Džanga varjudega. Aleksei Pehhov

Чтение книги онлайн.

      „Niipaljukest nad siis välja tõmbasid!” kirus Deler meie juurde jõudes.

      Kli-Kli ei kostnud üldse midagi, üksnes ohkas traagiliselt ja tõmbas ninaga.

      „Ja kuhu nüüd, Hallas?” küsis Deler.

      „Kõrtsi! Äkki suudab kärakas seda neetud valu summutada…”

      Päkapikk astus Päikesetilga nime kandva taverni uksest otsustavalt sisse. Arvatavasti oli see Ülalinnas kõige viletsam joomaurgas. Ehkki naabruses asusid ülikool ja maagide kool, olid sinna kogunenud mitte just kõige usaldusväärsemad tüübid.

      Minu valvas pilk tabas kohe laua, kus istus viis doralislast, ja teise laudkonna, kus meestel rippusid rinnal kiviraidurite gildi märgid. Doralislased ja kiviraidurid seirasid üksteist pahuralt, kuid hoidusid esialgu otsesest vaenutegevusest. Kaldusin arvama, et kähmluseks ei lähe enne, kui kõik on veel pool tosinat veinikannu kummutanud.

      Veel ühe ohtliku ala Päikesetilgas moodustasid lauad, kuhu oli platsi võtnud kümmekond Halastamatut Jäägrit, kes nähtavasti tähistasid linnaloa saamist. Need isandad heitsid kõõrdpilke nii doralislaste kui ka kiviraidurite poole. Sõdalaste nägudele oli tardunud sünge otsustavus anda pasunasse nii ühtedele kui teistele, kui nood peaksid neil lõbutsemist segama.

      Loomulikult oli rohkesti ka tavalist, rahumeelset rahvast, kuid õhus oli selgelt tunda pinget ning peremees tuiskas ringi nagu pöörane, et iga hinna eest rahu hoida.

      „Kuulge,” sõnasin ma, katsudes melust üle karjuda, „otsiks ehk mõne rahulikuma koha?”

      „Ära karda, Garret, sa oled minuga!” kuulutas Hallas, hõivates ainsa vaba laua otse leti juures.

      Ega ma kartnudki. Ma ei kahelnud, et siinsed püsikunded ehmataksid kõhud lahti, kui satuksid Noasse ja Kirvesse. Aga siin… Milleks ronida koopasse, kus kisub madinaks? Võimalust mööda tuleb ennast ikka hoida.

      Otsekui võluväel ilmus meie ette teenijatüdruk.

      „Neile neljale õlut, aga mulle midagi väga-väga kanget,” ütles päkapikk.

      „Meil on nisulikööri ja kruudrit, Doralissi viina.”

      „Sega liköör kruudriga, lisa tumedat õlut ja natuke Päkapiku Lõõma,” otsustas Hallas mõningase mõtlemise järel. „Kas teil Päkapiku Lõõma on?”

      „Küllap leiame, härra.”

      Kui teenija imestaski nii kummalist valikut, siis välja ta seda ei näidanud.

      „Kuule, Hallas,” pöördus Deler päkapiku poole, „kui sa tahad enesetappu teha, siis selleks pole küll tarvis sihukest sodi juua. Anna lihtsalt teada ning ma saadan su ilma vähima kõhkluseta teise ilma.”

      Selle nööke peale kasutas Hallas enda kohta tavatut taktikat – lihtsalt eiras seda.

      „Kui tohib, ma paluksin õlle asemel porgandimahla,” pistis Kli-Kli vahele.

      „Seda meil ei ole.”

      „Noh, siis ükskõik mis mahla. Peaasi, et oleks maitsev.”

      „Meil ei ole mitte mingisugust,” ütles teenijanna kaunis tõredalt.

      „Aga piima? Kas teil piima on?”

      „Õlut.”

      „Olgu siis õlut,” ohkas Kli-Kli pettunult.

      „Ennäe, keda me ei näe!” kostis tuttav hääl.

