Džanga varjudega. Aleksei Pehhov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tuletas vembumees haigele meelde. „Niisiis, hambavalust lahtisaamiseks tuleb võtta klaasitäis eesli uriini ja hoida seda tund aega suus, seejärel sülitada üle vasaku õla välja, soovitatavalt parima sõbra paremasse silma. Hambavalu on kui peoga pühitud!”

      Oodatud plahvatust ei järgnenud. Hallas heitis paharetile vaid kurja pilgu, sülitas tema ratsu kapjade alla läraka ja andis hobusele kannuseid. Minu meelest vajus Kli-Kli natuke tujust ära. Nagu kõik teisedki oli ta oodanud välku ja pauku.

      „Ütle mulle, sõber Kli-Kli,” küsisin ma nina norgu lasknud paharetilt, „kas sa ise oled seda ravimoodust kunagi proovinud?”

      Narr vaatas mind nagu napakat:

      „Kas ma paistan idioodi moodi, varas?”

      Ma teadsin ette, et kuulen midagi seesugust.

      „Vaata ja võbise, Garret,” ütles Meekärg.

      „Ma võbisen,” vastasin ma, pööramata pilku Kuningate purskkaevult.

      See oli vaatamist väärt! Ma olin sellest purskkaevust palju kuulnud, kuid nüüd sain seda imet oma ihusilmaga kaeda.

      Hiiglaslikku, viiekümne jardi kõrgust veesammast peeti üheks Rannengi vaatamisväärsuseks. Purskkaev võttis enda alla terve väljaku ning selle möirgavad joad sööstsid kõrgele taevasse ja langesid seejärel alla, purunedes veetolmuks, mis kattis õhkkerge loorina kogu ümbruse. Kirglikusse embusse langevad veetolm ja päikesekiired tekitasid vikerkaare, mis kumera sillana poolitas taeva väljaku kohal ning sukeldus seejärel tagasi purskkaevu.

      Teadjad inimesed väitsid, et seda imet loonud härjapõlvlased said veidike ordult abi. Ainult maagia suudab luua vikerkaare, mis ilmub pritsmetest iga päev, iga ilmaga. Tundus, et pruugib vaid käsi sirutada, küünituda seitsmevärvilise ime poole – ning sa tajud taevasilla kogu haprust ja õhulisust.

      „Võrratu!” ohkas Arnh õndsalt, püüdes näole vee värskust.

      „Mh-mh,” kostsin ma.

      Juuni lõpp ja juuli algupool olid nii palavad, et isegi selline karastunud sõdalane nagu Arnh võttis meie reisi ajal paar korda rõngassärgi seljast. Piiririigi elaniku jaoks, kes harjunud turvist kandma enam-vähem sünnist saati, on see väga suur ohver.

      Ehkki palavus oli viimastel päevadel õnneks veidi järele andnud, oli sellest hoolimata põhjust karta ajude keema minekut. Seepärast jäi me salk hetkeks mõnulema purskkaevu juurde, kus õhk oli nii jahe, värske ja puhas.

      „Liigume edasi!” kuulutas Alistan, ilma et oleks huviväärsuse poole vaadanudki.

      Nii palju siis puhkusest. Kui ma mõtlen, et pärast Rannengit ootab meid jälle pikk rännak suvepäikese all, läheb mul süda pahaks. H’san’kor teab, mis on ilmaga sel aastal lahti…

      „Mis sul täna ometi viga on?” kõlas otse mu kõrva juures Kli-Kli ärritunud hääl. „Ma lõõritan siin nagu lõoke kuke ees, aga sina ei tee kuulmagi!”

      „Kas sa rääkisid midagi huvitavat, pläralõug?” küsisin ma.

      „Mis pläralõug!” turtsus narr. „Ma ei pläranud, vaid lihtsalt kirjeldasin selle vahva linna kauneid paiku.”

      „Ei näe ma siin midagi kaunist,” pobisesin ma, vahtides tänavat, mida mööda me parajasti sõitsime.

      Tänav nagu tänav ikka. Vanad viltu vajunud, pleekinud värviga kahekorruselised majad… Tõsi küll, mitte kõik hooned ei paistnud nii armetud. Kuid kindlasti ei olnud selles paigas midagi kaunist. Kui ma ei teaks, et asun Rannengis, võiksin arvata, et see on Avendumi Välislinn.

