Džanga varjudega. Aleksei Pehhov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nagu oleks juba ise tähistamisega algust teinud:

      „Hei, sõber Hallas! Sa oled kuidagi kahvatu? Ega sa ometi põnnama löönud?”

      „Päkapikud ei löö põnnama!” ütles Hakkas uhkelt ning hakkas kangetel jalgadel trepist üles minema.

      „Loodan, et ta ei minesta,” sosistas Kli-Kli mulle.

      Me sisenesime hoonesse, kõndisime läbi pika koridori, mis oli tuubil täis närveerivaid tudengeid, ja astusime saali.

      Põrand oli siin järsult kaldu kateedri suunas, mille juures sundis hallipäine õppejõud paarikümmet üliõpilast vaatama, kuidas ta mingisuguse sae ja noa vahepealse riistaga metall-laual lebavat surnukeha lõigub.

      „Härra professor!” hüüdis meie saatja. „Ma tõin!”

      Professor jättis katse vaese kadunukese kolpa pooleks saagida korraks katki ja heitis meile lühinägeliku pilgu.

      „Lõpuks ometi! Ja kui palju neid on!”

      „Hammas valutab ainult temal,” ruttas Deler ütlema, näidates sõrmega Hallase poole.

      Hallas võpatas ja vaatas härjapõlvlast kurjade vidukil silmadega.

      „Päkapikk? Hm… See saab olema hea näidistund,” ütles professor saagi käest pannes. „Astuge edasi, auväärt härra, tulge siia.”

      „Mine, ära karda,” lükkas Deler päkapikku tagant. „Garret, kas sa tuled meiega?”

      „Ei,” ütlesin ma. „Ma istun parem siia pingi peale.”

      „Ilmaaegu, jääd sihukesest etendusest ilma!” Kli-Kli keksis rõõmsalt Deleri ja Hallase järel trepist alla.

      Ma panin oma taguotsa ühele pingile ankrusse ja asusin eemalt jälgima, kuidas Hallas sätitakse laibalaua kõrvale tugitooli. Professor pesi käed ja võttis pihku midagi, mis sarnanes kangesti timuka piinamisriistaga.

      „Kes oli too mees, see su vana sõber?” küsis Angerjas mu kõrvale istudes.

      „Sa mõtled Bassi? Kas sind vaevab tavaline uudishimu või on sul tõsine põhjus tunda huvi mu mineviku vastu?”

      Angerjas vaikis mõne hetke. Ta on üldse sõnaaher tüüp, mõnikord ei tee kogu päeva jooksul kordagi suud lahti.

      „Kui aus olla, siis nii ühte kui teist. Kummaline kokkusattumus, et me põrkasime kokku kahe tüübiga, kes sind tunnevad. Kõigepealt silmasid sa järsku ammust vaenlast. Seejärel, kõigest mõni minut hiljem, ilmub välja su järgmine tuttav. Ma olen viimasel ajal hakanud igasugustesse kokkusattumustesse ja juhustesse ettevaatlikult suhtuma. Ja, anna andeks, ma ei usalda kedagi peale iseenda. Meid otsitakse. Meid otsivad needsamad tundmatud, kes vastutavad kahe esimese Kondilossidesse suundunud ekspeditsiooni hukkumise eest. See ootamatult välja ilmunud Bass teeb mulle natuke muret.”

      Kuna ma teadsin Angerja raudset iseloomu ja seda, et teda on sisuliselt võimatu mis tahes üllatustega heidutada, omandas see tema lausutud „natuke” väga suure tähenduse.

      Ma vaikisin, kogudes mõtteid, sest mulle ei meeldi inimestele oma elust pajatada. Mida vähem teised sinu kohta teavad, seda kindlamini oled sa kaitstud igasuguste ootamatuste eest.

      For tagus selle tarkuse mulle ammustilma pähe ning ajapikku olin hakanud aru saama, et mu vanal õpetajal oli läbinisti õigus. Mitte keegi Avendumis ei teadnud Varju-Garreti tunnetest ega kiindumustest ning mitte keegi ei saanud mulle survet avaldada, kasutades selleks mu sõpru ja lähedasi. Seetõttu, lobisedes vähe ja tegeldes oma asjadega, ei muretsenud ma kuigivõrd võimaluse pärast, et võin ootamatult saada hoobi selga.

      Kuid vähese jutuga garraklast ma usaldasin.

      Arvatavasti oli Angerjas üks väheseid inimesi, kellele ma ei kartnud hinge avada, teades, et kõik, mis ta minult kuuleb, läheb koos temaga hauda.

