Ausammas. Avo Kull

Чтение книги онлайн.

      „Kui palju?”

      „Kuulsid õigesti, kakssada miljonit.”

      „Misasi? Mis see on? Milleks?”

      „Ei tea, väljavõtte seletuses on kirjas lihtsalt „ülekanne” ja kõik.”

      Ervin raputas pead ja vahtis juhmi pilguga paberit. Ta ei saanud mitte millestki aru.

      „Kas keegi siis peab meile niisuguse summa kandma?”

      „Ei pea. Meie suurima võlgniku makse, mis lähipäevil peaks laekuma, ei ole poolt miljonitki, nii suurt rahamäge pole kusagilt tulemas.”

      „Aga kes selle kande siis tegi?”

      „Loe, mis seal kirjas, raha saatja on arvelduste valitsus.”

      „Mis … misasi see on?”

      „Ega ma isegi tea, aga eks ta mingi rahandusministeeriumi osakond ole.”

      „Ah soo, ma ei saa ikka päriselt aru, kui suur see summa siin on. Palju see Saksa markades välja teeb?”

      „Raske öelda, rubla kaotab iga päevaga väärtust, aga oma kolm-neli miljonit marka peaks siit kokku tulema küll.”

      „Kui palju? Neli miljonit?!”

      Paber kukkus Ervini käest ja närviliselt tõmblevate kätega korjas ta selle põrandalt üles. „Neli miljonit, neli miljonit,” kordas ta aina ja vahtis mitte midagi nägevate silmadega raamatupidajat: „Ja see on kantud meile mitte millegi eest … nagu taeva kingitus.”

      „Tundub nii,” kehitas finantsjuht õlgu.

      Ervin pani paberi lauale, laskus tooli seljatoele ja pööras pilgu lakke. Ta pani peopesad kokku, sulges silmad ja jäi pikalt sellesse poosi püsima. Ulla jälgis teda äreva pilguga ja väristas miskipärast õlgu.

      „Kas tõesti on jumal olemas?” sosistas Ervin hetke pärast vaevukuuldavalt.

      IX

      MULL VESILOODI AKNAKESES EI ULATUNUD TÄPSELT TEISE KRIIPSUNI ja Jan kergitas pisut mõõteriista alumist otsa. Paarimillimeetrine pilu seina ja loodi vahel pani firmajuhi võpatama.

      „Lammutage see nurk maha!” käratas ta müürimeestele, kes jälgisid uudishimulikult tema tegevust.

      „Ah ära selle mõne milli pärast pabista,” üritas noorepoolne töömees end kaitsta. „Küll järgmise korrusega kasvatame vea välja.”

      „Lammutage kohe maha, ma ütlesin!”

      Pinge Jani ärritunud näos sundis mehed vaikima. Müürsepad ohkasid ja hakkasid valmistehtud nurgast kive pikkamööda välja võtma. Töödejuhi pedantsus oli neile tuttav ja ehkki nad pingutasid nende seinte ladumisega pisut rohkem kui tavaliselt, tuli aeg-ajalt ikka eksimusi ette, kuid firmajuhi vilunud silm avastas need peagi.

      Veel mõne minuti jälgis Jan meeste tegevust ja jätkas siis oma tavapärast ringkäiku esimese korruse vahelael. Ereda kevadpäikese tulitavad kiired panid silmi kissitama ja aeg-ajalt kiikas ta soojakutrepi poole, lootes, et ka Evelin tuleb end kevadpäikese kätte soojendama, kuid näha teda polnud. Miskipärast päike temale ei meeldinud ja raske oli seda isepäist tõrksust mõista. Ei aidanud veenmine ega meelitamine. Viimaks liigitas ta Evelini iseäraliku käitumise naiste arusaamatute veidruste hulka ja loobus. Lõppude lõpuks oli tegu tühise ebakõlaga, mis ta vaibumatu rõõmu allikaid vähimalgi määral ei kahjustanud. Ta ei väsinud imetlemast … oma Evelini … Oma kaunist ja armast Evelini, kes lõpuks nõustus nende kooselu vormistama, ja varsti on Jan Ringol perekond ning kes teab, äkki tulevad lapsedki. See mõte tõi naeratuse mehe näole ja enam ta ei vaevunudki igapäevaselt kiruma kivimüüjaid, kurba saatust ega maavalitsust, kes aeg-ajalt kippusid sättima takistusi tema teele.

