Gort Ashryn I osa. Enne viimast sõda. Leo Kunnas

Чтение книги онлайн.

      “Võimaluse andmine seppuku sooritamiseks oleks sellisel puhul liiga suur au. Ta lõpetaks oma elu laeva jäätmete regenereerimissüsteemis ja see oleks suurim häbi, mis ühele laevastiku ohvitserile eales osaks võib langeda,” sain oma küsimusele vastuse.

      “Ma tahan, et sa ühest asjast aru saaks, enne kui sa hakkad rääkima Paradise Valley maalahingust ning 527. jalaväebrigaadi saatusest selles lahingus, milles sa osalesid, mida sa nägid, kogesid ning elasid läbi lihtsa jalaväe sõdurina, kes sa siis olid, ja mida sa praegu suudad hinnata jalaväe nooremohvitserina, küll üsna kogenud kaptenina, aga siiski,” arendas kommodoor oma mõtet edasi.

      “Mis juhtub, kui kommodoor Alexander Fleming IX sureb? Tema asemele tuleb Alexander Fleming X. Mis juhtub, kui kapten Anton Irv VIII hukkub lahingus? Tema asemele tuleb Anton Irv IX. Mis juhtub, kui 527. või 2634. jalaväebrigaad või ARGOS või SANTA MARIA hävitatakse lahingus? Üksuse lipule pandaks kohuse lõpuni täitmise tunnusena punane triip ning formeeritaks ja õpetataks välja uus 527. või 2634. jalaväebrigaad, ehitataks uus, võimekam ja moodsam laev, mis eskorditaks läbi kosmoseportaalide Perifeeriasse määratud sektorisse, et uus meeskond võiks asuda täitma oma ülesandeid.

      Kuid mis juhtub siis, kui Paradise Valleyle visata näiteks kümnekilone antiainepomm? Või näiteks tuhande megatonnine kvasarpomm, ehkki ma ei usu, et meil nii vana rämpsu enam ladudes leidub? Planeedi ökosüsteem saaks rängalt kahjustada, terved piirkonnad või isegi terve planeet muutuks elamiskõlbmatuks. Kuluks sajandeid, võib olla isegi aastatuhandeid, enne kui me suudaks tasakaalu taastada, kui see üldse ongi enam võimalik. Kas me saame endale midagi sellist lubada? Seepärast ohverdatakse pigem kümme diviisi, kui kasutatakse massihävitusrelvi planeetidel, kus leidub hapnikku ja vett,” lõpetas kommodoor oma selgitused kosmosestrateegia kirjutamata reeglite kohta.

      “Kuidas armee juhtkond sellesse suhtub? Mulle on alati jäänud mulje, et nad ei hooli millestki muust rohkem kui oma alluvatest. On raske uskuda, et brigaadide ja diviiside ohverdamise kontseptsioon keskkonna säilitamise nimel oleks neile meeltmööda,” avaldasin oma kahtleva arvamuse.

      “Tegelikult oli armee see, kes säärase initsiatiiviga umbes viissada aastat tagasi lagedale tuli. Raske öelda, võib olla tuleneb see mitme kollektiivse teadvusega kaastsivilisatsiooni mõjust, kontaktidest ja ka sõdadest, mis meil nendega pidada on tulnud.

      Samuti on lahinguarvutid loonud relvajõududes teatud kollektiivse teadvuse elemendi, kuna arvuti võimaldab suhelda kõnet kasutamata. Kui aga suhelda otse, on praktiliselt võimatu valetada. Samuti fikseerib lahinguarvuti automaatselt kõik inimteadvuses toimuva, inimese meelte poolt kogetu ning sensorsüsteemide poolt vastuvõetu oma mällu. Sa ilmselt mõistad, kui tugev distsiplineeriv faktor see on. Tänu sellele on relvajõud saavutanud sellise ühtsuse, millest meie prototüübid, kes võitlesid kaugetel aegadel üksteise vastu, võisid ainult unistada,” kõlas kommodoori sõnades kindel veendumus.

      Järsku tegi kommodoor taas ühe oma pealtnäha ettearvamatutest, kuid ilmselt hoolikalt kaalutud teemavahetustest:“Kui palju sa tegelikult ar’ashw’arhanghiritest tead? Ma ei mõtle seejuures isiklikke kontakte ega emotsioone, vaid teaduslikke uurimistöid, mida Relvajõudude Teadus- ja Arendusteenistus on teinud. Oled sa neist mõnda lugenud?”

      “See ülisalajane kontor, kus töötavad kõik need Einsteinid, Newtonid, Fermid ja Sahharovid, mis iganes nende number ka parajasti poleks? Mul pole sellistele materjalidele juurdepääsuluba,” andsin lihtsameelse vastuse.

      “Oled sa kunagi seda taotlenud? Ma mõtlen ligipääsu ar’ashw’arhanghireid käsitlevatele uurimistöödele?” sain vastuseks sama lihtsameelse küsimuse.

      “Ei. Pean ausalt tunnistama, et mul pole kordagi pähe tulnud, et ma võiksin üleüldse sellise loa saada.”

