Ausammas. Avo Kull

Чтение книги онлайн.

      „Kaup lausa kistakse käest, ei jõua niipalju ette tassida, kui küsitakse,” lisas teine.

      „Nii-nii,” noogutas Ervin, „ja palju see markades ka välja teeb, Saksa markades loomulikult?”

      „Ah Saksa rahas?” Kristjan arvutas pisut. „Noh tuhat marka tuleb kokku nagu nalja.”

      Pika pilguga vaatas Ervin kaasvestlejaid. Ta ei teadnud, mida neile öelda. Ühest küljest pani noormeeste piiratus ahastama, kuid samas sisendas nende enesekindlus optimismi.

      „Kas teate, mis on tuhat marka?” küsis ta pärast väikest vaikusehetke.

      „Tuhat marka on suur raha,” vastas Sander, kes näis selle suurärimeeste tandemi suuvooder olema.

      „Tuhat marka on saksa töötu abiraha.”

      Noormeeste ehmunud pilgud kinnitusid kõnelejale ja pikkamööda hakkas enesekindlus nende ilmest kaduma.

      „Teate, mehed,” ütles Ervin nüüd juba pisut valjema häälega. „Ma võiksin teile pikalt pajatada, mis on õige äri ja kuidas seda väljamaal aetakse ja missuguseid summasid seal teenitakse, aga hetkel pole mul … piisavalt aega, et teid koolitama hakata.”

      Sander hingas sügavalt sisse, tema suunurgad kooldusid kergelt allapoole, kuid puhkev protest peatati kiire käeliigutusega: „Kuulake! Mul on veel ühtteist öelda.” Jälle madaldas Ervin hääle peaaegu sosinaks ja kaks uudishimulike silmadega pead kummardusid kõneleja poole. „Pange nüüd hoolega tähele, mida ma teile ütlen. Mina olen lääne ärimees ja mina tulin sellele maale, et siin üks korralik Handelsgesellschaft, see tähendab üks õige kaubafirma püsti panna. Mina tean tarnekanaleid nii Saksas kui Rootsis, mina tean, kust mida saab ja mida see maksab. Minul on kogemus ja teadmine, mida siinmail veel kellelgi pole. Mina võin teid kõiki vaid paari kuuga püstirikkaks teha. Oma kotikaubandus ja sada tuhat rutsi unustage ära.” Ervin pidas pisikese pausi ja naeratas leplikult: „Niisugune tulevik ootab teid muidugi vaid siis, kui minuga kampa lööte ja mu nõuandeid kuulda võtate. Uskuge mind, ma tean, mida räägin ja teil ei tule kahetseda.”

      Poiste enesekindel olek oli äkki kadunud. Vaikides kuulasid nad Ervini etteastet ja vaikisid veel kaua pärast selle lõppu, kuid siis panid pead kokku ja hakkasid õhinal arutama. Ervin süütas sigareti. Igavleva ilmega jälgis ta noormeeste keskustelu, mille hüplev ja rabistav tempo meenutas talle millegipärast jooksupolkat. Kaua tal suitsetada ei lastud, peagi oli otsus valmis ja Sander Ratas kandis selle ette:

      „Tähendab nii, meie tahame äri teha ja meie oskame äri ajada. Sina võid seda Saksa värki teada küll, aga siinsetest oludest ei taipa sa udutuhkagi, siinmail oleme meie kunnid ja sellega pead sina arvestama.”

      Ervini poolesuises naeratuses oli pigem kaastunnet kui pilget: „Ja mida teie siis mõtlesite, miks mul teid vaja läheb, ah? Siniste silmade pärast võtan teid punti, mis? Loomulikult läheb mul vaja partnereid, kes kohalikku turgu tunnevad. Teie ülesandeks jääbki kogu see tavaar, mis läänest tulema hakkab, siinsetele kundedele maha müüa. Saate aru, maha müüa ja rahaks teha! Ja teisest küljest jääb teie hooleks kogu kohalik kaup kokku ajada. Väliskaubanduse võtan enda peale. Oleme kokku leppinud?”

      Poisid noogutasid innukalt, ehkki nende hajevil pilkudest erilist kindlust ei paistnud. Ervin kustutas sigareti ja pani käelabad kõrvuti lauale. Nii tavatses ta teha alati, kui tal oli midagi tähtsat teatada.

      „Nüüd aga, noored mehed. Aeg pole raiskamiseks ja tööle on vaja kohe hakata. Kohe praegu! Kohtume siinsamas homme kell kümme, aga selleks ajaks püüdke välja uurida, kust ja kellelt on võimalik osta suures koguses viina, villa, vilja, metsa, kudumeid, muud käsitööd, toornahku, kala, kartuleid ja nii edasi ja nii edasi. Ühesõnaga kõike, millel on väärtust ja mida siitmailt võib saada.”

