Härra sportlane Viljar Loor. Gunnar Press

Чтение книги онлайн.

      “Pundil on tähelepanuväärne võime korraldada kollektiivset mängu. Ta koostab ka mitte millestki meeskonna. Päris keskpäraste võimetega noorukid, kelle teine treener silma pilgutamata maha kannaks, mängivad Raimund Aleksandrovitši juures tehnilist ja korralikku võrkpalli,” hindas Pundi vägevatest poistest ainsana maailma paremikus kanda kinnitanud Loor ajalehes Sovetski Sport 1979. aastal.

      “Tegi Pundi muud, mis ta tegi, aga ühes oli ta vaieldamatu proff. Ta sütitas tõelise noortetreenerina meeskonnavaimu. Meil lõõp kogu aeg käis, aga kedagi ei kiusatud, kõik toetasid kõiki,” lisab Loori klassivend Kaarel Kõrreveski.

      Pundi oli noorteklassi tulemuste saavutamisel parim, ent kui kaugele ta pilk ulatus, kui kaugele ta vaadata tahtiski?

      “Meil leidub noortetreenereid, kes on psühholoogina ja mängujuhina tugevad ning kellele hästi kokkumängiva meeskonna loomine on kõigiti jõukohane. Ja sellega siis muudkui võisteldakse, sõidetakse ühelt turniirilt teisele. Tehniline ettevalmistus jääb unarusse. Küsimus taandub ikka ühele – missuguse eesmärgiga noortetreener töötab, kas ta tahab ise vilju lõigata või peab pikemat plaani, teades juba ette, et sel juhul jääb tema enda nimi hiljem sageli hoopis nimetamata,” arutles Loor 1985. aastal Kehakultuuris.

      Kalle Kukk, samuti Pundi õpilane, ütleb kriitiliselt: “Ta oli organiseerija, koondas õpetajana poisid võrkpalli. 1958, näiteks, võttis liidu noorteturniirile kaasa lubatust vanemaid poisse valede dokumentidega, kas siis võistkonna tugevdamiseks või muudel eesmärkidel. Poisse pidime kutsuma valede nimedega. Õpetajana olevat ta öelnud, et kui käite korralikult trennis, saate füüsikas ja matemaatikas rahuldavad hinded kätte.”

      Kukke uskudes on seega klaar: Pundi tegeles hetkega, mitte Eesti võrkpalli tulevikuga. Aga trenni- ja õppetöövälised suhted poistega?

      “Tean mitut poissi, kelle elukäiku ta tugevalt mõjutas. Tema probleem oli see kindlasti. Kord olime Harjuoru võimlas trennis, kuhu ta oli alati korrektselt ilmunud. Helistas siis ja ütles, et ei tule. Saime varsti teada, et tal oli Tallinnas töötamine kohtuotsusega keelatud. Isikuprobleemid olid päevavalgel,” ütleb Kukk.

      Valeri Maksimov kirjutas seigast raamatus “Võrkpalli lugemik”: “Eemalviibijate silmis hämaratel põhjustel sunniti Pundi kuuekümnendal Tallinnast lahkuma. Kuus aastat veetis ta “asumisel” Kundas, kus töötas tsemenditehases insenerina, õpetas tehnikumis reaalaineid ja loomulikult ka võrkpalli. Need, kellel tema võimetest aimu oli, ei imestanud, kui Kunda noored võrkpallurid peagi Eestis medaleid koguma hakkasid, noortemeistriks ja koguni ametühingute üleliiduliseks meistriks krooniti.”

      Pundi kutsuti pealinna tagasi. Ta tuli ideerikkana ja sõlmis 2. internaatkooliga leppe koondada parimad noored võrkpallurid ühte, luua neile tingimused õppimise ja treenimise ühitamiseks. 1967. aastal liitus teisigi alasid, sündis Tallinna spordiinternaatkool.

      Nagu veider muinasjutt: karistuseks pagendusse, edukana tagasi kooli asutama ja selle õpilastega elukombeid muutmata töötama. Nalja ja uskumatusega pooleks Pundi asjadest ka räägitakse.

      “Treeneri ja õpetajana oli Pundi kõva, töökas, nõudlik. Sõitsime rongiga kuhugi Venemaale, astus äkki kupeesse, tõmbas taskust salvrätiku ja koostas sellele ülesande. Me protestisime, aga ta ei teinud kuulmagi. Lõpuks oli matemaatika kõigil korras. Pundi hoolitses, et poistel päris vaba aega poleks – et muidu kaovad veel pilgu alt ja hakkavad teda unustades tüdrukute vastu huvi tundma! Pidasime aastas 130–140 võistlusmängu, seda oli liiga palju. Teatrisse viis ta meid nii tihti, et kõik Tallinna lavade tükid olid nähtud," räägib Avo Tasane.

      Karin Pärtel, TSIK-i omaaegne õpilane ja õpetaja: “Meile, võrkpallitüdrukutele, oma ala poisid muidugi meeldisid. Aga ligineda me neile suurt ei julgenud, sest käibis rahvatarkus: kes Pundi nähes poissi vaatab, see füüsikas kahe saab. Siiski, tõsijutt, hämaratest tegudest muidugi teades austasime Pundit kui treenerit, õpetajat, kolleegi ja meeldivat inimest. Ta oli ikka väga vastuoluline!”

      Noppeid võiks tervikpildi üle aina enam imestades koguda siit ja sealt, neist inetumad ei viiks kuhugi. Loori karjääris olulistest inimestest rääkides ei pääse Pundist ometi üle ega ümber. Just tema juhatas suure võrkpalli lävepakuni, uskus sportlane ise.

      Euroopa juunioride meistrid Viljar Loor ja Avo Tasane ning nende teenekas treener Raimund Pundi.