Kehade mets. Jim Ashilevi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ liikuda. Istusin peatuses, koolikott süles ja tagumik pingi küljes. Üsna kohe tuli ka minu troll, aga peale ma ei läinud. Istusin paigal nagu kivikuju pattu kahetsevast lapsest. Korraks oli tunne, nagu kõik eelnev polekski juhtunud minuga. Nagu see poleks olnud mina, kes seda tegi. Tundus, nagu oleksin kogu aeg selles peatuses istunud, kuni ühtäkki käis klõps ja film aulas toimunust lõppes. Mulle tundus, nagu mind oleks une pealt pandud sellesse täbarasse olukorda, millest end nüüd leidsin. Säh, siin on sulle selline mälestus. Sa tegid seda, seda ja seda. Sina oled süüdi. Nüüd oled sa siin. Kuidas edasi käituda? Minna koju? Joosta ära ja elada tänaval? Hüpata järgmise trolli rataste alla?

      Trollid tulid ja läksid. Varsti oli aeg juba sealmaal, et tantsutund sai läbi ja teisedki lapsed hakkasid ükshaaval kooliuksest välja tilkuma. Ma ei tahtnud, et mind nähtaks, seetõttu ma ei saanud enam peatuses passida. Kangutasin tagumiku pingi küljest lahti ja kõndisin eemale. Ekslesin äraolevalt kõrgete elumajade vahel. Akendest paistsid tuled. Inimesed sõid õhtust ja vaatasid telekat. Keegi tegi rõdul suitsu. Ma ei osanud niimoodi sihitult lonkides midagi tarka välja mõelda, pealegi hakkas kõht ka tühjaks minema, nii et kõndisin lõpuks tagasi trollipeatusesse ja sõitsin koju.

      Olin trollis jõudnud hellitada lootust, et kui ma kodus midagi ei ütle, siis äkki ei juhtu midagi. Kui vanemad peaksid küsima, miks ma nii hilja koju jõudsin, siis ütlen, et tund kestis lihtsalt tavapärasest kauem. Õppisime uut tantsu, millega paljudel raskusi oli ja nii edasi. See plaan isegi rahustas mind mõnevõrra. Kui trolli pealt maha tulin ja koju kõndisin, tundus mulle korraks isegi kummaline, et ma seda asja nii tõsiselt olin võtnud. Nähes aga maja ees üles vaadates ema nägu köögiaknal, kukkus süda saapasäärde ja ma teadsin, et kõik on läbi. Enam polnud tagasiteed. Pidin oma saatusele vastu kõndima. Avasin trepikoja ukse ja vantsisin trepist üles. Ema juba ootas lahtise ukse peal.

      Kus sa olid? küsis ta. Mis sinuga toimub?

      Võtsin üleriided seljast ja mõmisesin midagi uue tantsu õppimisest.

      Kas sa tead ka, mis kell on? küsis ta.

      Võtsin botased jalast ja vaatasin, ega isa köögis ei istu. Aga köögis teda polnud.

      Meil läks täna kauem, ütlesin emale ja läksin elutuppa.

      Isa istus diivanil. Telekas ei mänginud. Ta istus tardunult põrandalambi kõrval üsna sarnaselt nagu mina olin mõne tunni eest trollipeatuses istunud.

      Ja mis teil tantsutunnis täna juhtus? küsis ema.

      Ma ei vastanud midagi. Mida mul öelda oli? Aksel hakkas vanemate magamistoas nutma. Ema kisas ja Aksel kisas. Läksin oma tuppa ja panin ukse kinni. Istusin voodiservale ja kuulasin, kuidas Aksel kriiskas. Siis lendas uks lahti ja isa tuli tuppa.

      Mis teil seal juhtus? küsis ta.

      Midagi, vastasin.

      Vaata mulle otsa, ütles ta. Mis sa tegid tantsutunnis?

      Enne kui vastata jõudsin, võttis isa vöö pükstelt ja käskis mul tagumiku paljaks võtta. Raputasin taganedes pead. See ei saanud ju ometi päriselt juhtuda. Isa pani ukse kinni ja surus mind nurka. Ta hakkas mind rihmaga peksma. Siplesin voodis ja tõmbasin seina äärde kägarasse, püüdes end löökide eest kaitsta, aga mingit kaitset polnud. Ta tõmbas mulle rihmaga vastu sääri ja tagumikku. Kui püüdsin end kätega kaitsta, sain vastu näppe ja see oli veel kõige valusam. Kui nüpeldamine lõppes, pani ta rihma tagasi pükstele ja lahkus sõnagi lausumata toast.

