Kirjad Venemaalt. Jaanus Piirsalu

Чтение книги онлайн.

      Peigmees Nažmutini isa, kooliõpetaja, oli vastupidi väga ilmalike vaadetega. Ning järgmine päev tema juures oli alkoholi, mängis ansambel ja käis lõbus tants. Mis tähendas seda, et pruudi vanemad ja vanemad sugulased lihtsalt kohale ei tulnudki. Aga keegi ei pidanud seda solvavaks. Ei taha, ise teavad, seletas mulle üks peigmehe onusid.

      Pulmapidu Nažmutini vanemate juures oli väga meestekeskne. Õue kaetud laua taga võisid istuda ainult mehed. Jooki ja sööki kandsid ette samuti ainult mehed, peigmehe sugulased. Naised istusid köögis ja vaaritasid.

      Laua taga istuti umbes kolm-neli tundi, joodi viina ja õlut. Seejuures oli üsna palju ka neid, kes üldse alkoholi ei võtnud. Silmanähtavalt purju ei jäänud õhtu jooksul keegi, erinevalt eesti pulmast. Kohalikud vanamehed nägid välja väärikad, aga meenutasid millegi poolest tegelasi vanadest Sitsiilia maffiafilmidest.

      Veini ja konjaki joomise traditsiooni puudumist seletasid kohalikud sellega, et sealkandis ei kasva kõrguse tõttu enam viinamarju ja sellepärast pole seal kunagi veini tehtudki.

      Naised kogunesid siis, kui meestel hakkas kõht täis saama ja meeleolu oli juba ülev. Algul tantsisid mehed omavahel, aga naised, vanad ja noored, istusid-seisid kobaras maja nurga juures nagu kokku jooksnud lambakari. Mehed laiutasid nagu härrad kunagi laudade taga.

      Tants nägi välja nii, et mehed astusid kohutavalt valju muusika saatel tolmusele platsile ja hakkasid omavahel tantsima. Kui mõni naine soovis ka osa võtta, astus ta lihtsalt mehe juurde, kellega tahtis tantsida, ja mees pidi tantsima ümber tema.

      Ja siis tuli hetk, kus ka naine oli boss! Nimelt otsustas naine, kui kaua tantsitakse. Mees ei tohtinud ära minna, kuni naine tantsis. Tantsu lõpetas naine, pannes käed justkui palveks rinnale kokku ja pöörates selja.

      Tantsu tempo oli üsna aeglane, see ei olnud mingi kiire lesginka. Ilmselt seetõttu kestiski tantsimine väikeste vaheaegadega ligi kuus tundi jutti! See oli ka minu õnn, et tants oli aeglane, muidu poleks ma iialgi sellega toime tulnud. Kohalikud naised väsitasid mu päris ära, sest neile tundus olevat auasi võõramaalasega tantsida. Minu järele oli lausa järjekord.

      Keeruline ei olnud, igaüks tantsis nii, nagu oskas ja tahtis. Peaasi oli kätega vehkida ja jalgadega rütmi tabada. Umbes nagu diskol.

      Tantsijad vahetusid pidevalt. Selle eest kandis hoolt eesti pulmadestki tuttav ametimees – aguulidel oli samuti vitsaga mees, kes ajas inimesi tantsima. Ajas ainult mehi, naisi ei sundinud keegi. Aga meestel käis see vitsamees pidevalt kannul ja lükkas neid väsimatult tantsuringi.

      Pidu peigmehe juures kaldus juba õhtusse, kui vanemate juurest toodi „kurvasilmse mersuga” kohale pruut. Üleni valges ja koos kuue-seitsme naisega, kes moodustasid teda toetava kaaskonna. Kaaskonnas võisid olla ainult abielus ehk juba kogemustega naised.

      Pruudi ja kaaskonna jaoks kaeti eraldi laud, kuhu viidi kõike kõige paremat. Traditsioonide järgi oli kaaskonnal õigus nõuda peigmehe suguvõsalt kõikvõimalike ülesannete täitmist: tantsimist, laulmist, lambapead, kõige maitsvamat halvaad jne.

      Ühe asjaolu poolest oli see pulm minu jaoks täiesti erakordne. Sellist asja polnud mul varem juhtunud, et käin pulmas ära, aga peigmeest ei näe kordagi!

      Peigmees lihtsalt ei tulnud majast välja. Sugulased rääkisid selle kohta kahte eri juttu. Ühtede sõnul oli peigmees Nažmutin nii usklik nooruk, et ei tahtnud seda joomist ja lõbutsemist kaasa teha. Teiste jutu järgi ei tahtnud ta lasta ennast ära röövida. Nimelt on Dagestanis kombeks röövida pulmas peigmehi, mitte pruute nagu meil Eestis. Pärast nõutakse peigmehe eest tasu, milleks pidi tavaliselt olema rikkalikult kaetud söögi- ja joogilaud.

