Kehade mets. Jim Ashilevi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ riiulist välja tirida ja lauale tassida. Käisin all pesumasinat kontrollimas. Kui see oli töö lõpetanud, aitasin emal pesu kuivatisse panna. Selleks ajaks olid juba kõik masinad töös. Tuba oli kuuma pesuvee auru täis ja kõik lõhnas puhtalt. See oli elujaatav lõhn. Masinad hüplesid märjal põrandal. Pesu keerles tsentrifuugides ülehelikiirusel. Voolikud sülgasid pesuvett äravoolutorudesse ja aknad higistasid.

      Silja pakkus mulle üleval Geisha komme. Oleksin tal terve paki käest söönud, aga nii polnud viisakas, seega pakkusin vastutasuks abi.

      Millega ma saaksin sind aidata, tädi Silja?

      Ma ei teagi nüüd, ütles Silja. Äkki teritad nõelad ära?

      Muidugi!

      Silja oli ju töökoja kiireim õmbleja. Tema töölaua kohal ilutses diplom, mis seda kinnitas. Ema ei pääsenud talle ligilähedalegi. Aga emal polnud ka selliseid prille nagu Siljal. Need prillid olid suured nagu aknad ja paksud nagu pudelipõhjad, aga nendega vist nägi ka kuradi teravalt. Silja ükskord ütles, et ta näeb nende prillidega isegi kirpusid nõela otsas tsirkust tegemas. Tõenäoliselt nägi isa oma ühesilmse luubitoruga veel väiksemaid asju, aga õmblejale piisas prillidest. Niisiis oli töökoja kiireimale õmblejale vaja nõelateritusteenust ja ma ei raisanud aega. Küsisin emalt küüneviili ja teritasin Silja nõelad ära. Silja andis mulle palgaks veel peotäie komme. Sõna heast teritajamehest läks töökoja peal liikvele ja varsti tahtsid kõik naised, et ma nende nõelad ära teritaks. Kuidas nad varem minuta hakkama said, seda ma ei tea.

      Tootlikkus kasvas pärast seda päeva hüppeliselt. Naised tasusid mulle, nagu said, enamasti kommide ja küpsistega. Kuna aga Merikesel polnud maiustusi kaasas, pistis ta mulle viiekroonise pihku. Ma oleks nagu puuga pähe saanud. Ka ema oli üllatunud.

      No tubli poiss, ütles ta. Sa teenisid juba rohkem, kui mina terve päevaga teenin.

      Oh sa poiss, kuidas see mind innustas.

      Kui ma selle raha sulle annan, kas ma võin siis jälle õue minna? küsisin.

      Ei, ütles ema. Päris nii need asjad ei käi.

      Ema ütles, et minu arest on rangemat sorti, ilma kautsjonivõimaluseta.

      Parem kogu raha ja osta Laurale midagi ilusat, soovitas ta.

      Vaat see oli alles hea idee. Osta Laurale midagi ilusat. Midagi sellist, mis näitaks talle, et ma hoolin ja et mind saab tõsiselt võtta. Mida oli Jontel selle kõrvale panna? Tal polnud sentigi. Ainult see lollakas veepüss ja selle ta sai ka isalt. Emalt ei saanud ta ammugi midagi peale tasuta joogatundide.

      Asusin teenuseid välja mõtlema ja esitasin osakondadele pakkumisi. Olin postiljon, tõin neljandalt korruselt jooniseid alla ja viisin adressaatideni. Istusin all valvelauas, et valvuritädi saaks vetsus käia. Pesin naiste kohvikruuse. Tohterdasin katki lõigatud näppe. Käisin teisel korrusel kangastelgedel töötavaid naisi lõbustamas, lugedes neile ajalehest anekdoote ette. Mõni voki taga sõtkuv naine ei põlanud ära ka jalamassaaži. Ma tegin kõike. Tühjendasin isegi suitsuruumi tuhatoose. Avastasin, et raha teenida on lihtne. Tuleb anda inimestele seda, mida nad vajavad. Mu taskud olid sentidest rasked ja kõlisesid, kui ma maja peal ringi käisin. Läksin ema juurde ja ladusin rikkused uhkusega lauale. Minu üllatuseks sai ta kurjaks ja käskis kogu raha tagasi viia. Ta ütles, et hindab mu initsiatiivi, aga nii need asjad ei käi. Tagastasin maja pealt kokku korjatud raha ja olin päeva lõpuks jälle vaene mees. Ainult viiekroonise lubas ema mul alles jätta. Ühesõnaga, tühi tiir. Võtsime oma pesu alt kaasa ja läksime väsinuna koju.

