Ausammas. Avo Kull

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ta nats naljakas ole muidugi, aga las proovivad, las õpivad, äkki saab mõnest veel asjagi.”

      „Tühjagi neist asja saab,” heitis Evelin käega, jälgides soojakuaknast kaeviku serval askeldavat autokraanat ja vundamendiplokke paigaldavaid töömehi.

      „Aga kas pole see tore?” küsis ta äkki.

      „Misasi?”

      „See, et meie oleme esimesed, kes siinmail tõsist tööd teevad. Kõik vaatavad meid vaikse imestusega ja küllap ka kadetsevad. Leheneegrid juba helistasid, et tahavad tulla pilti tegema. Sa ei kujuta ette, kui hea meel mul on!”

      Evelin kiikas korraks peeglisse, astus hoogsalt mehe poole, kuid Jan peatas ta tunnetetulva, võttes naise käed oma pihku: „Ära nüüd nii tormakas ka ole.”

      Ometi oli ta rõõmus ning jälgis huviga naise hasartset õhinat. Jani silmist paistis rahulolu. Lõpuks ometi on kõik nii, nagu ta tahtis, nagu ta oli kogu aeg tahtnud. Ta ei väsinud imestamast, kuidas kõik vaid mõne päevaga paremuse poole pöördus. Muidugi, nüüd oli tal töö ja tegevus, rutt ja hool, nüüd oli neil ometi millestki rääkida. Uue ehitise alustamine oli pidevalt jutuks nende ahtakeses kontoris, sellest kõneldi õhtul kodus ja öösiti tuli see mõnikord voodissegi kaasa. Sel näis olevat kummaline omadus elavdada nende senist suhet. Äkki olid nad jälle armunud noored nagu siis, kui nad alles esimesi kuid koos elasid. Äkki oli neis ärganud uus huvi teineteise vastu, nüüd oskasid nad jälle teineteise lähedusest rõõmu tunda. Äkki oli elu ilus ja tõuke selleks oli andnud töö, lihtne ja loomulik asi, mille puudumine võis ometi kogu elu rikkuda.

      LÄKS NÄDAL, SIIS TEINE JA PIKAPEALE HAKKAS TEKKIMA MÕNUS rutiin. Tundus, et kõik kordub vääramatu järjekindlusega, nagu see oli alati olnud, nagu see pikkade tööaastate vältel juba ammu harjumuseks oli saanud. Igal hommikul mindi kiiruga kodust, iga päev möödus pingsas töös ja iga õhtu tõi väsimusrammestuse, mille sõbralikud koduseinad pikkamisi endasse võtsid.

      Janile tundus, et mitte kunagi pole ta nii õnnelik olnud, vähemalt ei mäletanud ta midagi sellesarnast oma eelnevast elust. Ta tegi jälle tööd, Evelin armastas teda, selles polnud kahtlust, ja mida enamat võikski ta oma elust tahta.

      Töö edenes. Iga päev tõi midagi uut, iga nädal lisas uusi elemente algusjärgus hoone välisilmele, mille nüüdseks juba selgelt väljajoonistunud kontuurid osutasid uusehitise muljet avaldavatele mõõtudele. Juba tõstis kraana valminud vundamentidele laepaneele, juba tegi buldooser pinnase tagasitäidet ja rõõmsa elevusega astus Jan esimesi samme valminud vahelael.

      Võiduka naeratusega vaatas ta ringi ja märkas alles nüüd punakaskollakaid sügisvärve pargipuudel, mis ümbritsesid uusehitist kolmest küljest. Täiesti ootamatult oli kollaste lehtede aeg tulnud ja oma imestuseks nägi ta neid nüüd nii murul kui tänavaservades, isegi siinsamas, ehitusplatsi ümbruses. Aga millal see juhtus?

      „Vaatad ilma, peremees?”

      Kuidagi märkamatult oli müürseppade brigadir Endel tema kõrvale astunud.

      „Vaatan jah,” vastas Jan muiates. „Ja mõtlen, et nüüd võib tali tulla. Ei meid see enam heiduta.”

      „Eks ta ole vist sedamoodi jah,” kohmas Endel ja jäi samuti pargipuid vahtima.

