Название: Džanga varjudega
Автор: Aleksei Pehhov
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Книги про волшебников
isbn: 9789985325018
isbn:
„Oskasime ikka hea aja valida,” sõnasin ma tusaselt. „Ma ei salli rahvakogunemisi!”
„Ma arvasin, et sa oled varas,” tähendas paharet.
„Olengi,” kostsin ma, taipamata õieti, kuhu kuninga narr tüürib.
„Ma arvasin, et vargad armastavad rahvamurdu.”
„Miks ma peaksin trügimist armastama?”
„Ma arvasin, et inimsummas on hõlpsam kukruid näpata,” vastas Kli-Kli õlakehitusega.
„Pole minu tase!” turtsatasin mina. „Mina kukrutega ei jända, mu kallis tola.”
„Mh-mh, sa jändad tellimustega,” itsitas vastik kurinahk. „Tead mis, Garret-Barett, minu meelest on mündipuruga kukrute näppamine igal juhul etem kui see tellimus, mis sul praegu on.”
„Mine tüüta Hallast,” urisesin ma.
Kli-Kli oli torganud mu valusasse kohta. Aga tühja kah, nüüd pole midagi parata. Ma võtsin tellimuse vastu – ilmselt pani hirm mul tookord kruvid logisema – ja tagasiteed enam pole.
„Garret!” katkestas Laternamees mu mureliku mõlgutuse. „Miks sa nii norgu vajusid?”
„See on tal tavaline meeleolu,” sekkus kuninga narr hoolimatult vestlusse. „Meie Varjus Tantsija on viimasel ajal liiga morn ja tujutu.”
„See-eest keegi teine on liiga lõbus ja õnnelik,” porisesin vastu. „Vaata, et sa meile häda kaela ei kraaksu.”
„Röökur on see, kes meil kraaksub,” vaidles Kli-Kli. „Mina räägin ainult tõtt.”
„Ja veel tsiteerid võluseente söömisest ogara šamaani ennustusi,” nokkisin ma narri. „Kõik need ettekuulutused Varjus Tantsijast ei ole väärt varblase mädamunagi.”
„Nüüd on hilja sarvi näidata! Sa võtsid Varjus Tantsija nime omaks, täpselt nagu ettekuulutuses! „Bruk-Gruk” ei ole iial valetanud!” võttis Kli-Kli varmalt tuld, kuid taipas siis, et ma ainult narrin teda, ja jäi solvunult vait.
Kli-Kli nõrk koht on kullakallis paharettide ettekuulutuste raamat „Bruk-Gruk”, mis on tal rida-realt peas. Ja nüüd siis, kujutage ette, ma ei ole enam mitte varas Garret, vaid kõndiv ettekuulutatu, kellele on määratud päästa kuningriik ja terve maailm. Just, kindel see. Oleks minu teha, ma mitte ei päästaks, vaid rööviks teda.
„Kli-Kli,” sekkus jutuajamisse Arnh, „ütle parem, kas selles sinu raamatus, mille kirjutas šamaan Tru-Tru…”
„Mitte Tru-Tru, vaid Tre-Tre, sa harimatu juhmakas!” katkestas paharet nördinult kiilaspäist sõjameest.
„Mille kirjutas šamaan Tre-Tre,” jätkas Arnh häirimatult, kuid paharet katkestas teda jälle:
„Suur šamaan Tre-Tre!”
„Hea küll. Mille kirjutas suur šamaan Tre-Tre. Kas selles raamatus on veel midagi peale sinu kallite ettekuulutuste?”
„Näiteks mida?” Paistis, et Piiririigi pojal õnnestus paharet segadusse ajada.
„Näiteks seda, kuidas ravida päkapikul hambavalu?”
Hallas, kes oli meie väikese rühmaga taas kohakuti jõudnud, ajas seda juttu kuuldes kõrvad kikki, ehkki püüdis teha näo, et see ei huvita teda mitte üks raas.
