Härra sportlane Viljar Loor. Gunnar Press
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Härra sportlane Viljar Loor - Gunnar Press страница 6
Название: Härra sportlane Viljar Loor
Автор: Gunnar Press
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Биографии и Мемуары
isbn: 9789949495689
isbn:
Kaheksa klassi on läbi.
1969. aastal kutsuti Viljar Loor Tartust appi Tallinna spordiinternaatkooli meeskonnale, kes tuli Poltavas liidu poistemeistrivõistlustel hõbedale. Pildil on koos Looriga Kaarel Kõrreveski (vasakult), Arne Sepp ja Arvo Mäe.
Liidu omaealiste esikäeks
1969. aasta hakul tulid tartlased Kundas Eesti B-vanuseklassi meistriks.
“Viljar oli rünnakul selge esikäsi!” meenutab kaaslane Leo Jakobson. “Kasu tõusis meie rasketest kaitsetreeningutest, ühtedena esimestest suutsime palle liblikatega üles tuua. Sidemängijad olid Ivar Pilden ja Innari Kuusk, nad tõstsid äärtele, kus põhitegijad olid Viljar ja mu nimekaim Heino Jakobson.”
“Kui Rein Rebane 1968. aastal TSIK-i läks, mängisid põhikuuikus mõlemad Jakobsonid, Kuusk, Loor, mina ja Pilden. Rebane võinuks turniiridel abiks käia, aga tuli harva. Ta oli kehaliste eelduste poolest Viljarist isegi ees, kuid tal polnud nii visa hinge ega sellist töökust,” täpsustab Madis Reemann.
Kundas aga ei saanudki Tartu poisid Rebasele loota, sest TSIK mängis Poltavas liidu B-klassi meistrivõistluste tsooniturniiril. Eestlased tulid kohaliku spordikooli järel teiseks.
Kevadvaheajal toimus sealsamas Poltavas kuue tugevama finaal-turniir, mille eel TSIK-il oli tabelis võõrustajalt saadud kaotus. Treener Raimund Pundi kutsus TSIK-ile appi tartlase Viljar Loori ning tallinlased Kaarel Kõrreveski ja Edgar Krugeri. Peale nende mängisid kapten Igor Pihela, Rein Rebane, Ülo Leis, Arne Sepp, Arvo Mäe ja Henno Pille.
Esimeses kohtumises jäid eestlased 1: 3 alla Moskva Dünamole, kes jätkas täiseduga ja tuli meistriks. Ka TSIK ei kaotanud enam, küll aga Poltava. Tabel oli viimaseks vooruks nii pingeline, et kaotus Minskile jätnuks TSIK-i viiendaks, 3: 2 võit aga tõi hõbemedalid! Turniiri parimaks tunnistati Loor.
Õppimisega polnud Viljaril iial probleeme. Tõsi, võib arvata, et soov lõpetada TPI just 1977. aastal jättis ta 1976. aastal olümpiakullata.
Viimased päevad enne Tartust Tallinna kolimist.
Pundi poistesatside tase oli ühtlaselt kõrge. TSIK-i A-klassi noored tegid liidu finaalturniiril Viljandis puhta töö, kaitstes mullust tiitlit. Siis läbisid nad kaotuseta Eesti meeste meistriliiga, kus esindus-Kalevi mängijad sel aastal osaleda ei tohtinud. Juulis võitis Eesti Jerevanis liidu koolinoorte spartakiaadi.
Loor viskas 1969. aastal kiiresti kasvu, meisterlikkus pidas sammu. Valeri Maksimov kirjutas 2011. aastal pärast suurmeistri surma Tartu omaaegsetest meistrivõistlustest, kus ta ise esindas Tartu kontrollaparatuuri tehast: “Kaotasime spordikooli poistele 2: 3, kusjuures meie, täiskasvanud mehed, ei saanud keskelt tõusvaid palle rünnanud Loorile ette ühtki blokki. Mitte ühtainsamatki viie geimi jooksul!”
“Taavo Veski pani meid aeg-ajalt asutuste täismeeste vastu mängima, et me omaealiste seas võite kogudes ülbeks ei muutuks. Saimegi “vanameestelt” vajalikke õppetunde,” lausub Reemann.
“TSIK-i vanemate kuttide kaudu liikusid kuuldused, et Tartus treenib võrkpalli 15-aastane üle 1.90 pikk poiss, kes surub palli pealt kahe käega korvi,” meenutab Kalevi staar Henn Karits. “See oli tol ajal väga kõva sõna. Kui Viljar Loori nime kuulsime, saime aru, et Valdur Loori pojana peab ta ka intellektuaal olema.”
