Jutustused. Aleksandr Kuprin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ häärberis tema tulevasele karjäärile väga soodsaks. Nii või teisiti saaks ta oma kõikvõimsale patroonile kasulik olla. Ja pannud kõik ühele kaardile, püüdis Sveževski oma libitseva itsitusega julgelt Kvašnini silma all olla. Ta mängis temaga nagu lustakas õuekoerakutsikas tigeda itaalia dogiga, väljendades nii näo kui häälega alatist valmisolekut mistahes rüvatuseks Vassili Terentjevitši ainsa viipe peale.

      Patroon ei takistanud teda. Toosama Kvašnin, kes vallandas ilma põhjust nimetamata teenistusest tehase direktoreid ja juhatajaid, toosama Kvašnin talus vaikides oma seltskonnas mingit Sveževskit… Siin lõhnas tähtsa teene järele ja tulevane miljonär ootas pinevusega oma aega.

      See kõik, suust suhu edasi kantuna, sai teatavaks ka Bobrovile. Ta ei imestanud: Zinenkode perekonna suhtes oli tal välja kujunenud oma kindel ja täpne seisukoht. Teda erutas ainult see, et klatš ei jäta oma räpase hingusega puudutamata ka Niinat… Pärast jutlemist raudteejaamas oli neiu muutunud talle veelgi armsamaks ja kallimaks. Temale üksi oli ta usaldavalt avanud oma hinge, mis oli kaunis isegi kõhklustes ja nõrkustes. Kõik teised tundsid, mõtles ta, üksnes tema rõivastust ja välimust. Ent armukadedus oma küüniliste kahtlustega, alaliselt ärritatud enesearmastusega; oma väikluse ja jõhkrusega oli Bobrovi usaldavale ja õrnale loomusele võõras.

      Hea, tõsine naise armastus polnud veel kordagi Andrei Iljitšile naeratanud. Ta oli liiga häbelik ja eneses kõhklev, et võtta elult seda, mis võib-olla õigusega talle kuulus. Pole imekspandav, et tema hing sööstis nüüd rõõmsalt vastu uuele tugevale tundmusele.

      Bobrov viibis kõik need päevad raudteejaamas asetleidnud jutuajamise võlu all. Sadu kordi tuletas ta seda väiksemaiski üksikasjades meelde ja hakkas iga korraga Niina sõnades üha sügavamat tähendust leidma. Hommikuti ärkas ta ähmase teadvusega millestki suurest ja helgest, mis oli tabanud tema hinge ja tõotas talle tulevikus suurt õndsust.

      Teda valdas vastupandamatu soov külastada Zinenkode perekonda: ta oleks tahtnud veel kord veenduda oma õnnes, veel kord kuulda Niinalt pooleldi arglikke, pooleldi naiivselt julgeid, alles mõistu väljendatavaid armastusavaldusi, kuid teda segas Kvašnini sealolek ning ta lohutas end ainult lootusega, et patroon ei võinud mingil juhul viibida Ivankovos üle paari nädala.

      Kuid juhus aitas tal kohtuda Niinaga veel enne Kvašnini ärasõitu. See leidis aset pühapäeval, kolm päeva pärast kõrgahju pidulikku käikulaskmist. Bobrov ratsutas Faarvaatril mööda laia, hästisillutatud teed, mis viis tehasest raudteejaama. Oli jahe ja selge ilm, umbes kella kahe paiku päeval. Faarvaater astus erksalt, liigutades kõrvu ja raputades suurelakalist pead. Lao juures teekäänakul märkas Bobrov ratsakleidis daami, kes ratsutas allamäge suurel kõrvil, tema taga aga ratsanikku väikesel valgel kirgiisi hobusel. Varsti veendus ta, et daam oli Niina tumerohelises pikas lehviva slepiga kleidis, kollased pikad ratsakindad käes ja madal läikiv silinder peas. Ta istus enesekindlalt ja kaunilt sadulas. Sale inglise mära tema all laskis kaela uhkelt kumeras hoides elastset, laia traavi, tõstes kõrgele oma peenikesi, kuivetanud jalgu. Niinat saatev Sveževski oli kaugele maha jäänud ja katsus küünarnukke viibutades, rappudes ja küürutades tabada saapaninaga jalast äratulnud jalust.

