.

Чтение книги онлайн.

      Petseri klooster on tervel Venemaal ainulaadne, sest tegutses pidevalt kogu 20. sajandi. Seda kloostrit pole kunagi suletud. Ülejäänud kloostrid panid kommunistid 1920-ndatel ja 1930-ndatel Venemaal kinni ning enamik munki ja vaimulikke hukati või saadeti laagritesse.

      Petseri Jumalaema Uinumise kloostri päästis see, et ta sattus pärast Vabadussõda ja Tartu rahu sõlmimist Eesti poolele, kus tal lasti rahulikult tegutseda. Fakti, et see päästis pühapaiga, tunnistab ka kloostri ametlik kodulehekülg (http://www.pskovo-pecherskymonastery.ru/).

      Pärast Eesti vägivaldset liitmist Venemaaga 1940. aastal ei jõudnud kommunistid kloostrit sulgeda, sest kohe algas Suur Isamaasõda. Pärast sõda aga jättis Stalin kloostrid ja kirikud puutumata vastavalt kokkuleppele teda sõja ajal toetanud vene õigeusu kirikuga.

      Viimane katse Petseri kloostrit sulgeda tehti veel 1960-ndate alguses Nikita Hruštšovi ajal, kuid tollase sõjaveteranist kloostriülema head Moskva-sidemed päästsid mungad.

      Petseri kloostril oleks justkui kaks sünniaega. Legendi järgi arvestatakse kloostri algust 14. sajandi lõpust, kui seal avastatud koobastesse asus elama vana munk, isa Mark. Ametlikult peetakse kloostri asutamisaastaks 1473-ndat, kui avati koopasse raiutud Uspenski kirik, mis töötab siiani. Üldse on kloostris praegu kaheksa eraldi kirikut, millest teenistused toimuvad pidevalt neljas.

      Klooster on ümbritsetud kõrge müüriga nagu kindlus. See on seletatav sellega, et ta asus palju sajandeid Vene tsaaririigi piiril ja teda üritati korduvalt vallutada.

      Petseri kloostri suurim magnet on kahtlemata koobas, kuhu maetakse siiani kloostrielanikke.

      Eri hinnangutel on sinna umbes 600 aasta jooksul maetud 8000– 14 000 inimest. Täpset hulka ei tea keegi. Väärikamad surnud on maetud eraldi koopakäikude taha liivakivist seintesse ning nende matmiskohti tähistavad vanaslaavi kirjaga keraamilised hauaplaadid. Ainult üks endine kloostriülem on tema palvel maetud koopas maa alla.

      Enamik kirste on lihtsalt tõstetud üksteise otsa. Selleks on koopas kaks suurt kambrit: nn vana (1700. aastast) ja uus kalmistu. Praegu maetakse – viimane matus oli nädal enne minu tulekut – vanale kalmistule, sest uus on täis. Peab ootama, kuni uuesti ruumi tekib. Ruumi tekib juurde väga lihtsalt: aja jooksul alumised kirstud lagunevad ja ülemised vajuvad allapoole.

      Surm on kloostris pidulik ja tähtis sündmus, mitte midagi hirmsat. Seal surrakse väärikalt.

      Koopas on aasta ringi stabiilselt 5–10 kraadi sooja. Koobas pole tegelikult üldse suur, käike on munkade sõnul umbes 200 meetri jagu. Seal on ka väike kirik, kus peetakse jumalateenistusi.

      Käisin koopas küünlavalgel. Kloostri külastajaid lastakse sinna vabalt. Huvitav, aga vaatamata sellele, et koopas on nii palju surnukehi ning pime, ei tekkinud mingit ängistust. Vastupidi, oli tunne nagu tavalisel ekskursioonil kuskil linnusekäikudes.

      Petseri kloostrile kuuluvat palverändurite võõrastemaja, kus ma viis päeva elasin, oleks muidugi õigem nimetada varjupaigaks. Tubades elasid kolm-neli inimest koos. Voodid, üks laud, väike riiul, tool ja palvetamisnurk. Kõik. Väikses koridoris veel tualett. Ööbimiseks kõlbas küll.

      Reeglid olid lihtsad. Kui väljusid toast viimasena, siis riputasid võtme administratsiooni majja konksu otsa. Kell üksteist õhtul pandi väravad kinni. Süüa sai õhtul seal, mitte kloostris. Õhtusöögi algusest andis varjupaiga „boss” isa Vitali märku sellega, et kolkis suure mutrivõtmega vastu raudtorusid.