TSIK-i trenn on algamas. Kolonne juhivad Andres Karu (vasakult), Viljar Loor ja Mati Vahi. Karu taga seisavad Heldur Loor, Roland Saare, Ülo Lomp, Aivar Kais, Märt Sutt ja Uno Padar, Viljar Loori taga Toivo Trauss ja Kaarel Kõrreveski.
Tallinna, kogu perega
Sügisest 1969 oli Pundi ülikoolilinnas sage külaline. Ta oli juba eelmisel aastal kutsunud Viljar Loori TSIK-i, kuid pere vastuseisu tõttu käega löönud. Nüüd oli treeneri selge eesmärk edukate katsetega Tartu 1. keskkooli, praeguse Hugo Treffneri gümnaasiumi matemaatika-füüsika eriklassi astunud Loor igal juhul TSIK-i viia. Läbirääkimised kulgesid vaevaliselt.
Valdur Loor teatas abikaasale Pundi peatsest tulekust ja sihtidest veel enne kui Viljarile. Ta teadis Pundist palju – kui väljapaistvast noortetreenerist, aga ka kui mehest, kes poistega suheldes intiimset lähedust otsib.
“Valdur polnud Pundi ilmavaatega rahul. Aga isana uskus ta, et oma poiss pole mõjutatav. Isa kirg poeg tippu aidata oli suur,” meenutab ema Ellen.
“Pundi rääkis Tallinna võimalustest, TSIK-i spordisõbralikust tunniplaanist ja Viljari helgest tulevikust. Mina olin tingimusteta Tallinna mineku vastu. Valdur oli poolt. Niipalju saime kohe otsustatud, et kui üldse millestki räägime, siis kogu pere Tallinna kolimisest. Viljarit üksi polnud ma nõus laskma. Tegime uue, kogu-pere-koosoleku. Mina olin ikka vastu, Valdur raudselt poolt. Heldur oli nagu pigem vastu, aga Viljar, kelle sõna pidanuks otsustama, ei öelnud midagi. Siis küsis Valdur juba Pundi juuresolekul, kas Viljar tahab TSIK-is õppida. Ta ei vastanud ikka nii ega naa, ja Pundi sõitis selleks korraks tagasi. Kui omapead jäime, sättis isa poja ette veel otsesema küsimuse: “Kas tahad koju jääda või hakata suurt võrkpalli mängima?” Viljar tegi lõpuks suu lahti: ta tahtis mõlemat. Asi oli klaar. Et poeg saaks kodus elada ja võrkpallis ülimat püüda, otsustasime Tallinna kolida.”
Talv 1970. Perekond Loor, juba Tallinnas.
“Oma mälu järgi olin kogu aeg seda meelt, et Viljaril tuleks edasi minna nii kõrgele kui võimalik, kui vaja, siis TSIK-i kaudu. Ema tahtis Tartusse jääda, aga Viljarit üksi poleks ilmselt kodunt ära lubanud. Otsustas see, et isa sai Tallinnas korteri ja kõrgema palgaga ameti. Arvata võib, et TSIK-ita poleks Viljar maailmavõrkpalli jõudnudki,” ütleb Heldur.
Valdur Loor viis töö Eesti Projekti Tartu filiaalist pealinna üle nii, et temast sai peaeelarvestaja. Ellenile pakkus Eesti Projekt ökonomisti ametit, mis vilunud raamatupidajale sobis. Töökoht korraldas ka korterivahetuse: Tartu neljatoaline läks linnale ja Tallinn andis Mustamäel samaväärse.
“Muidugi oli hea meel, kui Viljaril hästi läks. Küllap langetasime õige otsuse. Aga Tartu, meie kõrgete lagedega tubade ja Saadjärve läheduse järele jään alatiseks igatsema, sellest kõigest lahkumine tõi hingetrauma!” kinnitab ema üle 40 aasta hiljem.
Pundil oli Viljari saabumisega tuli takus, seetõttu kolis vanem perepoeg isaga pealinna poolelt õppeaastalt. Heldur jäi emaga veel Tartusse, põhikooli lõpetama. Siis oli pere taas koos, aga mitte nii tihedalt kui varem. Poistel oli ka TSIK-i ühiselamus tuba ja nad jäid kolmeks ööks nädalas sinna.
“Õpikud seisid põhiliselt ühikas, trenniasjad tavaliselt ka – vaid pesuks tõime need koju. Olime puhtad poisid. Kel särk haises, selle üle irvitati,” ütleb Heldur Loor.
Pundi rääkis aastate pärast televisioonis, et vanemad pidasid Viljarit ülimalt koduseks, arvasid, et ta suudab vaid koduseinte vahel hästi õppida, ja palusid talle TSIK-is eraldi õppimisruum leida. Ruum olevat leitud, kuid Viljarit tüütas see värk kiiresti ja ta kolis ikka teiste sekka.
“Põhilise aja elasin siiski internaadis. Vanemad СКАЧАТЬ