      „Kas seinad märkisid juba maha?” küsis Jan.

      „Ei märkind veel ja … seda et … ehk keegi teine märgib.”

      „Mis keegi teine? Märkimine ikka brigadiri asi, nii et lase aga käia.”

      „Nojah, aga ma ikka vist … ma tahtsin öelda, et lähen ära.”

      „Mis? Kust sa ära lähed?”

      „Siit ehituselt, noh.”

      „Mis jama sa mees ajad? Miks sa ära lähed? Kust sa parema ameti saad? Kust sa üldse tööd leiad?”

      „Nojah, seda et … eks tööd ikka leia.”

      „Kust kohast?”

      „Noh vaata, see kaubakeskuse ülemus … see Ratas kutsub ja pakub topeltpalka.”

      „Topeltpalka? Hulluks läinud?”

      „Ei ole. Ega neil seal kaubakeskuses rahanumbrit tunta, seda va puru pidavat neil küll olema.”

      Nüüd Jan mõistis. Eks paaril korral varemgi oli ta uuest kaubakeskusest kuulnud ja imestanud, kuidas mõnel pool raha äkitsi liikuma on läinud. Imelikke jutte räägiti sellest uuest ettevõtmisest – et kõik pidada seal väljamaine värk olema ja igasugu importkaupa vedelevat seal lausa lademes ja puha niisugust, mida siinmail veel keegi näinud pole.

      „Või topeltpalka kohe,” kohmas Jan rohkem selleks, et midagi öelda.

      „Topelt jah. Neil pidada seal ilmatu kiire olema, sest uut kaupa pole kuhugi panna ja ladusid kohe vaja. Nii et esmaspäeval peab pihta hakkama.”

      „Esmaspäeval juba?”

      „Noneh. Uus peremees oli hirmus ähmi täis ja käis juba pataka käsiraha meestele välja.”

      „Meestele? Kellele siis veel?”

      „Noh … Jaagule, Antsule … ja Reinule ja …”

      „Ühesõnaga tervele pundile?”

      „Tervele jah.”

      „Kurat teiega!” rehmas Jan käega ja pöördus minekule. Raske sammuga astus ta soojakutrepist üles ja maandus sügava ohke saatel toolile.

      „No mis sulle sisse läinud on?” kõlas kirjutuslaua tagant kaastundlik küsimus.

      „Mis seal ikka … müürimehed lähevad ära, saad aru, terve kambaga lähevad.”

      „Mis hullu juttu sa ajad, kuhu neil minna on?”

      „Uut kaubakeskust lähevad ehitama.”

      „Ah vaata, kust tuul puhub,” noogutas Evelin mõtlikult. Ta tõusis toolilt, astus mehe juurde ja pani käe talle õlale: „Ära muretse, Janka, las nad lähevad. Tööta mehi terve linn täis, küll me uued leiame.”

      „Sedand küll, aga need olid parimad. Teisi nii häid müürimehi siinkandis pole. Ja mina tahtsin … tahtsin, et meie uut tervisekeskust oleks ikka parimad mehed ehitanud.”

      „Ah ära põe. Oskavad teisedki ja pole see asi nii hull. Mul siin mitu müürimeest kirjas ja homme hommikul rivistan nad su ette üles.”

      Jan noogutas hajameelselt, kuid kergem tal sellest jutust ei hakanud. Oli ju senini kõik rahulikult laabunud. Kuid nüüd, mis siis nüüd? Kuidagi kiirelt ja ootamatult ilmusid esimesed raskused, sai vaevalt vundamendid valmis ja juba … juba on ta esimese lõhkise küna ees. Juba seab end ootamatust küljest ilmutanud turumajandus esimesi takistusi ta teele. Milliseid neid veel võiks tulla ja kuidas need kunagi ületatud saavad, ei osanud Jan esiotsa arvata, kuid südamel oli raske ja kuklas kummitas küsimus, millele ta vastust ei teadnud. Mida ikka täpselt tähendab see tundmatu turumajandus, mida kõik kiitsid ja ootasid? Kas toob selle tulek kaasa rõõmu ja rahulolu või on ta tee sama okkaline, nagu see ehitajal alati oli olnud?

      VI

СКАЧАТЬ