Härra sportlane Viljar Loor. Gunnar Press
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Härra sportlane Viljar Loor - Gunnar Press страница 7
Название: Härra sportlane Viljar Loor
Автор: Gunnar Press
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Биографии и Мемуары
isbn: 9789949495689
isbn:
Pidu! Esialgu limonaadipudeliga.
Tallinna spordiinternaatkool tuli kevadel 1970 liidu noortemeistriks. Seisavad Viljar Loor (vasakult), Rein Rebane, Kaarel Kõrreveski, Rein Prii, Ülo Leis, Edgar Kruger, Kalle Liiv ja Jaak Saar. Kapten Aarne Kuhlbergi pildil pole, tema on lippu heiskamas.
Klassivend Kaarel: “Viljar ei tahtnud ette öelda!”
Liidu 1970. aasta A-klassi meistrivõistluste Pärnu tsoonis sai TSIK teise koha, kaotus 2: 3 Leningradi Spartakile tuli kevadisele 12 tugevama turniirile kaasa võtta.
Iževskis alustati kahes poolfinaalgrupis. Leningradlased kukkusid välja ja täiseduga mänginud TSIK-i kaotus kustus tabelist. Selle asemel marsiti esineliku finaalturniirile, kaasas 3: 1 võit Moskva Lokomotiivi üle. Treener Pundi pani kõrge hinde Loorile, kapten Aarne Kuhlbergile ja meeskonna hingestatusele.
Võit Odessa Burevestniku üle tuli härgamisi 3: 2 ja viimane mäng Rostovi vastu otsustas kulla saatuse. Ühtäkki ei saanud rostovlased sõna, eestlased võitsid 3: 0.
Noortemeistritest oli vaid Jaak Saar (174 cm) 18 aastat täis. Kuhlberg (183), Rein Prii (185), Kalle Liiv (179) ja Rein Rebane (191) olid 17 ning Ülo Leis (183), Edgar Kruger (182), Kaarel Kõrreveski (186) ja Loor (195) veel aasta nooremad.
“Iževskis tõi just kollektiivsus meile mitmes kohtumises võidu. Kui mõni eksiski, mida ikka juhtub, ei ütelnud ükski kaaslane kurja sõna ega vaadanud eksijale etteheitvalt otsa. Vastupidi. Üksteise mõistmine ja sooja sõnaga toetamine liitis poisid löögivõimsaks kollektiiviks. Mängukultuur tegi meist ka publiku lemmikud. Isegi mängus Iževskiga kaldus spordisõprade poolehoid lõpuks meile. Mängijate võimete poolest olid mitu meeskonda meist tugevamad, tundus, et treenerid lihtsalt ei oska üksikmängijate võimeid ära kasutada,” rääkis Pundi Spordilehele.
Iževskist tagasi koolis: istuvad Viljar Loor, treener Raimund Pundi, õppealajuhataja Linda Murs, direktor Arno Kikas ja Aarne Kuhlberg, seisavad Kalle Liiv, Ülo Leis, Edgar Kruger, Rein Prii, Rein Rebane, Kaarel Kõrreveski ja Jaak Saar.
Selgitus oli ammendav. Loor lisas kollektiivse mängu oskuse kehalisele talendile ja töökusele. Ükski teine tookordne kullamees ei jõudnudki kõrgtasemele, kus kehalist võimsust tingimusteta vaja läks.
“Võimeid on enamaks. Näiteks Viljar Loor, kelle kõrge löök on igati tasemel. Isegi Kalevis pole praegu ühtegi, kes seda paremini teeks. Kuid kehavalitsemine õhus, koha valik ja sulustamise tehnika vajavad veel kõvasti lihvimist,” hindas Pundi.
Kaarel Kõrreveski oli üks neist, kes üheksanda klassi koos Looriga juba TSIK-is lõpetas.
“Viljari meeskonna vastu mängides oli kohe selge, kas ta on platsil või mitte. Sama kordus siis, kui temaga ühel pool võrku hakkasid olema. Mäng keerles ju suuresti tema oskuste ümber,” räägib Kõrreveski. “Platsikõrvases elus oli Viljar tagasihoidlik, ei saanud kooli lõpuni õieti naljastki aru. Tüdrukuid minu meelest ei vaadanud. Õpilasena oli kõva, aga Viljar ei tahtnud ette öelda! Isegi siis mitte, kui vahelejäämise ohtu polnud. Vaevalt tal südamesõpra oli, kuigi ta kõigiga läbi sai.
Lõpuks, ühel klassiõhtul Vändras, proovis Viljar veini. Olime seal kõik pisut vindised, isegi miilits käis … Liidu koondises sai temast tõeline mees, ta tõestas end. Klassikokkutulekutel oli Viljari ümber tunglemist, taheti end temaga pildistada.”
