Ausammas. Avo Kull

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja hakkas hoogsalt seletama: „Kuule, tont, tule filmi.”

      „Mis pagana filmi? Mis jama sa ajad?” Nooruke Ervin oli siiralt üllatunud ja pakkumise sisu ei tahtnud kuidagi tema teadvusse jõuda.

      „Mingit jama ma ei aja. Sa sobid mulle peaossa nagu valatult, sihuke sihvakas figuur, reljeefne nägu ja traagiline kannatajailme … ehtne rahvuskangelane, ma ütlen!”

      Läks oma pool tundi, enne kui Ervinile sai selgeks pakkumise tõsidus. Tema tuttav tudeng väntas kursusetööks lühifilmi kõlava nimega „Rahvuskangelane” ja otsis sobivat noormeest peaossa. Käed sai kokku löödud ja paari päeva pärast algas kõige erutavam aeg noorukese Ervini elus. Tudengist režissöör, kes oli ühtlasi ka produtsent, lavastaja ja operaator, sättis võttepaigad valmis ning Ervini asi oli sisse elada rahvuskangelase rolli. Ilukõnelisest paatosest nõretavad repliigid kõlasid iga võtte alguses ja lõpus, vahepeal mängiti koraale ja hümne taustamuusikaks, muistsete kangelastegude meenutused loeti linti ning asi edenes päris hoogsalt. Esimene tõsine tõrge tekkis lauakoormaga, mida rahvuskangelasel tuli üle vee kanda. Võtteplaan nägi ette soliidset kandamit, vähemalt poolt autokoormat laudu kangelase kukil, kuid vaene Ervin ei saanud kümne lauagagi hakkama. Režissöör oli ahastuses, näitleja nukker, kuid üle viie laua keeldus ta korraga kukile võtmast. Prooviti küll nii, küll naa, aga lõpuks astuski rahvuskangelane tühise lauakoorma all küürus mööda madalat rannavett ja püsis hästi rollis, sest traagiline kannatajailme ta näol mõjus igati ehtsana. Operaator aga lebas selili vees, padi pea all, ja sihtis oma kitsasfilmi kaameraga sinitaeva taustal vaevaliselt edasirühkivat rahvuskangelast. Kui need pisiasjad kõrvale jätta, tuli film igati korralik ja kusagil olevat keegi seda isegi kiitnud. Nii vähemalt autor väitis. Kui palju Ervin ka üritas asja uurida, ei õnnestunud kuidagi välja selgitada, kas keegi teine peale asjaosaliste endi seda linateost kunagi ka nägi, kuid lõppude lõpuks polnudki see nii tähtis. Tähtis oli fakt ise, ja see, et teda oli peaossa välja valitud ja tema mängis filmis rahvuskangelast.

      Aastad läksid ja kõikvõimalikke uusi seiku ladestus mällu. Midagi jäi, midagi kustus, kuid mälestus oma elu tipphetkest jäi noore mehe pähe pikalt püsima. Talle polnud see pelgalt väike vahejuhtum, see oli suur ja tähtis hetk. Pealegi polnud tema arust võimalik, et tuttav tudeng lihtsalt heast peast talle peaosa pakkus. Küllap ta nägi siis temas ainest tõelise rahvuskangelase dramaatilise kuju tekkeks.

      Uks avanes ja sisse astus väliskaubanduse spetsialist Sigrid. Sõrmede vahel hoidis ta paari õhukesele faksipaberile prinditud hägusa tekstiga kirja. Ervinile ta silma ei vaadanud ja hoidis pilku püüdlikult maas.

      „Siin on rootslaste pakkumine Wrigley’s Spearminti närimiskummile … ja Löfbergi kohvipakkumine on ka,” lausus ta tuhmi katkendliku häälega.

      Ervin heitis kiire pilgu kirjadele ja noogutas: „Jaa-jaa, venelased tahavad suurt kogust nätsu, see pidavat sealkandis hirmsas hinnas olema.”Ta tõstis pea ja jäi laua kõrval seisvat tüdrukut vaatama.

      „Mis sul viga on, Sigrid? Käid juba teist päeva matuselise näoga ringi. Ega’s …?”

      Tüdruk ei vastanud, ainult ta pea vajus veelgi sügavamalt norgu.

      „Ega sa siis ometi selle tühise vahejuhtumi pärast põe?”

      „Tühine vahejuhtum? Sinu jaoks on see muidugi tühine vahejuhtum, aga minu jaoks …”

      „Sa oleks ju võinud keelduda, miks sa siis ei teinud seda?”