      Varjupaiga toit oli veelgi lihtsam kui kloostris. Keedetud makaronid või puder, päevalilleõli, ketšup, leib ja tee. Organismi funktsioneerimiseks kõlbas küll.

      Isa Vitali oli kõva seletaja. Suur tüse mees pika habeme, aga peenikese häälega. Ühel päeval ta rääkis, kuidas otse kloostri juurest olevat üritatud röövida taksot oodanud noormeest. Ta istus taksosse, aga seal pandi tal veidi aja pärast nuga kõrile. Kutil õnnestus kuidagi välja rabelda ja autost trussikute väel välja hüpata. Isa Vitali jutu järgi hakatud talt juba autos riideid ära võtma. „Seda ma ütlen, et teda oli vaja elundite transplantatsiooni jaoks! Milleks veel noort meest?” kinnitas isa Vitali. „Hiljuti ma lugesin selle kohta, seal liiguvad hullumeelsed summad. Talt taheti elundid välja lõigata ja siis oleks kuhugi Eesti piiri äärde maha visatud.”

      Millegipärast hakkas lõbus.

      Öömajas oli pidevalt veeprobleeme, veesüsteem oli tuksis. Alailma ei olnud sooja vett, aga ühel hommikul tuli torudest ainult väga kuuma vett. Pesta oli võimatu. Silmad said kuidagi puhtaks, aga hambaid pesin limonaadiga.

      Paar sõna ka Petserist endast. Kuigi linn kuulus kunagi Eestile ja sealses koolis tegutsesid veel hiljuti eesti klassid, tundub Petseris olevat käinud vähe eestimaalasi ja Eestis on üsna ähmane ettekujutus, mis elu linnake praegu elab.

      Petseri asub vahetult Eesti piiri lähedal. Sõidad linnast välja ja mäest alla ning oledki piiripunktis.

      Ma ei tea, mis on suvel, aga veebruari lõpus nägi lume alt sulanud Petseri väga õnnetu välja. Tänavad olid kõik üks suur lomp, majad nagu pesemata pajad ja inimesedki paistsid hallid. Kuigi Eesti oli kiviga visata, siis tundus, nagu oleksin Eestist tuhande kilomeetri kaugusel.

      Isegi linna peaväljak ja sealt hargnevad tänavad olid nii porised ja aukus, et Eestis ei näe selliseid enam ilmselt kusagil. Elada Venemaal kuskil ääremaal on ikka Jumala karistus. Kohalike jutu järgi oli linnake olnud 1990-ndate keskel paremas korras ja hoolitsetum. Allakäik olevat alanud, veidi kummaline küll, 2000-ndate algul. Kogu Venemaal hakkas siis elu ülesmäge minema, aga Petseris läks hoopis vastupidi.

      Isegi kesklinna majades polnud kanalisatsiooni. Paneelmajades küll oli, aga kesklinnas on ka palju aguli tüüpi puumaju, mille elanikud käisid kõik ämbreid kolistades tänavalt kaevust vett toomas. Samuti polnud isegi kesklinna kõrvaltänavatel asfalti. Kuigi vahet polnud, sest neil tänavatel, kus oli asfalt, oli auke isegi rohkem. Poristel ja aukus tänavatel oli ka üks pluss: autod ei kihutanud, vaid kolistasid teise või kolmanda käiguga ja polnud ohtugi, et võid mõne alla jääda.

      Näide Petseri kloostri menüüst

      Lõuna: kaht sorti porgandisalat (tavaline ja maitseainetega – meenutas korea salatit), oasupp, keedetud riis seenekastmega, õun, jõhvikamorss ja tee

      Hommik: hernepuder, keedukartul, skumbria õlis, hapukapsas, porgandisalat, seenekaste, kompott ja tee

      Lõuna: juurviljasupp, nuudlid, skumbria suitsutatult ja keedetult, keedumuna, moosipirukas, tee, piim

      Lõuna: kartulisalat, borš, kartulipuder, praetud kala, suitsulõhe, keedumuna, juust, õun, piim, kali, tee või magus piimaga kohv

      Hommik: hirsipuder, keedukartul, hapukapsas, hapukurgid, õunadžemm, tee

      Lõuna: juurviljasupp, juurviljasalat, hirsipuder, magus pirukas, õun, kali, tee

      Hommik: hapu kohupiim, keedukartul, hapukapsad, hapukurgid, õunadžemm, tee

      Iga söögikorra ajal on laual ka must ja valge leib, küüslauk СКАЧАТЬ