Džanga varjudega. Aleksei Pehhov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Angerjas ulatas sõjamehele mõõgatupes „venna” ja „õe”. „Hoolitse nende eest.”

      „Muidugi, vennas! Muidugi,” kostis Ümiseja mõõku garraklaselt vastu võttes.

      „Hakkame minema, Garret, muidu ma suren hambavalusse siinsamas põrandal!” torises päkapikk kõrtsist välja astudes.

      2. peatükk

      Päkapiku hammas

      „Ja kuhu me läheme?” Narr jooksis hüpeldes mu kõrval.

      Pahareti lühikesed jalakesed ei sobitunud liikumistempoga, mille Hallas meie seltskonnale ette andis.

      „Habemeajaja juurde. Nagu sa ei teaks.”

      „Ma saan aru, et mitte kingsepa juurde, Garret! Ma küsin – kuhu me lähme? Me oleme selle tunni jooksul näinud hulga habemeajajaid!”

      „Sa pöördud vale isiku poole. Küsi Hallaselt.”

      „Aitäh, kuid ma soovin vanaks elada. Ta on täna pahas tujus ja ma ei taha temalt midagi küsida.”

      „Kui sa ei taha temalt küsida, siis ole vait, eks?”

      „Päh!” hüüatas paharet solvunult ja sööstis Delerit küsimustega piinama, kuid too vastas talle umbes samamoodi nagu mina.

      „Tead, Garret,” tegi Angerjas esimest korda pärast kõrtsist lahkumist suu lahti, „mind hakkab see jalutuskäik ära tüütama.”

      „Mitte ainult sind,” ohkasin ma.

      Olime juba tund aega mööda Rannengit vantsinud, otsides õiget tohtrit. Mismoodi kavatses päkapikk neist kõigist selle õige välja valida, jäi meile mõistatuseks. Kuid need habemeajajad, kelle juurest me olime juba läbi astunud, ei olnud õige nimetust ilmselgelt väärt.

      Hallas nõudis inimeselt, kes pidi tal hamba välja tõmbama, väga palju ning nii jäid pettunud habemeajajad tühjade taskutega ja päkapikk valutava hambaga. Põhjuseid ühele või teisele hambakaksajale äraütlemiseks oli Hallasel terve mägi.

      Ühel oli äri liiga räpakas, teisel taksid liiga kõrged, kolmandal sinised silmad, neljas osutus liiga vanaks, viies liiga nooreks. Kuues oli unine, seitsmes imelik, kaheksas kokutas, üheksandal karjus lõust rusika järele. Ei olnud mingisugust võimalust päkapiku meele järele olla!

      Niipea kui Hallas lähenes järjekordse habemeajaja ärile, aeglustus ta samm nagu imeväel. Päkapikk hakkas venima kui purjus tigu ja üle kere värisema. Isegi pime doralislane oleks näinud, et vaesekesel on lihtsalt hirm naha vahel.

      „Inimesed juba vahivad,” porises garraklane.

      „Meid on vahitud sellest hetkest peale, kui me kõrtsist välja astusime,” porisesin ma vastu. „Siin pole midagi parata.”

      Me olime huvipakkuv seltskond, mistõttu meid jõllitati häbenemata. Ennekõike vahtisid kõik muidugi paharetti, tema rassi esindajaid ei kohta kuningriigi linnades kuigi sageli. Kuid niipea kui inimesed silmasid päkapikku ja härjapõlvlast, unustasid nad Kli-Kli kohemaid. Kui paharette on veel mõnikord näha olnud, siis rahumeelselt kõrvuti kõndivat päkapikku ja härjapõlvlast ei kohta küll iial.

      „Garret, vaata!” Kli-Kli sikutas mind käisest.

      „Mida?” Ma ei näinud midagi huvitavat.

      „Seda siin!” ütles Kli-Kli, osutades sõrmega juurviljapoe suunas. „Oota, ma teen kähku!”

      Ma ei jõudnud suudki avada, kui paharet oli juba poodi lipsanud.

      „Mis tal hakkas?” küsis Deler mult hämmeldunult.

      „Igaühel omad nõrkused,” vastasin ma. „Mõni tahab hambast lahti saada, mõni armastab porgandit.”

      Hallas lasi hambavihje kõrvust mööda ja oigas kõnekalt.

      „Ära oiga!” käratas Deler halastamatult päkapikule peale. „Ise oled süüdi! Hädine argpüks!”

      „Kes on argpüks?!” läks Hallas põlema. „Päkapikud ei karda mitte midagi! Teie habetu tõug on argpüksid! Olete endid meie mägedesse ära peitnud ja värisete seal nagu haavalehed sügistuules!”

      „Miks sa siis ei lase omal hammast välja tõmmata?”

      „Ma ju räägin sulle, kõlupea! Need kõik on viletsad habemeajajad!”

      „Hästi … Aga miks sa oma märssi kaasas tassid?” ei jätnud Deler Hallast rahule. „Kas sa ei võinud seda vähemalt täna maha jätta? Kas sul on seal päkapikkude loitsuraamat või?”

      „Mis sa üürgad nagu öökull!” plahvatas Hallas. „See on minu kott! Kannan kaasas, mida tahan!”

      Päkapikk oli selle kotiga lihtsalt lahutamatu. Kuhu Hallas ka ei läinud, vedas ta oma pauna alati kaasas. Mida kott sisaldab, ei suutnud isegi kõikjale jõudev Kli-Kli välja nuuskida. Deler oli uudishimu kätte lausa suremas, muudkui mõistatas. Ma ei tea, milliseid aardeid päkapikk märsis hoidis, kuid sellest ajast peale, kui ta selle Avendumi fordis vahti pidavatelt sugulastelt sai, oli ta oma pauna hoolega hoidnud nagu kana oma elu esimest muna.

      „Siin ma olen!” Meie juurde tuli rõõmsalt porgandit krõmpsutav Kli-Kli. „Noh, kas tõmbame hamba välja või ootame, kuni see ise ära kukub?”

      „Ja see ajab sama joru!” jorises päkapikk. „Mis on teil asja minu hambaga? Teen sellega, mida tahan!”

      „Siin lähedal on Suurturg. Seal peab raudselt olema habemeajaja,” pakkus Kli-Kli.

      Suurturg oli tõesti suur. Ei, „suur” pole õige sõna. See oli päratu. Nii mõõtmete kui ka kauba hulga poolest. Ning müügilettide vahel vooris inimesi rohkem, kui keegi oleks ilmaski suutnud kokku lugeda.

      „Ostke hobune! Ehtsat Doralissi tõugu! Vaadake, kui graatsiline ta on!”

      „Õunad! Õunad!”

      „Põhjala parim teras! Lõunamaa parimad terad!”

      „Astuge sisse!”

      „Härra, ostke pärdik!”

      „Või mina olen loll?! Sa vaata oma kaupa! Kas see peaks olema naeris?!

      Ära aja naerma!”

      „Varas! Võtke varas kinni!”

      „Järele talle!”

      „Parima kvaliteediga sultanaadi vaibad! Koid ei söö neid!”

      „Hei! Ettevaatlikumalt! See on Madalmaa meistrite portselan, mitte su vanaema savipott!”

      „Lõpeta mu jalgadel tallamine! Tahad kolakat saada?”

      „Kus nüüd ehmatas! Saad ise kolaka!”

      „Päevalilleseemned!”

      „Milord, meie asutuses on Valiostri selle kandi parimad tüdrukud! Lähme! Hõbemündi eest saab korraga kolm tükki! Aga kahe eest teevad nad teiega sihukesi СКАЧАТЬ