      „Miks?”Tüdruku silmad täitusid pisaratega. „Kas sa siis ise ei mäleta, et selle lisatöö sidusid sa väga üheselt mu palga tõusuga, et enne töö ja siis palk …” Rohkem ei suutnud Sigrid oma tundeid taltsutada ja kattis kätega näo. Tugev nutukramp raputas ta õblukest keha, kui ta katkeva häälega jätkas: „Aga mul … on väike laps … ja … ja ma pean teda kasvatama … üksi …”

      Miski Ervinis ärkas, ta tõusis ja embas nutvat tüdrukut õlgadest: „Jäta, Sigrid, sa oleksid ju kohe võinud öelda, et nii ja naa … et sa ei taha, ja küll ma aru oleksin saanud. Ma pole ju mingi hingetu monstrum … Ma … ma lihtsalt mõtlesin, et niisama moe pärast puikled natuke vastu, tüdrukud ju ikka teevad niimoodi.”

      Ervin silitas neiu pead ja näis, et ta sõnad mõjuvad rahustavalt. „Ma ju ei vägistanud sind, mulle tundus, et sa ise tahad samuti.”

      Nende sõnade juures tüdruk võpatas: „Kas sa siis mitte millestki aru ei saa?”

      „Millest ma aru saama peaks?”

      Sigrid raputas pead ega vastanud. Nutt oli vaibunud ja värisevate kätega kuivatas ta pisaraid oma punetavalt näolt.

      „Anna andeks, Sigrid … kui ma sulle halba tegin,” kogeles Ervin.

      „Ah olgu,” lõi neiu käega ja astus toast välja.

      Ervin istus liikumatult laua taga ja mõtiskles juhtunu üle. Ootamatu avastus, et päris volilt ta oma mõjujõudu kasutada ei saagi, et kusagil on veel mingid eetilised piirid, mis võivad võimu viljad kibedaks muuta, ehmatas. Senini oli ta arvanud, et tema tahtele allutakse kui mitte just meeleldi, siis vähemalt naeratusega näol, ja midagi niisugust nagu äsja toimunu poleks ta osanud endale ette kujutada. Patuseid salasuhteid ja alamate ärakasutamist oli ta Hamburger Abendblatti toimetuses tihti täheldanud, kuid kas siis tõesti toimus see alati nõrgema poole nõusolekul? Vähe usutav. Ometi polnud Ervin mees, kellele meeldiks jõhkrus ja vägivald. Muidugi oli oma võimu viljade maitsmine mõnus, kuid teiste inimeste pisarate arvel ta seda teha ei tahtnud. Mitte selle pärast, et ta väga oleks pisaraid peljanud, vaid neil oli omapära pisendada võidu väärtust või muuta see hoopis olematuks. Ei, nii see asi ei lähe! Tont selle Sigridiga, ei hakka tema tõrksa tüdruku ümberveenmisega aega raiskama, leidub teisigi.

      Selle otsuse tegemine võttis pinged peast ning rahunenult kõndis Ervin akna juurde ja lasi pilgul puhata kevadlooduse värskel rohelusel. Siiski tundis ta, et miski häirib teda, võibolla isegi mitte otseselt, kuid ometi näis see olukord kummalisena. Äkki ta taipas: kontoris, temas endas ja tema ümbruses valitses vaikus. Alati oli mingi mure kadumisega kaasas käiv pingelangus pannud helisema muusika ta kõrvus ja sünnitanud mingi uue viisijupi, mis mõlkus veel kaua meeles – aga nüüd? Vaikus. Mitte ühtki heli kõrvus kõlamas. Kummaline, miks see siis niimoodi on? Kuhu on kadunud muusika ta hingest? Kas tõesti on peadpööritav edu, võim ja raha muusika ta peast võtnud?

      Uks avati järsu liigutusega ja Ervin suunas pilgu tulijale. Finantsjuht Ulla sööstis tuppa ja vehkis juba uksel mingi pisikese paberilehega. Tema ehmunud välimus peegeldas ülimat ärritust ja pisut ehk hirmugi.

      „Sa vaata, mis see on!” hüüdis ta ja torkas paberi ülemuse nina alla.

      „Misasi see siis on?”

      „Sa vaata!” korrati uuesti ja nüüd hakkas peadirektor paberit tähelepanelikumalt silmitsema. See oli kõige tavalisem arvelduskonto väljavõte, milliseid iga päev toodi pangast patakate viisi.

      „No mis siin siis imelikku on?”

      „Sa vaata numbreid, arvu vaata!”

      Ervin vaatas ega mõistnud midagi. Ülekantava summa reale oli trükitud number kaks ja terve rida nulle, mille kokkulugemine esimesel katsel ei õnnestunud.

      „Kui palju siin siis on?” tõstis ülemus häält. Tavaliselt polnud see tal kombeks, kuid mõnikord murdis kannatamatus pidurid, mis teda väärika ja viisakana hoidsid. Viimasel ajal oli hakanud seda aina tihemini juhtuma ja siis meenus talle Herr Badstuber, kes mõnikord oma raevu valla СКАЧАТЬ