      Märganud Bobrovi, laskis Niina hobuse galoppi. Vastupuhuv tuul sundis teda parema käega kübara esiäärt kinni hoidma ja pead alla kummardama. Andrei Iljitšiga kohastikku jõudes peatas ta korraga hobuse ja viimane jäi seisma, tammudes kärsitult jalalt jalale, ajades puhevile laiu tõuloomasõõrmeid ja närides hammastega klõbinal suuraudu, millelt langesid alla vahutordid. Niinal õhetas kiirest ratsutamisest nägu, ja kübara alt meelekohtadele vajunud juuksed langesid pikkade, peenikeste kiharatena tahapoole.

      «Kust te sellise toreda hobuse olete saanud?» küsis Bobrov, kui tal lõpuks oli õnnestunud tantsisklevat Faarvaatrit peatada ja suruda üle sadula kummardudes Niina sõrmeotsi.

      «Eks ole kaunitar? See on Kvašnini kingitus.»

      «Mina poleks sellist kingitust vastu võtnud,» ütles Andrei Iljitš jämedalt, vihastudes äkki Niina muretust vastusest.

      Niina punastas meelepahast.

      «Miks siis?»

      «Sellepärast, et… kes on siis teile tõepoolest Kvašnin?.. Sugulane?.. Peigmees?..»

      «Ah, mu jumal, kui pedantne te olete teiste asjus!» hüüdis Niina salvavalt.

      Kuid nähes Bobrovi kannatavat nägu, muutus ta kohe leebemaks.

      «Temale ei tähenda see ju mitte kui midagi… Ta on nii rikas…»

      Sveževski oli neist veel umbes kümne sammu kaugusel. Niina kummardus äkki Bobrovi poole, puudutas ratsapiitsa otsaga leebelt tema kätt ja ütles poolsosinal, oma süütegu ülestunnistava väikese tüdruku toonil:

      «Noh, aitab… ärge pahandage… Ma saadan talle hobuse tagasi, tigekops sihuke!.. Näete, mida tähendab mulle teie arvamine.»

      Andrei Iljitši silmad hakkasid õnnest särama ja käed sirutusid tahtmatult Niina poole. Kuid ta ei ütelnud midagi, ohkas ainult sügavalt, täiest rinnast. Sveževski jõudis Bobrovi kohale, kummardas ja püüdis sadulas hooletut poosi võtta.

      «Teie muidugi teate meie piknikust?» hüüdis Sveževski juba eemalt.

      «Esimest korda kuulen,» vastas Andrei Iljitš.

      «Vassili Terentjevitši poolt korraldatavast piknikust? Metsikus Nõos?..»

      «Pole kuulnud.»

      «Jajah. Palun võtke sellest osa, Andrei Iljitš,» segas Niina end vahele. Kesknädalal, kell viis õhtul… kogunemine raudteejaamas…»

      «Kas osavõtust tuleb ette teatada?»

      «Arvatavasti. Kindlasti ei tea.»

      Niina vaatas küsivalt ja kohmetult Sveževskile otsa.

      «Etteteatamise korras,» kinnitas Sveževski. «Vassili Terentjevitš tegi mulle ülesandeks täita mõningad tema korraldused. Ja ma võin teile ütelda, sellest kujuneb suurejooneline piknik. Midagi ülišikki… Ainult see kõik on esiotsa saladus. Tahetakse valmistada üllatust…»

      Niina ei suutnud keelt taltsutada ja lisas koketselt:

      «See kõik korraldatakse ju õieti minu pärast. Kolm päeva tagasi ma ütlesin, et oleks tore seltskonnaga kuhugi metsa alla rohelisse sõita, Vassili Terentjevitš aga…»

      «Ma ei sõida,» ütles Bobrov teravalt.

      «Ei, sõidate!» sõnas Niina silmade välgatades. «Härrased, marss, marss!» hüüdis ta hobust galopile sundides. «Andrei Iljitš, kuulake, mis ma teile ütlen.»

      Sveževski jäi tahapoole. Niina ja Bobrov ratsutasid kõrvuti, Niina – naeratades ja Bobrovile silma vaadates, viimane – tusasena ja rahulolematuna.

      «Pikniku mõtlesin ma ju teie jaoks välja, mu paha, kahtlustav sõber,» lausus ta sügava õrnusega hääles. «Ma tahan tingimata teada saada, mis teil tookord raudteejaamas ütlemata jäi… Piknikul ei sega meid keegi.»

      Ning Bobrovi hinges toimus jälle silmapilkne muutus. Tundes silmis heldimusepisaraid, hüüdis ta kirglikult:

      «Oh, Niina! Kuidas ma teid armastan!»

      Ent Niina tegi näo, nagu poleks ta kuulnudki seda äkki huultelt libisenud armastusavaldust. Ta tõmbas ratsmetest, sundis hobust sammu käima ja küsis:

      «Nii СКАЧАТЬ