Kirju. Evelin Ilves
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Kirju - Evelin Ilves страница 12

Название: Kirju

Автор: Evelin Ilves

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Биографии и Мемуары

Серия:

isbn: 9789949556250

isbn:

СКАЧАТЬ Ma tuttavate kaudu kuulsin, et noor käsitöömeister, kes selle valmistas, oli pärast mitu kuud depressioonis. See on nii alatu, kui inimestele nõnda haiget tehakse!

      Aga muidugi ei ole minu asi siin hinnanguid anda. Igaüks kogub ise oma karma võlga ja maksab selle ka kinni.

       Kas see Inglise kuninganna vastuvõtt ja sellele järgnev aeg muutis su elus midagi? Kaugelt vaadates tundub just see murdepunktina. Kas siis otsustasidki, et pead hakkama aktiivselt sporti tegema?

      Ei vasta tõele. Ma olen eluaeg teinud sporti, kogu aeg ja palju. See ei muutnud midagi.

pilt

       Aga lähme tagasi presidentuuri juurde. Miks sina presidendi valimiskampaaniat ei korraldanud? Kas nemad ei tahtnudki või sina otsustasid, et…?

      Seda, mida nemad tahtsid või ei tahtnud, ma ei teagi, aga mina olin oma külalistemaja korraldamisega sel ajal ööpäev ringi rakkes.

       Aga sisemiselt? Hoidsid hinges pöialt, et Toomas saaks presidendiks, või mõtlesid, et loodetavasti läheb see karikas teist mööda?

      Tead, ma tõesti ei mõelnud sellele. Mul lihtsalt polnud aega, ajasin oma asja.

      Kui see kampaania päriselt käima läks, tekkis toona väga selgelt kaks poolt ja tuli valida, kas üks või teine. Minevik või tulevik. Lõpus olid inimesed kahes leeris, valimiste päeval üks laulupidu ühel ja teine teisel pool Estoniat. Siis ei olnud mul enam võimalik olla ükskõikne.

       Siis ikka toetasid?

      Muidugi.

       Mis motiveeris sind Toomase presidendiks valimise järel elus täiesti uut lehekülge pöörama? Sa hakkasid nii-öelda riigiteenijaks. Oli sul muud valikut, muud võimalust? Jätkata Ärmaga?

      Mul ei olnud muud valikut.

      Esimene asi oli Ärma ja elukorraldusega enam-vähem mäele saada. Tundsin, et on võimalik ka nii hakkama saada, kui enamik riigipea sissetulekust läheb laenude katteks ja meedia kallab sind hommikust õhtuni solgiga üle. Riigipeal olla nii kõrge palk ja esinduskulud ja nii edasi. Aga tegelikkuses jääb tal sama palju järele kui ühel tavalisel keskmisel liinitöötajal. Isegi võib-olla vähem. Ta lihtsalt maksab pangale laene tagasi. Aga on ikkagi võimalik pankrotistumata hakkama saada.

      Edasi hakkasin mõtlema sellele, mida mina ise Kadriorus teen. Nende aastate jooksul tahtsin mitu korda uuesti tööle minna, aga mulle tehti üsna kiiresti selgeks, et see ei ole võimalik. Seadus otseselt ei keela riigipea abikaasal töötada, aga ükskõik, kelle või mille heaks ma töötan – kasutan paratamatult ära oma positsiooni, et seda ettevõtet või organisatsiooni esile tõsta. Teiseks tekib otselink presidendiga, kontrollimatu info liikumine…

      Ühesõnaga, minu tööleminek oli Kadrioru meeskonna arvates üks erakordselt halb idee.

      Siis mõtlesingi põhjalikult läbi, mida ma üldse teha saan. Üks suuremaid probleeme oli minu jaoks see, et olin terve oma tööelu pühendunult töötanud, ja saanud selle eest väga korralikku palka. Ma olin saanud endale alati ise lubada kõike, mida soovisin. Teenisin omal ajal mitu korda rohkem kui Toomas välisministrina. Ja järsku olin vastupidises situatsioonis. Kui sain lapse, programmeerisin ennast ülalpeetavaks kõige rohkem kolmeks aastaks. See oli mulle vaimselt väga-väga raske, et pean mehe käest raha küsima. Et enam ei olegi nii, et saan ise palka ja ise otsustan, mida tahan ja teen. Sellega hakkama saada oli tõesti vaimselt pingutav ja võttis mul pikalt aega, kuigi Toomas ei teinud sellest kunagi probleemi, ma ei pidanud midagi nuruma ning see ei olnud lõppkokkuvõttes ebameeldiv.