      „Oota väheke, kohe jõuame pargini, seal on sihukesed puud! Täitsa nagu Zagraba laanes!”

      „Kas sa oled siin varem käinud, Kli-Kli?” küsis Laternamees, ratsutades oma Põikpeaks kutsutava kimmeliga meie kõrvale.

      Röökuri hobune sörkis Põikpea sabas ja lingutas pahaselt kõrvu, protestides selle vastu, et teda nii hoolimatult järel veetakse.

      „Jah, korra olen,” muigutas Kli-Kli unistavalt. „Kuninga ülesandel.”

      Hallas kukkus üllatusest läkastama ning, unustanud hambavalu, põrnitses Kli-Klid uskumatult:

      „Ära tule mulle muinasjuttu rääkima, paharet! Ma ei usu eales, et kuningas võis usaldada sulle tähtsa asjatoimetuse!”

      „Böö!” Kli-Kli näitas päkapikule keelt.

      „Aga räägi ikka oma luiskelugu ära! Igav on ju! Millal me kord trahterisse jõuame…” palus Ümiseja.

      „Siin pole enam palju jäänud. Kohe jõuame läbi pargi Ülalinna, kus asuvad ülikool, maagide kool ja muu seesugune. Sihuke tore kant. Kohe varsti olemegi kohal.”

      Paharet lihtsalt veiderdas ja ootas, et teda uuesti palutakse.

      „Hakka juba pihta, ära venita!” ütles Laternamees.

      „Mhüh, laske mul ainult välja mõelda, millest alustada,” soostus Kli-Kli armulikult ja tõmbas otsaesise kipra, teeseldes pingsat mõttetegevust.

      „Garret, hoia Võitmatut, ma viskan kuue maha,” palus Ümiseja.

      „Hea küll,” olin päri ning Ümiseja tõstis lingi mu õlale.

      Ümiseja kodustatud tokerjas rott, nimeks Võitmatu, nuhutas, röhatas, puhises väheke ja jäi mu õlal vakka. Hämmastav, kuid peale Ümiseja olen mina kogu salgas ainus, keda ling ei hammusta ja kellel ta lubab koguni end silitada, kui on lahkes tujus.

      Mul pole aimugi, millega ma olen Tühimaa pulstis närilise poolehoiu ära teeninud. Kuid nähes, kuidas rott tõstab kisa ja püüab Kli-Klid sõrmest näksata iga kord, kui paharet tema poole käe sirutab, irvitan ma lõbusalt, mis narri hirmsasti ärritab. Nii ka nüüd ei saanud ta jätta nähvamata:

      „Ole selle elukaga ettevaatlik, Garret! Kaksab sul kõrva peast nagu niuhti!”

      „Sa lubasid lugu rääkida, Kli-Kli,” tuletasin paharetile meelde.

      „Ah jaa! Niisiis, aastapäevad tagasi otsustasid Oburid ja Kuldid mesti lüüa ja korraldada Ööbikutele verise öö. Rannengis kiskus taas suuremat sorti madinaks, see aga polnud Stalkoni huvides. Alustavad Ööbikutega ja lõpetavad Tema Majesteediga. Sellepärast mind siia saadetigi.”

      „Ja meie väike kartmatu sõber tegi neile kõigile pähe!” itsitas Deler.

      „Teil, härjapõlvlastel, pole terakestki kujutlusvõimet,” turtsus Kli-Kli.

      „Mind saadeti siia tegema nii, et Kuldid ja Oburid keeraksid omavahel tülli, ja nii põhjalikult, et mingite liitude sõlmimine ei tuleks nendele aadlijõukudele enam pähegi… Mida ma ka tegin!” Viimased sõnad lausus paharet varjamatu uhkusega.

      „Ja kuidas sa selle saavutasid?” muigasin ma Võitmatut Ümisejale tagasi andes.

      „Ma kasutasin sama plaani, mis Varjude Hobuse juhtumis. Ässita kõik kõigi vastu.”

      „Ässita kõik kõigi vastu? Millest ta räägib, Garret?” ei taibanud Laternamees.

      „Ära СКАЧАТЬ