Kehade mets. Jim Ashilevi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ üks võimalus veel, aga esimesel paaril päeval ei tihanud ma seda kasutada. Nimelt käis isa iga päev keldris oma töökojas. Sisuliselt olin neil arestipäevil tema valve all, sest ema sõitis hommikuti linna õmblema. Kaks päeva suutsin toas üle elada, aga kolmandal päeval ajas läbi akende kostev rõkkamine, majaseintelt kajavad palli põrgatamise hääled ja imeilus suveilm juba hulluks. Karistuse kandmist ei kergendanud ka Jonte, kes aeg-ajalt akna all hõikas: kus mu ori on? Ori, tule välja! Sel ajal hakkas ka kogu see orjavärk mulle juba pisut kahtlasena tunduma. Hea küll, mäng mänguks, mõtlesin, aga kaua see asi kestab? Hea küll, ma olin oma orjapõlve ära teeninud ja nalja sai, aga siin ma nüüd olen. Mitte enam isegi ori, vaid vang. See on ju veel hullem. Ori saab vähemalt õues käia, aga vang istub lihtsalt trellide taga ja vaatab pealt, kuidas suvi saab otsa. Nii see enam kesta ei saanud.

      Niisiis läksin kolmandal päeval isaga keldrisse kaasa. Seal oli muidugi samuti igav, aga vähemalt oli seal hämar ja vaikne. Ainult raadio mängis. Päike ei paistnud mulle süüdistavalt näkku ja ma ei kuulnud isegi Jonte rõvedat häält. Väiksest aknast paistsid inimeste jalad. See tekitas hea salajase tunde, olla niimoodi maa all varjul. Isa nokitses töölaua taga. Tal oli peas selline äge ühetorulise binokli moodi luup, millega ta kellade sisemust uuris. Just selline luup nagu filmides juveliiridel, kelle kätte tuuakse musta sametisse pakitud teemant, mida ta näpitsate vahel uurib, kuni tõstab paljutähenduslikult pilgu ja kuulutab, et tegu on mõne 3000 aastat tagasi surnud valitsejanna kroonijuveeliga. Riiulid olid täis peenikesi tööriistu ja teravaid kruvikeerajaid. Mulle meeldis eriti, kui isa pidi jootekolbi kasutama. See paistis olevat väga ohtlik ja vastutusrikas töö. Võtta kätte üks hõõguv konks ja sulatada sellega metalliplönne kokku niimoodi, et ise kõrvetada ei saa ning lõpuks jääb ka ilus ja korralik. Mu isa on julge, täpne ja põhjalik inimene. Tõsine ka, aga oma ujedal moel naljakas.

      Lõuna ajal läksime üles tagasi ja isa tegi meile süüa. Istusime köögilaua taga nagu kaks täiskasvanut, tema oma määrdunud teksatunkedes ja mina oma määrdunud dressides. Isa jõi kohvi ja luges ajalehte. Mina kaanisin limonaadi. Vähemalt ei pandud mind vee ja leiva dieedile. Jõin limonaadi ja ajasin šokolaadiglasuuriga maapähkleid näost sisse. Jonte kraaksuv hääl kutsus akna all endiselt orja välja, aga mina ei teinud seda märkamagi. Kogu see arestiasi pani mind mõtlema elu ja tuleviku peale laiemalt.

      Küsisin isalt, kui kaua ta seal keldris kavatseb töötada.

      Niikaua, kuni parema koha leian, ütles ta.

      Ma arvan, et sa peaks kiiremini juba parema koha leidma, ütlesin.

      Miks nii? küsis ta.

      Esiteks seal on väga pime, sa rikud oma silmad ära. Teiseks, kui sa töötaksid kesklinnas, siis seal oleks palju rohkem inimesi, kelle kellasid parandada.

      Isa pani ajalehe lauale ja rüüpas mõtlikult kohvi.

      Jah, ütles ta. Ega ma ei taha igaveseks jääda kellasid parandama. Ma tahaks neid ise teha.

      Siis peab kindlalt linna minema, ütlesin. Seal on paremad töökojad kõigi masinatega, mida sul kellade tegemiseks vaja läheb.

      Isa nõustus taaskord. Mulle meeldis, et temaga sai tõsiselt juttu ajada, nagu võrdne võrdsega, olgugi, et ta rääkis tühipalja orjaga. Vangiga. Rõveda inimesega.

      Mis su ettepanek siis on? küsis ta.