      Aksel nuttis teises toas, mina nutsin oma toas. Nutsin tülgastusest iseenda vastu. Mu keha kipitas. See oli soe tunne, mis mattis mind. See sulas kokku toa hämarusega ja vajus mulle peale nagu paks tekk. Ma nutsin, kuni ka silmad kipitasid, ja mõtlesin, kuidas aega tagasi pöörata. Kuidas minna tagasi punkti, kus kõik oli veel korras, ja proovida uuesti. Elada uuesti. See osutus võimatuks. Ükskõik kui palju ma selle peale ka ei mõelnud, jäi olukord ikka samaks. Ma olin isale pettumust valmistanud. Ma olin läbi kukkunud. Ja järgmisel päeval tuli uuesti kooli minna.

      Enne magama minekut tuli ema minuga rääkima.

      Miks sa meile valetad? küsis ta.

      Ta oli helistanud klassijuhatajale, saanud temalt tantsuõpetaja numbri ja kuulnud siis lõpuks temalt, mis tunnis juhtus. Ainult selle vahega, et ta ei teadnud, mis tegelikult juhtus. Õpetaja ei rääkinud midagi Hannost, kes Liisi mulle ette tõmbas. Õpetaja ei rääkinud midagi Ervinist, Kaarlist ega teistest ahvidest, kes minu ja Mandariini kallal nädalast nädalasse nokkisid.

      See ei olnud minu süü, ütlesin emale.

      Kuidas see siis ei olnud sinu süü, kui sina Liisit jalaga lõid? küsis ema voodiservale istudes.

      Teised poisid narrisid mind, ütlesin. Ma ei saa tantsida, kui nad kogu aeg naeravad mu üle. Ja ma tahtsin üldse Hannot lüüa, aga Hanno ise lükkas Liisi mulle ette.

      Miks nad sind narrivad? küsis ema.

      Mina ei tea, ütlesin. Niisama.

      Võib-olla sellepärast narrivadki, et sa oled nii kergesti ärrituv, ütles ema. Nad meelega provotseerivad sind. Kui sa nii kergesti kaasa ei läheks, siis nad ei viitsiks narrida ka.

      Nad narrivad mind sellepärast, et ma tantsin Mandariiniga, ütlesin.

      Kes see Mandariin on? küsis ema.

      Mu paralleelklassiõde, ütlesin. Teda kutsutakse Mandariiniks.

      Ema ohkas.

      Ära tee neist välja, ütles ta. Näita, et sa oled üle sellest. Nad teavad, et sa ärritud kergesti ja sellepärast nad su kallal nokivadki. Neil on lõbus vaadata, mida sa järgmisena teed. Aga ära paku neile seda lõbu, ära mine sellega kaasa. Vaata, kui igav neil siis hakkab. Näita, et sa oled väärikas mees. See, kui sa rusikad käiku lased ja tüdrukuid jalaga lööd, näitab, et sa oled nõrk. Et sa ei saa neist teistmoodi jagu, kui pead kallale minema. Aga ära mine kallale. Näita, et sa oled cool, ütles ema.

      Cool? Ma ei tundnud end tol õhtul oma voodis eriti cool᾽ilt. Olin nuttev ennastpõlgav sitahunnik. Ma ei tundnud ka järgmisel päeval end eriti cool᾽ilt. Ma juba teadsin, mis juhtuma hakkab. Kui ma kooli jõudsin, siis Kaarel, Ervin ja paar teist varem kohale jõudnud ahvi praktiliselt aplodeerisid. Ma oleks tahtnud võtta garderoobist Kaarli rula ja lüüa selle talle vastu pead pooleks. See vastik suure suuga lõust, mille tukk oli nii pikk, et silmad ei paistnud välja. Nii ta seal naeris. Üks suur lõkerdav suu koledate harali hammastega. Kui ma neist möödusin, küsis Ervin, kas olen juba kuulnud, et pean Liisi seljaoperatsiooni ja ratastooli kinni maksma. Kohkusin selle peale väga ja ootasin närviliselt tunni algust, oodates Liisit. Teda ei tulnud ega tulnud. Lõpuks, kui kell helises, jooksis ka tema garderoobist üles ja läks klassi, ilma et oleks minu poole vaadanud. Vähemalt nägin, et ta oli täiesti ühes tükis ja liikus ilma karkudeta.

      Liisi vältis mind terve päeva. Tahtsin temaga rääkida, aga ei pääsenud löögile. Kutid jälgisid, kuidas ma vahetunnis koridoris konutan ja teda vahin. Liisit ümbritses nüüd igal hetkel kaitsev tüdrukutekari. Ta hoidis Karolini lähedale. Seda polnud varem juhtunud. Ühine valu oli neid ühtäkki liitnud ja järsku oli neil nii palju, millest omavahel rääkida.

      Poisid viskasid vahetunnis limapalle vastu seina. Need olid värvilised geelist pallid, mida kõik poisid tol aastal pilapoest ja putkadest kokku ostsid. Need jätsid koridoriseintele ja lakke tumedaid rasvaseid laikusid. Kõige vägevam limapall oli loomulikult Hugo Bossil. Kui teiste kuttide omad olid pinksipalli suurused, siis Hugo Bossil oli tennisepalli suurune roheline limapomm, СКАЧАТЬ