      Ja kui Kadri sai kolmeaastaseks, valiti Toomas presidendiks. Siis läks see kõik edasi. Veel viieks aastaks. Ja siis veel viieks…

       Jäidki edasi ülalpeetavaks.

      Jäin edasi.

      Riigipea abikaasale on ette nähtud esinduskulud, mis pole üldse väiksed. Ent kulud, mis esindamisega tegelikult kaasnevad, on lihtsalt nii metsikult suured. Ühelgi normaalsel inimesel ei lähe vaja kümnendikkugi sellest garderoobist, mida vajad siis, kui oled hommikust õhtuni laustähelepanu all. Kui pidevalt arvustatakse, kas üks asi sobib teisega kokku, kas sul on kampsun topiline või kingad lääpa tallatud, kas kott ja kindad ikka on toon toonis… Siis avastadki aastate möödudes, et sul on 15 paari kindaid, 25 paari kingi ja kümme meetrit riideid kappides.

      Ja tõsi ta on, laval, publiku ees ongi ju oluline, kuidas sa välja näed. Hakkasin aru saama, kuidas mõjub kaamera ees telemeik ja mis mõju on valgusel siseruumides või õues. Mõistsin, et kui panen käed kõnet pidades puldi peale, siis peabki maniküür veatu olema. Teadvustasin, et mind vaadatakse väga lähedalt suurte kaamerate ja suurendustega ja kõik peabki olema perfektne. Peabki. Sest muidu sa ei austa oma publikut. See on lihtsalt teistsugune lähenemine. Sa ei tee seda sellepärast, et tahad ilus olla, vaid pakend on nüüd sinu sõnumit edastades palju olulisem, kui iial varem oled arvanud.

      Ja selle kõige peale kulub nii palju. Nii aega, energiat, raha kui närve. See ei tee selle rolli kandja elu ilusamaks. Pigem isegi vastupidi. Kuid kõigest on võimalik tuua välja kas valguse või varjupool.

       Sissetulek lähebki selle peale, mis öeldud – esinduskuludeks.

      Ega esinduskulustki alati ära ei esinda. Tihti maksime ise sellele kõigele pealegi. Samas kirjutatakse, et mul olla võimalik minna Pariisi või ükskõik missugusesse maailma moemajja ja tellida endale sealt kogu garderoob. See lihtsalt pole tõsi. Eesti riigipea abikaasal ei ole võimalik minna Pariisi ega Londonisse ega New Yorki ühessegi moemajja. Ta saaks sealt endale tellida ühe kleidi terve aasta esinduskulude eest. Sa võid osta tavalisest odavast New Yorgi kaubamajast, kus kõik inimesed käivad. Seda olengi igapäevaste riiete puhul päris palju teinud. Ja riiki esindades olen alati Eesti moekunsti kandnud, sest nii tundus õige ja ega meie disainerid millegagi teistele alla jää. Hinnad on samuti meie eelarvele vastuvõetavamad.

       Aga tagasi Ärma juurde. Kas sul on kahju, et Ärma turismitalu ei tulnud?

      Muidugi on kahju.

       Oled selle teemaga enda sees rahu teinud?

      Jah.

       Aga kõik need raamatud seal raamatukogus, mida huvilised vaadata ei saa…

      Õnneks neid raamatuid on seal siiski loetud ja vaadatud.

      Mäletan, kui presidentuur algas, ütlesime meeskonnale, et me ei plaani kasutada Paslepa suveresidentsi, mille tühjana ülalpidamise kuludeks maksab riik sama palju, kui on Ärma talu aastakulud. Meile tundus mõistlik Paslepast loobuda, see ära müüa, ning kasutada selle asemel Ärmat ka ametlikeks üritusteks, kuna kõik tingimused olid sealgi olemas, lisaks kõik, mis kaasneb ühe hoitud ja armastatud Eesti maakoduga.

      Tegelikult on see kõik mulle ikka nagu unenägu. Kas pole kummaline, et sa ehitad üheksa toaga külalistemaja, kus on ruumid konverentside ja pidulike vastuvõttude jaoks, raamatukogu, restoran ja köök külaliste teenindamiseks, suur lilleaed ja park koos kõnniteedega ning isegi ümber maja kulgev mustkattega tee, et külalised saaksid mugavalt autost väljuda ning autod eest ära sõita… ja sul pole ehitades aimugi, et lõpuks saab sellest hoopis riigipea residents ja justkui juhuslikult täidab see maja kõik selleks vajalikud tingimused.

      Tõesti, sinna mahub ööbima täpselt üks СКАЧАТЬ