Kli-Kli märkas seda ning tema näole ilmus üks neid „vaadake-misnüüd-juhtub” naeratusi – ilmne märk, et ta kavatseb kellelegi vingerpussi mängida.
Narr pidas nii teatraalse pausi, et Hallas hakkas sadulas kärsitult nihelema. Kui päkapikk oli juba vihast keema minemas, sõnas paharet:
„On küll.”
„Ja mis see on?” küsisin ma, sikutades meeleheitlikult Mesimummu ratsutist ning püüdes teda juhtida Kli-Kli ja Hallase vahelt välja.
Kindel see, et paharet sepitses mingit vastikut vempu ning ma ei kavatsenud jääda raskete esemete lennuteele, kui habemik otsustab kuninga narril vere välja lüüa.
„Oo!” lausus Kli-Kli salapärase häälega. „See on väga tõhus ravimoodus. Põhimõtteliselt oleks seda võinud kasutada kohe, kui Hallasel hakkas hammas haiget tegema. Valu olnuks kui peoga pühitud. Ma vannun suure šamaani Tre-Tre kübara nimel, Garret, see on tõsi!”
„Miks sa siis vait olid?” möiratas päkapikk nii valjusti, et ajas pool tänavat ärevusse.
Onkel keeras ringi ja viibutas meile rusikat, seejärel näitas sõrmega Alistani poole ja tõmbas käeservaga üle oma kõri.
„Ära jandi, Kli-Kli,” ütles Ümiseja heatahtlikult. „Inimesed vaatavad.”
„Kõik, rohkem mitte sõnakestki,” lubas too pühalikult, näidates žestidega, nagu keeraks suu lukku.
„Mis tähendab, mitte sõnakestki?!” hüüatas päkapikk nördinult. „Deler, ütle sellele rohelisele, et kui ta ei anna mulle rohtu, siis ma ei vastuta enda eest!”
„Ta räägib tõtt, Kli-Kli,” muigas härjapõlvlane. „Päkapikud on närune tõug, nad on võimelised oma lihase ema tühja-tähja pärast mättasse lööma, rääkimata mingist kuninga narrist.”
„Ma ei ole mingi narr! Ma olen kuninga ainus narr!” kuulutas paharet uhkelt, justkui võiks see ametikoht teda äkkvihaga päkapiku käest päästa.
„Ah et päkapikud on närune tõug?!” Hallas unustas paugupealt pahareti ja suunas kogu oma tähelepanu Delerile. „Teie, härjapõlvlased, muud ei teegi, kui kogute mägedes rasva, kusjuures need mäed kuuluvad tegelikult meile!”
„Ära jandi, Deler,” ütles Ümiseja.
„Mis ma teinud olen?” Deler kehitas õlgu. „Ma pole midagi öelnud. Ma olen täitsa vait olnud! Hallas tuleb siin norima!”
„Ole siis vait! Ma ei räägi praegu sinuga, kaabulõust!” nähvas päkapikk. „Noh, Kli-Kli, mis ravimoodus see on?”
Kli-Kli vaatas oma suurte siniste silmadega päkapikule otsa ja lausus sügavalt kahtleval ilmel:
„Ma pole kindel, et paharettide viis hambavalu ravida sulle meeldib, Hallas.”
„Kas sa ei saa lihtsalt öelda, Kli-Kli?! Ilma igasuguste fraasideta nagu see „ma pole kindel” ja ma ei tea mis veel!”
„Sa ei kasuta seda nagunii,” jätkas Kli-Kli. „Ja mina olen siis paharettide kohutava saladuse ilmaasjata avaldanud.”
„Ma luban, et proovin sinu ravimoodust otsekohe!” Päkapikk suutis end vaevu ohjeldada, et mitte käänata paharetil kael kahekorra.
Kli-Kli rohelisele näole venis ühest kõrvast teiseni lai naeratus, mis muutis ta korrapealt endaga hirmus rahuloleva konna sarnaseks.
Ma asusin veel hoogsamalt ratsmetega töötama, hoides Mesimummu СКАЧАТЬ