      „Me olime poisipõlvest saati sõbrad,” alustasin ma. „Elasime Avendumi agulites ja saime üheskoos maitsta nii mõndagi… Nälga, talvist pakast, korravalvurite haaranguid… Mida kõike me läbi ei teinud… Me hoidsime Bassiga teineteise ligi ja tulime üldiselt kuidagimoodi ots otsaga välja, kuni üks meistervaras võttis meid oma tiiva alla. Tema nimi oli For… See inimene õpetas meile palju… For ütles ikka, et mul on kaasa sündinud varastamisanne, võib-olla see ongi nii. Bass ei olnud selline… Kui me elasime tänaval, olin mina see, kes möödujate taskuid tühjendas, mitte tema. Mu sõbral oli teine kirg – mängukaardid ja täringud. For lõi lõpuks temale käega ning Bass lasi end üha rohkem mängukirest haarata.”

      Ma krimpsutasin nägu. Oli valus neid vanu aegu meenutada.

      „Paar korda sattus ta täbarasse olukorda, kuna mängis end täiesti pennituks. For oli tollal Avendumi allmaailmas mõjukas kuju ja võis oma õpilase pahandustest välja päästa. Kuid kõigele saabub kunagi lõpp. Ühel päeval astus Bass tõsise portsu otsa. Ta jäi suure summa võlgu Markunile, kes oli pikka aega Avendumi varaste gildi pealik. Bass ei rääkinud sellest mulle ega Forile midagi. Ta lihtsalt võttis meie raha ja kadus. Varastas õpetajalt ja sõbralt kulla. Hiljem käis kõmu, et Markuni poisid lükkasid ta kai alla, kuid surnukeha jäigi leidmata. Kõik need kaksteist aastat pidasime meie Foriga Bassi surnuks. Kujuta nüüd ette minu jahmatust, kui ma nägin teda Rannengis elusa ja tervena.”

      „Tõepoolest…” ühmas Angerjas. „Loodame, et teie kohtumine oli tõesti ainult kokkusattumus… Kas sa ei kavatse temaga kokku saada ja juttu puhuda?”

      „Ei,” vastasin ma hetkegi mõtlemata ning meie vestlus soikus. Hakkasime jälle jälgima, mis kateedri juures toimub.

      Professor pidas, piinariist käes, üliõpilastele loengut.

      „…Nagu te võite näha, on päkapikkude lõua- ja hambasüsteem küllaltki sarnane inimese omaga. Kuid on ka kindlad erinevused. Päkapikkudel on pealuu ja lõualuude alveolaarjätkete ehitus mõnevõrra teistsugune. Hambumus on neil otsene, hambaid on sellel rassil vähem kui inimestel – kõigest kakskümmend neli, kaksteist kummaski lõualuus. Puuduvad kihvad ja üks paar eespurihambaid. Kahjuks, mu sõbrad, ei saa ma teile näidata orkide või haldjate hambaid. Kuid uskuge, need on nendel rassidel täiesti ühesugused, mis tõestab nende väga lähedast sugulust. Alalõualuu kihvade liigne areng viis selleni, et haldjatel ja esmasündinutel tekkis küllaltki spetsiifiline hambumus, mille korral suu avanedes nihkub alalõualuu paigast. …Ent me kaldusime teemast kõrvale. Põhjus, mis sundis meie tänast patsienti siia tulema, on ülemine paremalt neljas hammas. Ma kaldun oletama, et valu tekke põhjus oli organismi järsk alajahtumine. Kuid siin on muidugi soovitatav panna kokku anamnees, sest oletustega kaugele ei jõua. Ma mäletan üht haigusjuhtu, kus mu patsient…”

      „Ma arvan, et see kestab veel kaua-kaua,” muigas Angerjas.

      Garraklane polnud ainus, kes niiviisi arvas. Mõned noorsandid tundsid varjamatult igavust, Kli-Kli piidles uudishimulikult surnukeha kõrvale jäetud läikivat nuga, Deler haigutas suure suuga, püüdes seda oma massiivse kämblaga varjata. Hallas niheles kannatamatult oma tugitoolis ja tema seni kaame nägu värvus aegamööda tumepunaseks. Sel hetkel, mil jutukas professor asus lahkama kümnendat kliinilist juhtumit oma praktikast, päkapiku kannatus katkes.

      „Aa-aah! Vannun jääusside nimel!” röögatas päkapikk püsti hüpates ja hakkas müdinal meie poole tulema.

      „Kuhu te lähete, armuline?!” hüüatas professor jahmunult. СКАЧАТЬ