      Sander võttis taskust märkmiku ja pastaka ning jäädvustas kuuldu püüdliku koolilapse käekirjaga ruudulistele lehtedele. Ervin ootas, kuni noormees oli oma töö lõpetanud ja jätkas:

      „Peale selle otsige välja kõik oma Vene kontaktid, või kui teil neid pole, siis inimesed, kellel on, ja tooge nad homseks siia kohale.”

      „Kuule, kas nii kiirelt ikka kõike nüüd …” Murekortsud Kristjani otsaesisel kasvasid.

      „Kiirus on mängu ilu.” Ervin tõusis laua tagant, sirutas end, patsutas poisse õlale ning astus pooltühjast sööklast välja. Päike oli juba jõudnud oma päevase teekonnaga poole peale ja kuldas sügisese linnapildi vähese roheluse kahvatukollaseks, millest paistsid läbi juba esimesed punakad lehed. Tolmused ja konarlikud kõnniteed häirisid pilku. Ervin oli tulnud sealt, kus puhtus ja kord oli normiks, kuid siinne minnalaskmine tekitas kummalise mahajäetuse tunde. Ta lonkis aegamisi bussijaama ja jäi pealinna suunduvat sõidukit ootama.

      FERDINAND KARM, RAADIOMEES JA MELOMAAN, LEHVITAS JUBA eemalt ja tõttas tulijat tervitama. Ervin vaatas huviga vana sõpra ja täheldas tema välimuses muutusi, mida vaid kümneaastase lahusoleku järel poleks osanud oodatagi. Märkimisväärselt hõrenenud lopsakasse soengusse oli aeg juba esimesed hallid niidid sisse kudunud ja meeldivalt pehmete joontega näoovaali hoopis reljeefsemaks joonistanud. Põgus naeratus küll ilmus hetkeks tema karmistunud näole, kuid kadus kohe. Aga hääl oli tal endine, mahe bass, mille meloodiline kõla paitas kõrva.

      „Olen nüüd poliitikamees,” seletas Ferdinand, kui kohvikulaua taga oli istet võetud. „Meil on nüüd kõik, kel vähegi aru peas, poliitikud.”

      „Soo-soo,” imestas Ervin. „Sina oled ju alati muusikamees olnud. Mis sinul poliitikaga pistmist?”

      „Muusikamees jah, aga üks ei sega teist, poliitikat peab ikka ka tegema. Ohtlik aeg on praegu, oi kui ohtlik, sa ei kujuta ettegi, mis siin toimub.”

      Valge põllega ettekandja astus laua juurde, pööras märkmikus järgmise lehe ja jäi küsivalt külastajaid vaatama.

      „Vana Tallinna, pane meile üks plärts Vana Tallinna, Eevi.”

      Ettekandja noogutas lühidalt, lõi märkmiku kinni ja marssis minema.

      „Mis siin siis toimub, et nii ohtlik on?” uuris Ervin.

      „Jube ohtlik on, kas tead. Eks nüüd kõik teevad aina parteisid, rindeid ja liikumisi. Kujutad sa ette, igaüks on nüüd poliitik ja tirib tekki enda poole, aina enda poole. Aga mis sa arvad, kas salasilm seda ei näe, kas nemad ei näe?”

      Ferdinand tõstis nimetissõrme püsti ja madaldas häält: „Nemad on kõikjal ja nende käes on teadmine, millest siinsetel toladel pole aimugi.”

      „Kes nemad? Kellest sa räägid?”

      Küsitav ei vastanud. Stoilise rahuga jälgis ta valge põllega ettekandjat, kes pani kaks kohvitassi ja pitsid lauale ning sättis karahvini tumepruuni joogiga keset lauda.

      „Aitäh, Eevi,” poetas Ferdinand poolihääli ja vaatas ettevaatlikult ümberringi. Siis kummardus ta vanale sõbrale pisut lähemale ja sosistas: „Illuminaadid, vabamüürlased ja illuminaadid! Just nemad ongi kõige taga.” Kõneleja vaatas hetke pilkumatute silmadega kaugusse ja pani rusikasse pigistatud käed lauale: „Mis sa arvad, et see Savisaar … ja see Laar on muidumehed, ah? Kas sa tõesti arvad, et nad niisama heast peast rabelevad ja rahvast üles kutsuvad? Ehee! Iga mõistusega inimene saab aru, et midagi peab selle taga olema. Savisaared ja Laarid on ainult fassaad, kattevari sellele, mis tegelikult toimub. Hoopis nemad on need, kes siin maid jagavad ja uut maailmakorda kehtestavad. See on СКАЧАТЬ