Ausammas. Avo Kull

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kokku lepitud, et nende esindaja saabub hiljemalt kahe nädala pärast koos kaubalepingutega ning kõik tonnid ja tihumeetrid saavad täpselt kokku lepitud ja kirja pandud. Lisaks sellele pidi saabuma esimene tuhatkond sooblinahku, millega Kopenhaageni karusnahabörsil efektne avalöök teha. Terve kuu oli kokkulepitud tähtajast möödas, kui Artjom ülemuse kabinetti astus ja juba ukselt mingi paberilehega lehvitas: „Kätte sain, lõpuks sain nad kätte.”

      „Kelle sa kätte said?” imestas Ervin.

      „Ilja sain kätte, sealt Permist noh. Selgus, et nad päris linnas ei elagi ja neil olevat rajooni kommutaator pikalt remondis olnud.”

      „Mis oli remondis?”

      „Kommutaator. See on neil seal nihuke telefonikeskjaam. Noh, see riistapuu, mis kõnesid ühendab.”

      „Ah soo, ja mis sa siis kuulsid?”

      „Oi palju kuulsin. Nad ütlesid, et praegu pole õige aeg, et enne suve nad ei tule.”

      „Miks nad siis enne ei tule?”

      „Sellepärast, et praegu neil palju kaupa pole. Metsavarumise hooaeg saab kohe mööda, aga sooblikütid alles taigast tulemata.”

      „Olgu pealegi, aga marjad? Mustikad ja murakad ja mis seal kõik pidid olema?”

      „No kust siis praegu, kevadisel ajal, mustikad ja murakad tulevad? Need kasvavad ikka rohkem sügisel.”

      „Ah nii, aga mesi, kas vähemalt mett saab?”

      „Ei noh, meevõtmise hooaeg algab hiljem. Las taigas lähevad lilled lahti, küll siis ka mett tuleb. Muidu varavõitu veel.”

      „Nii et praegu poleVenemaal mitte millekski õige aeg ja kommutaator ka ei tööta.”

      „Ei, kommutaator juba töötab.”

      Mõne aja Ervin mõtles ja tema hinges hakkas pikkamööda maad võtma nördimus:

      „No mida nad kuradid siis lahmisid ja lubasid kõike tuhandete tonnide viisi?!”

      „Ei noh,Vene ärimeestega on keeruline kommertsi teha ja mõnikord võtavad asjad seal aega,” seletas Artjom kerge muigega näol.

      „Aga pole seda aega!” põrutas ülemus rusikaga lauale. „Mul on kaupa kohe vaja! Aasta pärast võib juba hilja olla.”

      „Miks aasta pärast hilja?”

      „Noh, siis kui Eesti oma raha käibel, on kogu meie äril lõpp peal. Saad aru?”

      „Aga ärge tehke siis seda oma raha. Rubladega saab ju küll asju ajada.”

      „Oh oleks see minu teha,” ohkas Ervin ja küsis:

      „Kas siis mitte midagi ei saa nendelt praegu?”

      „Miks siis ei saa, midagi ikka saab. Mehed varsti metsast sooblitega tagasi ja tuura kudemisaeg hakkab kohe pihta …”

      „Ja siis minnakse labidatega kalale.”

      „Nojah,” noogutas Artjom ja lisas: „Nii et soobleid ja kaaviari peaks varsti tulema hakkama.”

      Kommertsdirektor lahkus ja Ervin jäi üksi oma avarasse kabinetti. Süda oli raske ja kusagilt ilmusid muremõtted, mis küll haruharva külastasid uljast kommersanti, kuid päriselt ta neist ei pääsenud. Kõik ei edenenud kaugeltki nii, nagu tema oleks tahtnud, ja mõnikord tundus, et selle tohutu kontori kasutegur on mõttetult väike. Metsamehed tegid küll tublit tööd ja palgikoormad veeresid pidevalt sadamasse, kuid sellest ärist laekuvat valuutavoogu pidas suurärimees väikekodanlikuks nokitsemiseks ja see teda ei rahuldanud. Valuutaoksjonilt laekusid küll miljonid, kuid need olid rublad, millest polnud eriti palju kasu. Tema oleks oma arvel meeleldi näinud miljoneid marku, kuid sellest oli asi veel kaugel. Kodumaise kauba ekspordivõimalused olid põhjalikult üle vaadatud ja ega siit tõesti palju võtta olnud. Oli küll mingi lootus Aseri tellisetehase toodangu müügiks, kuid rootslased mõtlesid kaua ja uurisid hoolega sealse kivi kvaliteeti ning selget vastust neilt veel polnud. Küll aga olid tootjad rahalõhna haistnud ja kauba hinnale poole otsa pannud. On alles sead! Tõeliselt suure äri võti oli peidus ikkagi Venemaal, aga senini oli see ainult lootus, mis kord kasvas, kord kahanes, kuid reaalset tulu sellest veel polnud. Tuli leppida kesiste kodumaiste võimalustega.