      Mina pidin välja mõtlema, kuidas viie krooni eest armastust osta. Selleks oli mul veel terve pikk nädalavahetus. Vastus saabus pühapäeval turul. Olin mõelnud tobedatest roosidest, aga kujutluspilt viis krooni maksnud roosiga Laura ukse taga seismisest tundus kuidagi häbiväärne. Mida rohkem ma seda mõtet peas ketrasin, seda hädisem see tundus. Ehete ostmiseks polnud mul piisavalt raha, rääkimata Laurale uue kleidi ostmisest või millestki sellisest. Viimaks selgus, et vastus oli mul kogu see aeg olnud otse nina all. Juba laupäeval oli trepikoda Pagarite saiakeste magusat lõhna täis. Kui pühapäeva hommikul turul emaga nende leti juures peatusime, et naabritele tere öelda, läks mul pea kohal pirn põlema.

      Tähtis ei ole, mida sa teisele kingid. Loeb hoopis mõte. Mõttes on tähendus ja tähendus on nagu kingitus kingi sees. Pagarid olid kogu oma armastuse saiakestesse pannud. Mina tahtsin võita Laura südant. Tahtsin, et ta mind armastaks. Ja armastus käib teatavasti kõhu kaudu. See oli geniaalne ja imelihtne võrrand. Kõik oli ühtäkki selge ja ma ütlesin kõva selge häälega: palun mulle kolm kaneelisaia. Naabrinaine pakkis oma suurte jõuliste kätega mulle kolm saiatäit armastust kilekotti ja andis veel raha tagasigi. Inimestele tuleb anda seda, mida nad vajavad. Nii tulevad raha ja armastus. Naabrimees istus oma priske kaasa varjus jalg üle põlve, kimus suitsu ja viipas meile hüvastijätuks käega.

      Tol päeval tuli see asi ära teha. Minu vangipõlve viimasel päeval. Ma pidin saiad Laurale viima, kuni need olid veel värsked. Sain selleks puhuks isegi eriloa välja minemiseks. Laura kiikus turnikate kõrval. Vaatasin teda köögiaknast, samal ajal kui ema kolm saiakest väiksesse karbikesse pakkis, et oleks kenam üle anda. Saiad pakitud, võtsin südame rindu, panin botased jalga ja läksin.

      Laura ei teinud mind märkamagi. Kiikus ja rääkis sõbrannadega juttu.

      Ta ei taha sinuga rääkida, ütles üks neist.

      Mine ära, ütles teine.

      Ütlesin Laurale, et mul on talle kingitus.

      Laura vaatas pakki.

      Tõid koerakakat vä? küsis kiikuv sõbranna.

      Ei toonud, need on kaneelirullid, ütlesin.

      Laura võttis hoogu maha ja sirutas käe. Ulatasin talle paki ja läksin punastades koju tagasi.

      Raskem osa oli möödas. Laura võis mu peale veel vihane olla, aga see ei saanud enam kaua kesta. Need polnud ometi mingid tavalised saiad. Need olid võlusaiad. Oleks ma tollal teadnud sõna „afrodisiaakum“, oleksin Laurale öelnud: need on afrodisiaakumirullid.

      Kui ma oma toas jälle akna peale läksin, nägin tüdrukute ümber kajakaparve. Plikad loopisid saiatükke õhku ja linnud sahmisid laiade valgete tiibadega, püüdes üksteise nokkade vahelt palukesi napsata. Tuvidki olid platsis, aga neil oli raske löögile pääseda. Pahaaimamatult ja rõõmsalt pildusid tüdrukud magusat armastust tükk tüki haaval röövlindudele. Kajakad ajasid Laurat lausa õue peal taga. Ja siis nägin kõige hullemat vaatepilti. Turnika otsas istus Jonte ja järas saia.

      See oli mu vangipõlve viimane päev, aga ma polnud kindel, kas ma üldse enam välja tahtsin minna. Mul polnud enam kuskile minna ja mul polnud enam midagi anda. Isa tuli ja kutsus mind telekat vaatama. Ma keeldusin ja süvenesin Legodesse.

      Isa ütles: noh, sa ei öelnudki mulle, millist lindu kella sisse panna.

      Pidin vanduma hakkama. Ei öelnud jah. See oli mul täiesti meelest läinud.

      Kas nüüd on juba hilja? küsisin.

      Nüüd on juba hilja, ütles isa.

      Mis linnu sa sinna siis panid? küsisin.

      No kuna mul ühtegi paremat mõtet ei tulnud ja metsas polnud aega käia, siis ma pistsin sinna esimese ettejuhtuva linnu.

      Mis linnu? küsisin.

      Kajaka, vastas isa.

      Ei! СКАЧАТЬ