      Pulm lõppes sellega, et kuna peigmees välja ei ilmunud, siis tuli pruut viia peigmehe juurde tuppa. See sündis päikeseloojangul. Pruudi laua juurde tuli peigmehe kaksikvend, kes palus kummardades ja tantsides pruudil endaga majja kaasa tulla.

      Kui pruut püsti tõusis, kogunesid kõik pulmakülalised tema ümber, tantsisid ja huilgasid. Tantsiv inimsumm liikus koos pruudiga tasapisi maja poole. Majani jõudes läks pruut sisse ja sellega oligi pulm äkitselt läbi. Kuid mitte pulmakombed.

      Aguulidel on senini säilinud esimese pulmaööga seotud vana tava.

      Pruudile pannakse vanematekodust lahkudes eraldi kaasa valge lina või rätik. Pulmavoodisse heites pannakse see lina alla ja esimese vahekorra järel tuleb seda pruudi ja peigmehe tunnistajatele näidata. Selleks et tõendada, et pruut oli neitsi ja et esimene vahekord õnnestus. Tunnistajad pidid seda hetke kuskil läheduses ootama.

      Alles siis, kui lina on ette näidatud, võib noorpaar rahulikult kuni hommikuni üksi jääda. Esimese öö valge lina jääb pruudile, kes hoiab seda tõenduseks alles näiteks puhuks, kui kunagi peaks tekkima vaidlus, kas pruut ikka oli neitsi või mitte.

      Kui pulmapeolt lahkusin, toodi mulle ootamatult alles kilepakis olevad uhiuued valged Adidase kirjaga sokid ja väike roosa käterätik. Mis see nüüd on, küsisin Musalt üllatunult. „Ah, see on kingitus pruudilt. Tänuks selle eest, et sa pulma tulid. Kingi saavad kõik pulmakülalised,” vastas sõber Musa.

      Aga mida pulmakülalised kinkisid? Nagu mina aru sain, siis seal kandis pulmadeks asju ei kingitagi, vaid külalised annavad pruutpaarile raha. Umbes nagu pulma kulude katteks.

      Raha andmine oli ka üsna omapärane. Ei olnud mingit kasti ega ümbrikku, kuhu raha korjati, vaid asi käis ametlikult nagu korraliku raamatupidamisega firmas.

      Üks vanem mees kääris käised üles, võttis vihiku ja pastaka ning istus laua taha. Külalised võtsid ilusti järjekorda ja maksid oma raha. „Kassapidaja” kirjutas vihikusse raha andja nime ja summa. Pärast on hea vaadata, kes kui palju andis, ja tead, kui palju järgmises pulmas kellelegi raha anda… Küsisin Musalt, kas ma peaksin ka maksma. Tema vastas, et pole vaja, ta olevat juba pannud minu poolt 500 rubla.

      Tšetšeeni põgenike jutustused

      Dagestanis elab siiani Tšetšeeniast tulnud põgenikke. Mina kohtusin nendega 2007. aasta märtsis Hassavjurti linnas, mis asub paarkümmend kilomeetrit Tšetšeenia piirist eemal, tuntud linna Gudermesi lähedal.

      Suurest sõjast oli möödunud juba mitu aastat, Ramzan Kadõrovi käsutusse voolas miljardeid rublasid, aga Dagestani jäänud põgenikest ei näinud keegi hoolivat. Ise tulid, ise vaadaku ka, kuidas tagasi saavad või Dagestanis toime tulevad.

      „Ma ei soovi sõda isegi ühelegi vaenlasele,” alustas Roza väga vaikse häälega. Kogu oma lugu rääkis ta väga vaikselt. „Kui vaatasime kunagi telerist sõjafilme, kus sakslased tapsid inimesi, siis hakkas neist nii kahju, et nutsime. See, mida sakslased tegid… Tšetšeenias mõnitati inimesi palju hullemini!”

      „Ma ei süüdista sõdureid, et nemad midagi tegid, sest nad ise käisid, näljased, külmunud, külades leiba palumas. Aga seal olid ka igasugused zek´id (endised vangid), palgasõdurid, kes kõike seda korraldasid. Isegi kui sul oli kodus keldris pool kotti suhkrut, jahu – kõik võtsid nad ära, kõik, mis võtta andis.”

      Roza jutust selgus, et kõik tema kirjeldatavad hirmuteod sooritas nüüdseks juba ligi viis aastat tagasi tema kodukülas Kurtšalovski rajoonis Vene armee. Palgasõdurite all pidas ta silmas üleajateenijaid, kes teenivad Vene armees lepingute alusel. Aga tal ei leidunud häid sõnu ka tšetšeeni sõdalaste kohta.

      „Bojevik’ud teadsid üksteist hästi, teadsid üksteisest, kus nad asuvad. Üksteist nad ei puutunud. Nad tegid koostööd ja СКАЧАТЬ