      Korraks piilus ta veel soojaku poole ning kui sealt kedagi välja ei astunud, lõi käega ja astus tõtakal sammul trepist üles.

      „Kas tead, millised pealkirjad on lehtedes siis, kui see hoone ükskord valmis saab?” küsis ta laua taha istudes. Evelin tõstis pea ja naeratas: „No paku mõni välja.”

      „„Hoolimata maavalitsuse tõsisest vastuseisust, õnnestus perekond Ringol tervisekeskus võidukalt valmis ehitada.” Sobib?”

      „Sobib,” noogutas Evelin. „Päris tabav sõnastus, aga see lugu pole enam eriti naljakas. Näib, et asi hakkab tõsiselt hapuks minema.”

      „Kas ikka pole midagi laekunud?”

      Evelin raputas pead: „Ehituse rahastamist pole nad seniajani korralikult käima saanud ja raha antakse jupikaupa nagu konte koerale.”

      „No ära nüüd nii karmiks ka mine,” rahustas Jan.

      „Sa vaata, kui leplikuks teine läinud,” naeris Evelin oma kõlavat pärlinaeru. „Vanasti olid ikka sina see, kes valitsust ja kurba saatust manas. Kas nüüd on meil osad vahetunud?”

      „Pole nad vahetunud midagi, homme käin maavalitsuses ära ja kütan neil pagana valitsejatel kere kuumaks.”

      „Ära siis üle pinguta ja pea meeles, et ametniku hing on õrn, nagu klassikud väidavad.”

      „Õigesti väidavad. Eks ma siis jätan neile natuke eluvaimu sisse.”

      Sõbralikult möödus pealelõuna kontoris ning rõõmsat meelt ja lahedat olekut jätkus koduseintegi vahele. Evelin toimetas köögis ja vaatas aeg-ajalt elutuppa, kus Jan üritas visalt end kuhjunud ajalehtede virnast läbi pureda.

      Lehti telliti palju ja kõik nad olid äkki erutavalt sisukaks muutunud. Vaid harva õnnestus mõni artikkel vahele jätta, lugeda tuli kõike ja järjest. Iga päev tõi midagi uut, igal päeval juhtus midagi, kas tehti kusagil saatust määravaid otsuseid või ilmutas end mõni uus ettevõtlusvorm. Jan ei tahtnud midagi mööda lasta. Kõik oli põnev, huvitav ja kaasakiskuv. Alles nädal või kaks tagasi olid ilmunud esimesed välisfirmade ärikuulutused. Need kas pakkusid välismaist ja siin veel tundmatut kaupa või otsisid Eestist midagi huviväärset. Midagi niisugust polnud lehed kunagi varem avaldanud ja imestusega uuriti kirevaid kuulutusi, mis mõjusid pigem värvika illustratsiooni kui asjaliku koostööpakkumisena.

      Õhtulauast tõusmisega ei kiirustatud.

      „Kas viime siis avaldused sisse?” küsis Jan pärast pikemat pausi, mis tavaliselt eelnes tõsisemale jutuajamisele.

      „Mis … mis avaldused?” ehmus Evelin ja taipas kohe: „Ah jaa, rääkisime ju … sellest.”

      „Rääkisime,” noogutas Jan ja vaatas küsivalt naisele. Evelini ebalus näis küll kummaline, kuid eks naised käituvadki neil puhkudel natuke imelikult. Saa neist siis aru.

      „Jah, eks viime siis ära,” ütles Evelin pärast väikest vaikuseviivu. „Sai ju niimoodi kokku lepitud.”

      „Aga millal siis?”

      „Ükskõik millal, minu pärast kasvõi homme.”

      Janile see vastus meeldis, kuid ei meeldinud ebamäärane kõhklusenoot naise hääles. Ta nagu polekski sellest vahepealsetel päevadel mõelnud. СКАЧАТЬ