Ausammas. Avo Kull

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oskusliku ümberkäimise korral saab ehk soovitavasse sängi suunata.

      „Teiega, noormees, tahan ma pärast pikemalt vestelda,” ütles Ervin tõmmule mehele ja pöördus järgmise kaubapakkuja poole.

      Poole tunni pärast oli pilt selge. Ervin tõusis, toetas käed lauale, lasi pilgu üle kokkutulnute käia ja lausus erilise rõhuga:

      „Mehed, täna me oleme kõik ühe suure ettevõtmise lätetel. Siit, sellest kohast, saab alguse uus kaubandusfirma nimega … Eesti Kaubakeskus. Jah just Eesti Kaubakeskus, sest kohaliku turu kiratseva kaubandusega ei peaks me piirduma.”

      Ervin sirutas end ja ta hääl kõlas jõulisemalt: „Kaubaga hakkame varustama tervet vabariiki, homme võtan ma ühendust meie Saksa ja Skandinaavia partneritega ning lähiajal alustame rahvusvahelist kaubandust ka Venemaa suunal. Uskuge mind, mehed, varsti saavad teist kõigist rikkad inimesed ja …” Äkki ta ei teadnudki, mida veel öelda. Olukord oli nii uudne ja ebakindel, et polnud tal mingit selgust endalgi. Jõuga surus ta kasvavad kahtlused tagasi ja tõstis käe:

      „Siin, nüüd ja praegu teeme me oma unistused teoks.”

      Hõreda aplausi saatel lahkus Ervin sööklast. Püstipäi ja reipa sammuga, mis meenutas küll pigem marssi, astus ta väikelinna tänaval. Esimest korda üle mitme aasta tundis ta end hästi, tundis nii nagu kunagi koolipõlves, mil tema loodud muusikapala raadios mängiti. Näis, et tema õnnetäht on jälle särama hakanud.

      V

      JAN KÕNDIS RAHUTULT MÖÖDA SÜVENDI KALLAST, JÄLGIS EKSKAVAATORI tööd ja kiikas iga viie minuti järel nivelliiritorusse. „Vaadake ette, ärge te seal üle kaevake!” raputas ta aeg-ajalt brigadiri poole rusikat. Vundamendikaeviku kaevamine oli tähtis töö ja sellel pidi firmajuht isiklikult silma peal hoidma.

      „Kuule, ära pabista nii palju,” hõikas brigadir Ants. „Las kopp võtab ikka täpse sügavuse välja.”

      „Ei võta ta midagi täpselt välja,” käratas Jan. „Viimased viis senti kaevate käsitsi ja et mul ühegi taldmiku all grammigi täitepinnast poleks!”

      Jan oli kogenud mees ja teadis hästi, et töömehed üritavad suuremat käsitsitööd vältida, kuid ülekaevamise risk oli suur ja kiiruga kokkukühveldatud täitepinnas vundamentide all hakkas end hiljem seinapragude näol meelde tuletama. Niisugust asja Jan oma ehitustel ei lubanud. Tema tahtis oma tööd korralikult teha ja sellega pidid kõik arvestama.

      Lõunaks sai kaevik valmis ja juba sättis kraanajuht tugesid paika. Jan tundis tuttavat rõõmsat rahutust. Iga uut ehitust alustas ta värinaga hinges, kuid see siin oli eriline. See oli uue aja, uue Eesti esimene ehitus selles linnas ja pidi korralikult tehtud saama.

      Kogenud ehitajana oskas Jan hinnata kõiki käimasolevaid tegevusi sellel platsil. Ta teadis täpselt iga mehe töö tähendust, mõistis iga masina liikumise sihti, tundis iga materjali, selle otstarvet ja vajadust. Tal oli kõigest hea ülevaade ja vaikse rõõmuga täheldas ta, et asjad laabuvad täpselt nii, nagu peab, täpselt nii, nagu ta oli plaaninud ja arvestanud. Tõrkeid polnud ja see tundus esialgu kummaline, sest oli ta ju harjunud nõukaaegse töökorraldusega, kus iga lihtsaimgi tegevus nõudis närvikulu.

      „Nooh, Ringo, hakkad pihta,” kõlas maavanema Leonhard Langi räme hääl selja tagant. Jan ei pööranud isegi pead kõrge ülemuse poole, nii tähtis oli hetk, mil esimene vundamenditaldmik maha asetati ja telgjoone järgi täpselt paika sätiti. Alles siis, kui kraananool järgmise ploki pole pöördus, sai Jan sõna suust: „Läks lahti jah.”

      „Tubli-tubli, pane aga täistuuridega edasi, järgmisel sügisel lõikame siin linti.”