      „Mariann!” hõikas ta üle ukse. „Saada tekstiiliosakonna juhataja siia!”

      Minuti pärast astus sisse endine riidepoe müüja Malle, kes lisaks paksudele plastraamidega prillidele näis näol kandvat muutumatut naeratust, mis, tuleb tunnistada, muutis ta ilme üsna meeldivaks. Ervin uuris varjamatu huviga naise kergelt täidlast figuuri, mida kippus rõhutama pisut peenutsev riietumisviis. Ta armastas kanda lühikesi kehasse töödeldud kleite, mille taljekohta rõhutati kas mingi pandlaga või lihtsalt kokkuseotava vööga. See tõi ta lopsaka rinnapartii tugevalt esile ja sellest oli lausa võimatu mööda vaadata. Malle ise näis seda asjaolu teadvat ja nautivat.

      Aegamisi astus tekstiiliosakonna juhataja pakutud tooli poole, pöörates end enne istumist nii paremale kui ka vasakule, kohendas ühe käega prille ja silus teisega soengut. Selle etteaste lõpetanud, jäi ta üksisilmi ülemust vahtima. Naeratus näol püsis, otsekui oleks see sinna kleebitud.

      „No nii, Malleke, kõnele, kuidas kaltsuäri edeneb.”

      „Edeneb, väga hästi edeneb. Lihtsaid ja odavaid asju on pea kõik poed täis topitud ja need lähevad rublade eest kui soojad saiad.”

      „Rublad, rublad, rublad,” ohkas Ervin. „Inflatsioon sööb neid kui hobune heinu, valutsi on vaja.”

      „No läheb valutsi eest ka ja see on ikka korralik teenistus, mis me sealt saame, ainult ostjaid on vähevõitu, pole ju rahval raha …”

      „Kui suur see korralik teenistus siis on?” katkestas ülemus Malle sõnavoolu.

      „Oi jummel, kolmekordse ostuhinna eest müüme, ja ostavad, aina ostavad.”

      „Kolmekordse,” ühmatas Ervin. „See kah mingi äri. Millal sedasi miljoni kokku saab?”

      „Oh ei sellelt vaeselt turult miljoneid kokku korja, aga hea äri on see sellegipärast.”

      „Kuidas kellelegi,” kehitas ülemus õlgu ja suunas pilgu tekstiiliosakonna juhataja dekolteesse. Selle naise lopsakad vormid olid hoopis mõjusamad kui kleenukese Sigridi nääpsukesed neiurinnad. Pealegi tundub, et selles naises on särtsu ja erksust. Omadused, mis väliskaubandusspetsis näisid täielikult puuduvat. Võibolla ongi see keskealine proua temasugusele mehele hoopis sobivam armuke. Aga ei, selle mõtte heitis ta kohe peast. Liialt vana, liialt matsakas ja … liialt vabalt saadaval. Ei, niisugune küll ülemuse armukeseks ei kõlba …

      Ervin tõstis pea, Malle oli talle pikalt millestki rääkinud, kuid ülemus vaatas teda mitte midagi nägevate silmadega ja lausus uniselt:

      „Ja-jah, õige ta on. Võid nüüd minna.”

      Midagi põhjapanevalt uut see jutuajamine polnud andnud ja ebameeldivad mõtted uitasid endiselt peas. Kõik võimalused olid kümneid kordi läbi kaalutud, kuid ilma venelaste tohutute toorainevarudeta polnud lootustki väärika äri püstipanekuks. See kehvapoolne kauplemine tühiste kogustega polnud temasuguse kaliibriga meestele.

      Ervini СКАЧАТЬ