. Sel tööl olewat nii mõnigi wiga külles. Nende wigade eest pidada noor sell ameti-seadust ja wana pruuki mööda trahwi maksma. Ja nüüd luges ta mitu wiga Mati laeka külles üles ja määras igaühe eest trahwi suuruse ära.

      Walus arwustus ei suutnud aga Mati meelt maha rõhuda: ta teadis, ka see oli ainult pruuk ja kombe. Nõnda arwustati iga sellitükki. Sel wälisel kujul sunniti noort selli ainult ameti kahte laekasse andeid ohwerdama: ameti üleüldisesse ja ameti waeste-laekasse.

      Mati tõmmas sedamaid punga taskust ja maksis trahwid eltermanni määrust mööda ära. Summad polnud ka suured: enamiste alla rubla.

      Kui temale seepeale ta sellikiri ette loetud ja ära antud, sirutati talle käed wastu ja soowiti talle õnne. Sedamaid oli üks wahesein langenud, sest talle öeldi nüüd „sina” asemel „Teie” ja pandi ta ametilaua ette istuma. Õpipoisist oli sell saanud – poolest inimesest kolmweerand inimest, sest täiewäärtusline isik wõis siin ringis ainult meister olla.

      Nüüd algas meistrite pidulik wõerustamine uue selli poolt peale.

      See tõi weini, kookisid, puuwilja, sigarid sisse. Wein walati suure wanaaegse kannu sisse, mida mitmesugused kingitud mälestuse-asjakesed ehtisiwad, nagu ka laua peal seiswat laegast, mille kaas praegu kinni löödi, sest koosoleku ametlik osa oli lõpnud.

      Kui Lutz teatud joogisõna öelnud ja ise pealt rüübanud, hakkas kann määratud järge mööda ringi käima. Sigarid pandi suitsema ja mõnus, sunduseta jutuajamine ühendas noort selli lühikeseks ajaks meistritega.

      Pidu teine ja pikem pool järgnes härberis sellide seas.

      Mathias pidi gildest selli-ühisuse raske ameti-laeka õlale wõtma ning ta mõlema laekameistri ning wanaselli saadetusel härberisse kandma. Wiimane oli Müüriwahe uulitsal. Sinna oli keegi noorsell ametiwennad waheajal kokku kutsunud, nende seas ka paar wanemat õpipoissi, kes pidulist aitasiwad ümardada. Niisama ilmus meister Wittelbach Mati palwel hiljemine härberisse.

      Ka siin pandi wanu zunfti-aegseid kombeid ja pruukisid tähele – niihästi uue selli wastuwõtmises awatud laeka juures, kui ka joomises ja kõiksugu tembutustes, millest üks üleannetum oli kui teine.

      Kõige pealt peeti uue selli üle kohut. Igaühel oli õigus teda süüdistada; kõik ta õpipoisi-põlwised patud kanti ette – ka niisugused, millest Mati hing midagi ei teadnud. Üks sell tõstis ta peale kaebtuse, Mait olewat uulitsal kepiga käinud; teine, tal olla kord kübar peas olnud: kolmas, ta olewat teda näinud suitsetawat; neljas, ta „patseerinud” neiudega; wiies, et Mati teda kord ei olla teretanud, wõi mitte küllalt auupaklikult teretanud. Kõik need oliwad asjad, mis õpipoisile keelatud, ja nüüd, mis karistust nõudsiwad.

      Karistus pandi süüdlasele siingi rahatrahwi näol peale. Lutz pidi laegastesse iga süü eest teatawa summa maksma, mõne eest ka jookisid ostma. Õhtu jooksul leiti weelgi tembutusi, kus juures noor sell, kui ka muud ametiwennad, „sisse kukkusiwad” ja karistuse alla langesiwad. Mathias pidi ennast nokkida ja tõmmata laskma, ilma et ta seeüle wihastada oleks tohtinud. Igale pahakspanemisele järgnes karistus ühel wõi teisel näol.

      Härberis söödi ja joodi noore selli kulul terwe öö. Muidugi pidi wiimane ennast purju jooma, sest kannu tühjendamises ei tohtinud ta kellegile järele anda, ja kannu tühjendama pandi teda ka mitmel otsitud wiisil.

      Esimest korda elus tundis Mati, et maakera tema ümber ringi käib, ning esimest korda elus ei mälestanud ta teisel päewal, kuidas ta öösel koju saanud. Ta leidis enese hommikul täies pidu-ülikonnas, manisk kortsunud, kaelarätt määrdunud, wõerast koikust. Ägades hakkas ta oma walust lõhkuwa pea ümbert kinni ja neas joomise põrgu põhja.

      Aga täna peeti pidu töökojas edasi. Mathias pidi sedamaid „peaparandust” muretsema ja ise muidugi jälle kaasa jooma. Weel kolmandamal ja neljandamal päewal oli sellide seas neid, kes temalt pidu tagatippu nurusiwad. Waene noor sellike tänas taewast, kui pidunädal wiimaks mööda jõudis. Ta pea oli nii raske ja tasku nii tühi…

      6.

      Uus eesmärk

      Esimesel ajal peale sellikssaamist maitses Mathias Lutz oma wabadust noore inimese himu ja õhinaga. Ta sirutas oma kohmetanud liikmeid, nagu ta ise naljatas. Ta elas härberis ametiwendadega lustilikult, käis wirgaste perekondlistes seltskondades, keerutas pidudel tantsujalga, wõttis wäljasõitudest Wiimsesse ja Kosele, Tiskresse ja Joale osa ega jäänud ühestki pulmast ära. Oma otsekohese, rõemsa, wiisaka loomuse tõttu oli ta igaühe, oma nägusa wälimuse ja osawa tantsimise poolest iseäranis naisterahwaste juures lugupeetud. Ilma Mathias Lutzita ei olnud wiimaks enam üheski seltskonnas õiget lõbu.

      Kuid Mathias Lutz ei olnud mees, kellele niisugune kerge, ainult pealiskaudsele lõbule pühendatud elu pika peale oleks meeldinud. Sisemisel sunnil, iseenesele teadmata, katsus ta elule tuuma anda, selle paigal seiswat СКАЧАТЬ