Džanga varjudega. Aleksei Pehhov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ küsis Bass ikka naeratades.

      „Ei, ta on nüüd preester. Sagoti Käte Kaitsja.”

      Bass vilistas imestusest.

      „Kuule, Garret!” Päkapiku kannatus hakkas katkema. „Ehk lobised oma sõbraga mõni teine kord. Suur tänu teile, auväärne, abi eest, kuid me peame minema.”

      „Deler,” pöördusin ma härjapõlvlase poole. „Maksa talle raha tagasi.”

      Hämmastavalt kombel pistis härjapõlvlane ilma kobinata käe kukrusse ja ulatas Bassile kolm hõbemünti.

      „No kuulge!” hüüatas Bass nördinult. „Ei taha ma teie münte! Ma ju aitasin sõpra!”

      „Raha ei ole kunagi ülearu,” ütlesin ma. „Ela hästi! Ah jaa, kui sind huvitab, siis Markun on siit ilmast läinud.”

      „Ja ongi kõik või?” Bass laiutas imestades käsi. „Sa ei taha minuga üldse rohkem rääkida? Kõnnid lihtsalt niisama minema, ehkki me pole üle kümne aasta teineteist näinud?”

      „Pole aega, sõber,” jäin ma napisõnaliseks.

      „Kuidas ma su üles leian, Garret?” hüüdis Bass mulle järele.

      „Ma ei usu, et me rohkem kohtume,” hõikasin üle õla. „Ma olen siin ainult läbisõidul. Lahkun linnast üsna varsti.”

      Öelnud seda, keerasin talle täiesti selja ja kiirustasin Hallasele järele. Kli-Kli ei saanud jätta küsimata:

      „Kas see oli su sõber?”

      „Jah… See tähendab, ei… Võib-olla.”

      „Brrr…” vangutas narr pead. „Oli siis või ei olnud? Võiksid juba ära otsustada.”

      „Jäta ta rahule, Kli-Kli,” soovitas Angerjas.

      „Mida mina tegin?!” laiutas paharet käsi. „Ainult küsisin! Kuule, Garret, kas sa oled kõikide oma sõprade vastu nii üliviisakas ja tähelepanelik või ainult väljavalitute vastu? Ma küsin seda niisama edaspidiseks, et mitte ülearu imestada, kui sa mind kunagi tulevikus kohates sama otsesõnu ja võluval moel pikalt saadad.”

      „Näri oma porgandit!” urisesin ma.

      Ta kiunatas solvunult ja, järgides mu soovitust, haukas juurikast suure suutäie.

      Üle kogu turuplatsi kostis hõikumist:

      „Auväärsed! Auväärsed!”

      „Ega ometi meid mõelda?” pöördus Angerjas igaks juhuks vaatama.

      „Mitte kõik meie hulgas pole auväärsed,” porises paharet ja heitis mulle etteheitva pilgu. „Mõned on kohe kindlasti mitteauväärsed… Ning pealegi mossis ja alailma pahurad.”

      „Auväärsed! Oodake!” Meie poole jooksis ägedalt käega vehkides hästiriietatud nooruk.

      „Kindel see, et ta hüüab meid,” ütles Angerjas ja jäi seisma.

      „Mida maa-aluste kuningate päralt ta meist tahab?” porises Deler kahtlustavalt silmi vidukil hoides.

      „Lähme!” nügis Hallas paarimeest tagant. „Kui me hakkame iga kisakõri järel ootama, ei jõua me ka keskööks habemeajaja juurde!”

      „Aga kui me edasi läheme, ega ta siis meie sabas jooksmist ja täiest kõrist röökimist järele ei jäta,” leidsin mõistliku vastuväite. „Seda õnne pole meil küll tarvis.”

      „Just,” nõustus Kli-Kli hambaid porgandisse lüües. „Hallas, sul on varrukas üles roninud.”

      Päkapikk vandus ja rapsas pruuni särgi käise alla, kattes kinni tätoveeringu – punase hambulise südame, Metsikute Südamete embleemi.

      „Auväärsed härrad!” sõnas noormees raskesti hingeldades. Meile järele tõttamine oli tal võhma täiesti välja võtnud.

      „Mida sa tahad, inimeseloom?” Hallas tõmbas kulmu ähvardavalt kortsu. „Kas sul pole muud teha kui üle linna kisada? Me teame ilma sinutagi, et me oleme ülimalt auväärsed kodanikud.”

      „Ma tahtsin pakkuda…” alustas nooruk, kuid Deler ei lasknud tal lauset lõpetada:

      „Me ei osta!”

      Härjapõlvlane ja päkapikk keerasid kannal ringi ja astusid edasi, vaevumata vaest lõõtsutavat noorsandi ära kuulama. Ma kehitasin õlgu. Noormehel ei õnnestu härjapõlvlasele midagi maha parseldada.

      „Pidage!” hüüdis ta. „Te otsite ju habemeajajat?!”

      Hallas tardus paigale, üks jalg õhus, seejärel pani selle aeglaselt maha ja keeras end meie poole. Päkapiku nägu ei tõotanud midagi head.

      „Kui palju?” küsis päkapikk käsi rusikasse surudes.

      „Tasuta!”

      See naelutas habemiku paigale ja pani tõsiselt mõtlema. Ta uratas, kratsis kukalt ja lausus:

      „Mulle tundus, nagu oleksid sa öelnud, et hamba võib täiesti ilma rahata välja tõmmata. On see tõsi?”

      „Sulatõsi!”

      „Äh?” ühmas Hallas mõtlikult. Nüüd võitlesid päkapikus omavahel ahnus ja kaklemishimu.

      „Rumalus!” kõmistas Deler. „Tasuta ei saa midagi!”

      „Ma arvan samamoodi.” Hallas põrnitses poissi ähvardava pilguga.

      „Ei, auväärsed härrad! Ma ei valeta! Ülikooli raviteaduskonnas aetakse kõik joonde ilma müntigi võtmata. Pealegi mitte habemeajajad, vaid päris ehtsad tohtrid! Õpetlased! Professorid!”

      „Tjah?” kahtles Hallas ikka veel. „Kas neil sinu professoritel ei ole muud teha kui kõigil hambaid välja tõmmata?”

      „Ülikoolis on ju praegu eksaminädal,” seletas üliõpilane meile, vaadates kordamööda igaühele otsa. „Professorid seletavad vanematele kursustele, kuidas ravida, ning ühtlasi näitavad ette ja pärast kontrollivad, kas me oleme kõik selgeks saanud.”

      „Vii meid sinna,” nõustus Kli-Kli Hallase eest.

      „Ootan’d, oota, rohenägu!” Aimates, et varsti tuleb hambaga hüvasti jätta, hakkas Hallas vastu punnima. „Kas sind selleks spetsiaalselt linna saadetigi?”

      „Jah, auväärne, ma juhtusin pealt kuulma teie jutuajamist habemeajajaga.”

      Hallas ohkas, mõtles, seejärel ohkas veel korra ning, pigistanud silmad kinni, noogutas:

      „Lähme.”

      Loomulikult ei olnud meile järele saadetud mingit kaarikut, ammugi mitte tõlda, sestap tuli kogu tee tagasisuunas omal jalal kõmpida. Päkapikk ja härjapõlvlane rühkisid ilma vähima väsimusemärgita, kuid minu jalad lõid tuld ja nõudsid resoluutselt puhkust.

      Äkki Kli-Kli oiatas ehmunult ja sikutas mu kuuehõlmast.

СКАЧАТЬ