      “Oh püha lihtsameelsus! Aga loomulikult pole see sinu, vaid sinu kasvatuse viga. Sulle oleks see luba antud kas või sellepärast, et sa oled üks vähem kui tuhandest võitlejast, kes Paradise Valley maalahingus ellu jäid. Ning kas sa pole kunagi mõelnud, et oma psii-võimete pärast satud sa varem või hiljem selle ülisalajase kontori, nagu sa nimetasid, huviorbiiti?”

      “Ausalt öeldes, ei ole. Ma teadsin, et mul on oma kompaniis parimad võimed, nagu ma enne ütlesin, aga ma pole osanud pidada seda millekski eriliseks. Mõtlesin, et mul on head psii-võimed vaid seepärast, et ma olen pidanud neid väga tihti kasutama ja sõjavangis olles olin sunnitud tegema seda kogu aeg ilma lahinguarvutita, mille ar’ashw’arhanghirid loomulikult ära võtsid ning millel käivitus enesehävitusmehhanism.

      Minu teenistusülesannete hulka pole kuulunud oma võimete võrdlemine kellegi teise võimetega mingist muust üksusest. Uskuge mind, mul on olnud teenistuses iga päev piisavalt palju tegemist, et oma kohustuste täitmisega toime tulla ning ma olen pidanud väga palju pingutama, et nendega hästi hakkama saada. Mul pole olnud palju aega ega võimalusi millelegi muule keskenduda,” selgitasin kannatlikult.

      Arst pugistas millegipärast omaette naerda. Ma ei saanud aru, mis mu jutus naljakat oli.“Ülisalajane kontor,”kordas ta,“kus kogu see kamp, mis iganes nende number ka parajasti poleks, oma ülisalajasi asju ajab. Ma jätan selle meelde, mu kolleegid saavad hea lõuatäie naerda,” kordas ta täpselt mu sõnu ja tooni jäljendades, kui olin rääkinud kamraadide rabamisest avakosmose ja liivakasti vahele võrdusmärgi panemisega.

      “Albert vaevalt seda hinnata oskab, sest ta on sedavõrd keskendunud oma temporaalfüüsikat käsitlevale tööle, aga Andrei, tema on küll alati heast huumorist lugu pidanud, kogu sellest pommimeistrite pundist on ta kahtlemata kõige vähem endasse sulgunud,” rääkis ta, suul muie, mis ei kadunud hetkekski.

      “Aga kõrgesti austatud Isaac Newtonile ei saa ma paraku midagi öelda, sest ta ei kuulu veel meie hulka. Hetkel ei suuda me isiksuse geneetilise restauratsiooniga tagasi minna kaugemale kui 18. sajandi alguseni. Aga probleemiga tegeldakse, sest toimetulekuks Senati kinnitatud kavaga suurendada föderaalseid relvajõudusid viieteist miljoni mehe võrra on vaja tagasi minna vähemalt 10. sajandisse, kui mitte meie ajaarvamise algusesse.”

      Vaatasin kommodoorile tähelepanelikult otsa, sest tõde hakkas lõpuks minuni jõudma. “Vabandage, kas te teenite… Relvajõudude Teadus- ja Arendusteenistuses,” küsisin mõnevõrra kohmetult.

      “Mu poiss, kas see tõesti üllatab sind, kui ma vastan: jah, teenin. Hetkel olen ma meditsiiniuuringute osakonna, hm, mittekoosseisuline kaastöötaja.”

      “Ma mõtlesin, et teadlased ei viibi mitte kunagi üksuste juures,” näitasin veel kord välja oma asjatundmatust.

      “Jah, teoreetikud küll mitte. Albert Einstein VII-ndal oleks vaevalt ARGOSEL või 2634. jalaväebrigaadi juures midagi teha, nende jaoks on oma elevandiluust tornid. Aga kõik, kes tegelevad avastuste ja leiutiste praktilise rakendamisega, puutuvad nii või teisiti üksustega kokku. Näiteks meditsiini valdkonnas on väga raske midagi ära teha olemata praktiseeriv arst,” kuulsin vastuseks.

      Ma ei teadnud, mis on elevandiluust torn, aga ei söandanud enam küsida ka, sest olin enda arvates juba niigi oma väheseid teadmisi ning nõrka etteaimamisvõimet piisavalt välja näidanud.“Jõuan kunagi hiljem MILNETist järele vaadata,” tegin endamisi otsuse.

      “Mul ei olnud mingit kavatsust auväärseid teadlasi solvata. Ma saan täiesti aru teie töö tähtsusest. Ma palun vabandust,” ütlesin. Mis siin ikka pikalt rääkida, mis juhtus, see juhtus.

      “Kas sinu arvates on see, et ma naeran, solvumise märk? Mõnikord on väga tervendav näha iseennast ja oma tegevust läbi kellegi teise pilgu,” rehmas kommodoor käega. “Esialgu tegelesin ma hoopis ühe teise uurimisteemaga, aga СКАЧАТЬ