Ülo Leis tunnistab, et eks nad olnud Viljar Loori kõrval ikka poisikesed.
“Ta pidas päevikut ja mis enam salata, kord lugesime seda vargsi. Päevikus seisis aukohal Viljari suur siht – tulla 1984. aastal olümpiavõitjaks.”
TSIK-i kapten Viljar Loor trennis.
Lahing koolikaaslaste ees.
Pirakas pesamuna
Tallinna Kalev võitles kevadel 1970 liidu liigas ägedalt, saadi neljas koht. Põhikoosseis püsis endisena, kuid Peet Raigi ja Henn Karitsa karjääri lõpp lähenes. Loori hakkas vaja minema!
Teda oli tarvis mujalgi. Liidu noortefinaali jälgisid juunioride koondise treenerid Juri Furajev ja Vjatšeslav Platonov ning peale Avo Tasase kutsuti punalipu alla ka Viljar Loor. Hakatuseks osaleti Riia-turniiril. Meestekoondistele kaotati, kuid treenerid jäid mõlema eestlasega rahule ja nad arvati meeskonda ka hooaja tähtsaimaks, sotsialismimaade turniiriks.
Marssal Kliment Vorošilov oli maised sõjaretked lõpetanud ja tema auks kuulutati Luganski nime kandnud võrkpallikuulus linn Vorošilovgradiks. Nõukogude juuniorid ei söandanud nii tähtsale nimele häbi teha ja võitsid kuut vastast veenvalt. Teiseks tuli Bulgaaria ja kolmandaks Poola – liidu juuniorid said tutvuda oma peatsete olümpiafinaalide vastastega.
Loor polnud lihtsalt Nõukogude koondise noorim mängija, ta oli vanuselt eelmisest kaks aastat taga. Platonov, kes järgmiseks hooajaks vanemtreeneri koha endale sai, nägi temas kohe lähituleviku üht võtmemängijat.
Heldur aga ütleb: “Kolisime augusti algul 1970 mööblit Tartust Tallinna. Isaga tassisime, Viljar oli jälle kusagil võistlustel!”
Jah, kolimise aegu harjutas Viljar Loor liidu noortekoondisega Läti-laagris, kaaslasteks mitu tulevast suurt mängukaaslast, ka 1980. aasta olümpiavõitjad Vjatšeslav Zaitsev ja Vladimir Tšernõšov.
Blokis on Viljar Loor.
Pinginaabri vaimustusepuhang
Loori ellu suuri muutusi toonud 1970. aasta lõppes Eesti A-klassi meistrivõistluste finaalturniiriga Tallinnas. TSIK-i poisid esindasid tavakohaselt oma varasemaid spordikoole. Kohalik Kalev ja Tartu ei kaotanud omavahelise heitluseni ühtki kohtumist. Siis said tartlased pealinlastest jagu 3: 0 ja Spordileht kirjutas, et “noored kalevlased ei suutnud kuidagi takistada suurepäraselt mänginud Viljar Loori rünnakuid”. Meistriks tulid veel Heino Jakobson, Ivar Pilden, Innari Kuusk, Madis Reemann, Raivo Sang, Leo Jakobson, Margus Metsmaa, Tõnu Tampere, Heldur Loor ja Vallo Lubi.
“Viljar oli parim ja ka liider, üleskutsuja, sisekliima kujundaja, eeskuju. Tema kõrval olnuks häbi trennis laiselda või võistlusmängus end hoida. Me torkisime kõik üksteist tagant, sest Viljar ju tegi nii, ta ei vihastunud või karjunud kaaslase peale. Viljar ajas asju vaikselt ja veenvalt. Mõistagi oli meil ütlemata hea meel, et ta Tallinna minnes sammu edasi tegi. Ikkagi oli väga kahju, et temast ilma jäime.”
Loor ja nädal vanem Jakobson olid Kalevi tänavas naabripoisid ja tundsid teineteist ammu enne, kui 1967. aastal koos treenima ja 1969. aastal ühes pingis õppima hakkasid.
“Mängisin alguses jäähokit ja jalgpalli, aga siis nägi treener Taavo Veski mind Emajõe ääres võrku toksimas ja kutsus trenni. Esialgu ei paistnudki Viljar eriti andekas olevat, ka polnud ta mingi fanaatiline treenija. Aga ta harjutas targalt ja mängis ajudega, õigesti. Just tarkusega pööras ta pika kasvu peagi suureks tuluks. Viljaril, nagu selle pere laste puhul loogiline, oli kõrge IQ kõiges, ka õppimises ja niisama igapäevases käitumises. Saime hästi läbi, istusime ühte pinki kui klassi ainsad võrkpallurid. СКАЧАТЬ