      Ma arvan, et sa peaks alustuseks käepäraste vahenditega tegema mingi posu kellasid valmis ja siis me peaksime neid müüma. Nii nagu Pagarid käivad turul oma saiakesi müümas. Meie müüme kellasid. Ma aitan sind. Ja kellade müümisest saadud raha paneme kõrvale, kuni meil on piisavalt, et osta sulle linna suurem töökoda.

      Vat just see müümise osa ei ole mu kõige tugevam külg, ütles isa. Mulle ei meeldi asju müüa, mulle meeldib asju teha.

      Siis nii teemegi, et sina teed ja mina müün, ütlesin.

      See oleks hea, ütles isa.

      Lõime käed ja läksime tagasi keldrisse.

      Ma ei hakanud isale kõige suuremast keldris töötamisega kaasnevast ohust rääkima. See pime nurgatagune. Sealt õhkus midagi väga tumedat ja kurjakuulutavat. Ma ei tahtnud, et isa selle peale mõtlema peaks, eriti nüüd, kus tal tuli veel rohkem tööd teha, et jõuda kellade parandamise kõrvalt mõni kell ka ehitada. Niisiis seisin mõõgaga valves ja käisin vahepeal patrullimas, ega nurga tagant midagi jubedat välja ei rooma. Mu kaevurilambi valgusvihus oli kõik väga selgesti näha ja granaadivaru oli ammendamatu. Õnneks pääses isa töökotta ja välja eraldi ukse kaudu, mis viis kohe maja taha, seega ei pidanud me liiga tihti läbi keldrikoridori käima ja ohtlikust tsoonist mööduma, et koju minna.

      Töökoja ukse kelluke tilises ja sisse astus keegi tundmatu paks vanamees kirstusuuruse karbiga. Tervitasime teda. Ta hingeldas raskelt, pani karbi lauale ja hakkas isale vene keeles midagi seletama. Karbist tuli välja suur ja piklik pendliga seinakell. Ma olin varem selliseid ainult multifilmides näinud. Selline kell, millel avaneb täistunnil luuk ja välja tulevad laulvad käopojad. Isa kuulas meest ja põrnitses kella. Ta noogutas ja ütles midagi vastu, selle peale mees tänas teda ja lahkus.

      Küsisin: issi, kas see on selline kell, millest linnud välja tulevad?

      Siit on kõik linnud juba välja lennanud, vastas isa.

      Aga mis siis saab? küsisin.

      Tuleb uued linnud sisse panna, ütles ta.

      Aga siis me peame minema metsa kägusid püüdma ju, ütlesin.

      Kes ütles, et me siia käo peame panema? küsis isa.

      Teised linnud ei oska ju teha kuku, ütlesin.

      Me võime siia ükskõik millise linnu panna, ütles isa. Me võime siia kas või pardi panna. Tuleb välja, teeb prääks.

      See ajas mind naerma, see oli nii loll mõte.

      Ei, mitte part, naersin.

      Või paneme kella nahkhiiri täis? pakkus isa. Kui kell lööb 12, lendab luugist nahkhiireparv välja.

      Ei, hull oled peast või? ütlesin. Ega sa seda kella Batmanile ei tee.

      See mees ei olnud vist tõesti Batman, nõustus isa. Aga mõtle siis välja, milline lind siia panna. Ta tahab juba homme oma kella tagasi saada.

      Ma mõtlen selle peale.

      Järgmisel päeval oli ema kord mind vanglast välja ekskursioonile viia. Sõitsime hommikul trolliga tema töö juurde õmblustöökotta. See oli hoopis teistsugune töökoda kui isal. Palju suurem, lausa mitmekorruseline. Suurte akendega punastest tellistest maja. Seal oli alati soe ja valge, erinevalt isa töökojast, kus pärast suve kiskus külmaks ja rõskeks. Küllap talle meeldis seal keldripimeduses üksi nikerdada. Keegi teda seal väevõimuga kinni ei hoidnud. Mis takistas isal kolida oma väike töökoda ema töökojaga ühte majja, kus oli ruumi ülegi? Ma arvan, et see oli ainult läbirääkimiste küsimus.

      Kõigepealt viisime suure kotitäie kodust kaasa võetud musta pesu alumise korruse pesuruumi ja siis sõitsime liftiga üles kolmandale korrusele. Ema töötas koos trobikonna naistega, kes kogunesid tööpäeva alguses kööki ja jõid kohvi. Silja ja Merike olid mind nähes väga rõõmsad. Paitasid ja silitasid mind. Küsisid, kas tulin emale appi. Ütlesid, et olen tõeline härrasmees. Ema ütles, et poiss on koduarestis. Küsis, kas tahan Siljale ja Merikesele rääkida, mis ma tegin. Väga härrasmehelik tegu ei olnud.

      Mu СКАЧАТЬ