Kirju. Evelin Ilves

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ VASTUTUSTUNNET kui noortel meestel,“ vastas ühe kõrgkooli rektor kolmekuise lapse mamma küsimusele, miks just teda tööle tahetakse. Tänase Eesti kohta iseenesest väga eesrindlik ja julge mõte, kuigi sisult puhtalt pragmaatiline. Naise-likust suhtumisest ja olemusest räägib see lühike lause aga enam kui paljusõnalised etlemised võrdõiguslikkuse seaduse ümber.

      OMA KOOLIAJAST mäletan, et Eesti oli nõukogude ajal üks suuremaid naistööhõivega riike, kui mitte kogu maailmas, siis Nõukogude Liidus küll. Sama puudutab naiste haridustaset. Kui ma meenutan oma maal veedetud suvesid, siis tuleb tuttav ette küll, et põhitegijad taludes on ikka naised olnud. Kui me saartest ja rannikualadest räägime, siis seisis kalastamise ajal lausa kogu majapidamine vanaemade õlgadel, kuid ka sisemaal on tegelik juhtimine ikka nagu rohkem naise käes olnud. Meestel on küll näiline võim ja viimane sõna, kuid see on rohkem vapilooma rollilahendus.

      Hakkasin naise praeguse rolli üle rohkem mõtlema pärast Läti brändiraporti lugemist. See sisaldab terve peatüki naise osast lätlaste ajaloos ja tänapäevas, kasutades otsesõnu matriarhaadi terminit. Naine on Läti selgroog läbi aegade, ka praegu on nende parlamendi liikmetest tervelt 20 protsenti naised, rääkimata üle Euroopa säravast presidendist. Ka Põhjamaad hiilgavad naiste kaaluka rolliga ühiskonnas, seda nii parlamendi, valitsuse kui ka ettevõtluse tasandil. Tõsi, õige palju naisi sai ohjad haarata pärast sookvootide kehtestamist, mis meile täitsa ogara teona kätte paistis. Vähemalt kümme aastat tagasi ei pooldanud isegi naiskorporandid sääraste meetmete võimalikku rakendumist ka Eestis.

      KUS ME SIIS PRAEGU OLEME? Kui vaadelda naise rolli siin ja praegu, oleme oma lõuna- ja põhjanaabrite vahel kui valge vares oma marušovinistliku meestemaailmaga. Mis sunnib selliseid sõnu valima? Lihtne ülevaade toimuvast: Eesti valitsuses on üks naisminister 14 mehe vastu, vähe naistest parlamendiliikmeid ning… naisettevõtjaid. Kui vaadata ajakirjandust, siis seal domineerivad aastaid juba mehed, kui mõni üksik amatsoon välja arvata. Huvitav, kuhu on saanud meie tublid emandad, kes kunagi õrna meessoo sovetlikust hävingust oma säilitet kodutraditsioonidega ära päästsid? Naiste võimekuses pole mingit kahtlust – meie lapsi õpetavad koolides enamasti naised, ka meie tervise eest kannavad just nemad enim hoolt; et Eesti naise käe all töötab Eesti parim kirjastus ja ilmub üks edukamaid ajalehti, on ka faktid.

      Olin viimasel nädalal kõrvuni meedia sees. Ja mis ma nägin? Neli onu arutavad Vikerraadios sundimatus stiilis, mida noor ema vanemahüvitisega teha võiks ja kuidas ta ennast enne ning pärast sünnitust tunneb ja kuidas selle lapsetoitmisega ikka esimestel kuudel läheb. Ühes parteis arutavad verinoored meespoliitikud abortide keelamise võimalust ja meediasse jõuab teade nende raevukast vastu-seisust abordile kui sellisele. Lisaks meenub samade noormeeste kurikuulsa „instrumendi panemise alla 24aastastele naistele, et stimuleerida neid sünnitama“ autorsus ja tagatipuks teatab rahvastikuminister kõnepuldist ilma häbenemata, et meil on vaja osale emadele kordades kõrgemat vanemapalka, kuna „meil on oluline ka laste kvaliteet!“. Halloo, naised! Kui kõik eelnev teid külmaks jättis, siis meie väärtuse hindamine raha järgi skaalal „mida kõrgem palk, seda kvaliteetsem ema“ on ju ennekuulmatu! Viiskümmend aastat tagasi nimetati säärast selektsiooni selgelt fašismiks. Kuid kuidas me oleme ta praegusesse Eestisse tulla lasknud?