      Jan noogutas ja pööras pilgu uuesti autokraanale. Töö edenes, vilunud liigutustega rihtisid töömehed plokirida ja näis, et nemadki tunnevad uuest algusest rõõmu.

      Maavanem uuris veel veidike aega tõtlikku elevust ehitusplatsil ja küsis: „Kas kõik vajalik olemas, takistusi pole?”

      „Tundub, et praegu läheb ladusalt, näis, mis edasi saab.”

      „Küll ka edaspidi kõik laabub. Meie hoiame asjal silma peal ja siin ei tohi mingeid takistusi tulla.”

      „Eks ta kena oleks,” vastas Jan Ringo ja küsis pärast pisikest mõttepausi: „Mis meie kultuurimajast nüüd saab?”

      See küsimus oli Jani ammu vaevanud. Peaaegu iga päev kõndis ta mööda inetust monstrumist, pooleliolevast ehitisest, mis tohutu tondilossina seisis keset linna. Tihti ta seisatas ja vaatas pikalt kümne korruse kõrgust katuseta lavatorni, mille külgedest kukkusid ükshaaval välja murenevad tellised, vaatas mustavate aknaavadega poolikuid, praeguseks juba varisemisohtlikke seinu, mis kõrgusid kõnniteest vaid mõne meetri kaugusel. Tema jaoks polnud see ainult selgeid lagunemise märke ilmutav pooleliolev ehitis, ei, see oli hoopis midagi muud – ühe ajastu sümbol. See oli kommunismiutoopiasse uppunud parteijuhtide arutu eneseupitamise, gigantomaania ja rumaluse mastaapne mälestusmärk. Monument imperialistlikule mõtteviisile, jõhkrale ja uhkeldavale eneseimetlusele, võhiklusele ja mõõdutundetule raiskamisele. Iga ruutmeeter sellest ehitisest kõneles hoolimatusest, minnalaskmisest ja ülbusest, nüüd juba ka mahajäetusest ja lootusetusest. Niimoodi oli see siin seisnud juba terve aasta, alates ajast, mil Moskva raha ohjeldamatu pealevool äkitsi lõppes ja mehed müürilt maha kolisid. Millegipärast oli Jan kindel, et kõrgele kõikuvatele tellingutele ronides võib sealt leida kellusid, labidaid ja segukaste täpselt niisugustena, nagu nad olid aasta tagasi maha jäänud. Kurb oli kõike seda vaadata, aga teha polnud midagi ja siin see nüüd seisis kui süüdistus mõtteviisile, mis hävitas hoolimatult loodusvarasid ja inimhingi ning väljendas nüüd oma eheduses täpselt seda, mida pidigi väljendama – lagunemist, laostumist ja mandumist.

      „Ei ütle ma sulle veel, Ringo, mis sest kultuurimajast saab. Küll peame plaani ja eks lähiajal midagi otsustame.”

      „Kuule, Leonhard, mis seal veel plaani pidada, kultuurimaja ei saa sellest kunagi. Kes selle mõttetu monstrumi valmisehitamise suudaks praegusel ajal kinni maksta, ja pealegi on ta juba varisemisohtlik.”

      „Ära sina selle pärast muretse, küll meie selle asja parimal moel lahendame.”

      Maavanem vaatas töömeeste poole ja tõstis pisut häält: „Aga sina, Ringo, tee see tervisekeskus täpselt tähtajaks valmis.” Siis astus ta toimeka sammuga eemale, kuid pöördus korraks veel ringi ja lisas: „Pea meeles, Ringo, et rahva jaoks ehitame, inimeste jaoks, mõistad?”

      „Küll ma mõistan,” pomises Jan ja pöördus jälle vundamendikaeviku poole.

      Tunni pärast oli temas tekkinud veendumus, et kõik edeneb plaanipäraselt. Aeglaselt, nagu vastu tahtmist, astus ta autokraanast eemale ja ronis soojakutrepist üles.

      Pisikesse ruumi surutud tillukese kirjutuslaua tagant vaatas talle vastu maailma kõige meeldivam naeratus. Evelin pani korraks pastaka kõrvale ja näis, et hea meelega tõuseks ta oma meest kallistama, kuid Jan eelistas töökohal emotsioone vaka all hoida ja istus kiiresti toolile.

      „Kuidas läheb?” uuris Evelin ja tema hääles kõlas elav huvi.

      „Hästi läheb. Algus on tehtud ja küll ka lõpp tuleb, aga kuidas sinul?”

      „Oeh, töölesoovijate laviin näib olevat lõputu ja enamik tuleb tagasi saata. Sama lugu on materjalide ja masinate pakkujatega. Kõik on äkki otsekui paisu tagant pääsenud.”

      „Nii ta näikse olema, aga eks СКАЧАТЬ