      Meie juurde tulid Laternamees, Arnh ja Ümiseja. Ling hüppas Ümiseja õlalt maha, potsatas meie lauale ja hakkas roosa ninaga nuhutama, lootuses leida midagi söödavat. Kli-Kli toppis Võitmatu koonu ette porgandi, kuid too näitas seepeale hambaid ja hakkas tasakesi vigisema. Pahareti katsed temaga sõprust sobitada jätsid lingi täiesti külmaks.

      „Mis tuuled teid siia tõid?” küsis päkapikk vastsaabunutelt üsna ebasõbralikult.

      „Sa ei paista meiega kohtumise üle sugugi rõõmustavat,” muigas Arnh lauda istudes.

      Mumr ja Ümiseja järgisid oma kaaslase eeskuju, kuigi Ümiseja pidi võtma tooli naaberlauast, just sealt, kus istusid inimsokud. Doralislased mõõtsid sõjameest pahaste pilkudega, kuid ei hakanud tüli üles kiskuma, leides, et selline tühine asi nagu tool ei ole väärt sarvede ja habemetega riskimist.

      „Teda ei rõõmusta täna miski,” vastas Deler päkapiku eest.

      „Kas hammas kaksati välja?” küsis Laternamees.

      „Kuule, Mumr,” nähvas Hallas ärritunult, „tuututa oma pasunat ja ära torgi mind!”

      „Oh-oh-hoo, asjad on siis nii halvasti,” vangutas Laternamees kahetsevalt pead.

      „Miks siis välja ei tõmmatud?” sekkus jutuajamisse Arnh.

      „Ma mõtlesin ümber!” prahvatas päkapikk. „Kas ma ei või siis ümber mõelda?!”

      „Hästi, Hallas, hästi,” sõnas Arnh sõbralikult, püüdes päkapikku rahustada. „Sa muutsid meelt. Pole vaja karjuda.”

      Teenijatüdruk tõi meile õlut ja Hallasele kõrvetava segujoogi. Võtnud meiega liitunud kolmelt Metsikult Südamelt tellimuse, lahkus ta taas.

      „Kuidas te ise siia sattusite?” küsisin ma Ümisejalt, kes toitis oma lingi.

      „Arnh vedas meid jalutama. Pole suurem asi linn. Ning tagasiteel põikasime kurku kastma.”

      „Mida siis linnas huvitavat oli?” küsis Kli-Kli, nuusutades ettevaatlikult talle toodud humalavett: see ei olnud ilmselgelt talle moka järgi. „Hallas, miks sa ei joo?”

      „Aga sina?” nähvas päkapikk vastu, põrnitsedes oma jooki nii, otsekui hulbiks selles surnud madu.

      „Ma nuusutan!” vastas Kli-Kli. „Mulle piisab sellestki.”

      „Mulle ka.”

      „Einoh, tõesti! Kruuder haiseb isegi vängemalt kui sokud,” irvitas Laternamees.

      „Mis rass need päkapikud küll on!?” küsis Deler kavala muigega, kui oli võtnud sõõmu tumedat märjukest. „Kardavad hammaste väljatõmbamist ja tellivad lauda kõrvetava segujoogi, aga juua jälle ei julge.”

      „Kes see kardab?! Kellele sa vihjad, kaabulott?! Me ei kartnud Sorna väljal teil sarvi maha murda ja nüüd arvad sa, et me kardame seda vett juua? Vaata!”

      Hallas kallas joogi ühe sõõmuga, ainsa hingetõmbega kurku. Ma võdistasin vastikustundest õlgu. Plahvatusohtlik segu, mille päkapikk oli oma mustas masenduses tellinud, oleks isegi H’san’kori maha murdnud.

      Habemik jõi, röhatas, põrutas kruusiga vastu lauda, koondas laiali vajuvad silmaterad ühte punkti ja püüdis sõõrmeid puhevile ajades oma tunnetes selgusele jõuda. Kõik me vahtisime teda teesklematu vaimustusega.

      „Mihuke jäl…” luksus päkapikk, kõrvetades meid jõleda segu kirjeldamatu aroomiga. „Mihuke jäl… Mihuke СКАЧАТЬ