      PÕHJUS ON IMELIHTNE. Ühiskond on kummuli kukkumiseni kaldu seepärast, et Eesti naised valivad järjekindlalt vaid mehi end valitsema. Mida aeg edasi, seda nooremaid. Noorte meeste juhtivaks omaduseks on teadagi võitlev sõjakus, uljus ning järelemõtlematus. Vastutustundest ning stabiilsusest on samuti raske rääkida. Erandeid on, kuid enamik noori mehi tahab siiski omal nahal kõik äärmused ära kogeda ega kannata silmaotsaski vanemate õpetusi. Nii me siis vangutame päid, kuidas üks autoga kihutab, teine Hummeri suhtes vastupanu osutada ei jaksa, rääkimata noorministrite ülbamisest valitsuse istungitel. Kui poisid, kel endal alles sarved maha jooksmata, ei suuda aduda perede ega pensionäride probleeme, pole ses midagi imelikku ega ka laiduväärset. See käib lihtsalt möllavate hormoonide juurde. Kui me aga stabiilset ühiskonda tahame, ei peaks oma häält säärastele kinkima. Isegi suure raha eest müüma mitte. Sest vaadake, mis sest välja on tulnud: arusaadavail põhjusil ei kuula see klikk rahva arvamusi ei vanemapalga ega pensionide teemadel, ta võitleb raevukalt ja häälekalt Euroopa edasise arengu vastu, sest midagi originaalsemat ei lase puudulik kogemuste pagas ja lünklik haridus välja mõelda. Veelgi enam, kuna ta ise näib suurepäraselt toime tulevat, leiab ta vajaliku seda ka rinnalastelt ning vanaemadelt nõuda. Mis muud, kui võtame neilt raha ära – kes ellu jääb, on tõesti väärt paljunemiseks!

      Eesti naine, aeg on ärgata! Kui poisid juba meie magamistuppa oma regulatsioone tahavad tuua, on aeg!

      2005. TALUEHITUS JA LEIVAKÜPSETAMINE

       2005. aastal algas su elu suurehitus: Ärma talu taastamine. Kui suured need mastaabid olid?

      Mehi oli mul parematel päevadel objektil 40 korraga.

       Ja sa olid ainuke naine?

      Vahepeal oli mul kolm maalrit naised, aga muidu kõik mehed. Ja viis või kuus firmat korraga. Kuna peatöövõtja oli nõrguke, siis otsisin ise alltöövõtjaid. Umbes 15 autot seisis iga päev hoovis. Ja tee oli kaks korda aastas läbimatu ja ma pidin sel ajal kõiki veenma, et tulebki auto jätta kolme kilomeetri kaugusele eelmisele ristteele ja tulla jala läbi porimülka, et üldse objektile jõuda. Ja seletama, kuidas on võimalik sinna ehitusmaterjale vedada, kui tee ei kanna… Ma teadsin tollal täpselt, mitu tonni kaaluvad prügiautod ja mitu tonni kaaluvad konteineriautod, ja kui kaugele nad tohivad sõita.

       Kas meedia sind sel ajal eriti ei puutunud?

      Puutus ikka. Paljud väljaanded käisid mul riburada pidi külas, see oli minu jaoks lausa koomiline, et pea keegi neist ei uskunud, et ma seal ka päriselt elan.

       Aga see tähelepanu sind ei häirinud?

      See ei olnud nii massiivne. Nad pigem lihtsalt käisid külas. Ja siis ma hakkasin ju leiba küpsetama. Esimene ajakirjanik, kes sattus külla ja sai proovida mu koduleiba, kohe ka kirjutas sellest. Nii hakkas see teema kasvama. Tekkis justkui mitu huvisuunda. Esiteks minu maaelu vastu. Absoluutselt kõik küsisid esimese asjana, kuidas ma julgen maal üksi olla. Naljakas, ma polnud mitte kordagi mõelnud, kuidas ma julgen. Nii ma lihtsalt olin sunnitud selle enda jaoks läbi mõtlema ja lõpuks sõnastasin lihtsa vastuse: kodu on maailmas kõige turvalisem paik. Ma olen siin oma kodus, kuidas ma siis kardan seda metsa enda kodu ümber? Ja kui hakata ratsionaalselt analüüsima, siis Mulgimaa metsas on ikka tunduvalt turvalisem kui kuskil Tallinna „mägedes“ või ka vanalinnas. Kui vaadata lihtsalt kas või kuritegevuse statistikat.

       Sul oli siis koer. Võib-olla ilma koerata oleks siiski natuke kõhe olnud?

      Mul on alati koer olnud, aga mitte kunagi valvekoer. Mul oli siis iiri setter, pikkade punaste juustega romantik. Tema pigem tervitas rõõmsalt kõiki tulijaid.

       Mis on sellest 2005. aastast veel meelde jäänud?

      Mäletan seda korduvat tõdemust, kuidas meedia ei uskunud, et ma tegelikult seal elan. Mitu ajakirjanikku käis naabrite käest uurimas, kas ta ikka päriselt ka elab või ainult käib aeg-ajalt.

      Ja mäletan, et Juhan Parts – ta oli siis peaminister – tuli mulle Stockmannis vastu, kui olin oma käru ja beebiga, ja ütles: „No näed, seda ma arvasin, et sa ikka ei ela seal!“ Ma vastasin, et ahhh, kas maal elades ei tohigi käia vahel linnas poes?

      Ja sõprade hulgas oli väga-väga palju suhtumist, et nad tegelikult on ka tahtnud maale kolida, aga pole kunagi julgenud. Et see on nii radikaalne otsus.

      Mina СКАЧАТЬ