Jutustused. Aleksandr Kuprin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Aktsionärid olid tõepoolest hämmastatud, tundes isegi peavalu ja värinat jalgades… Puhurite ruumis kuulsid nad erutusest kahvatutena, kuidas nelja vertikaalselt asetatud kahesüllase kolvi abil torudesse pumbatav õhk hoone kiviseinu värisema paneva möirgamise saatel mööda torusid edasi sööstis. Mööda neid massiivseid, kahe sülemõõdu laiusi malmtorusid kulges õhk läbi kauperite, kuumenes neis tuliste gaaside toimel kuuesaja kraadini ja tungis siis kõrgahju sisemusse, sulatades maaki ja kivisütt oma kuuma hingusega. Puhurite osakonda juhtiv insener andis seletusi. Ja kuigi ta kummardus järgemööda otse aktsionäride kõrva äärde ja karjus rinda rebestades täiest kõrist, polnud masinate õudse mürina tõttu tema sõnu üldse kuulda, ainult näis, nagu liigutaks ta helitult ja pingsalt huuli.

      Siis juhatas Šelkovnikov külalised puddelahjude ruumi – kõrgesse rauast hoonesse, mis oli niivõrd pikk, et selle ühest otsast vaadatuna näis teine ots vaevalt märgatava avana. Piki ruumi üht seina kulges kivist platvorm, millel asetsesid kakskümmend puddelahju, mis meenutasid oma väliselt kujult ratasteta vaguneid. Neis ahjudes segunes vedel malm maagiga ja muutus teraseks. Valmisteras, voolates alla mööda torusid, kogunes kõrgetesse raudvormidesse, mis meenutasid mingeid ülal asuvate sangadega põhjatuid vutlare, ja hangus neis tihketeks, umbes neljakümnepuudasteks tükkideks. Ruumi vaba osa põrandale olid asetatud roopad, mida mööda liikusid puhkides, susisedes ja kolisedes edasi-tagasi aurukraanad, mis sarnanesid painduvate lontidega varustatud kuulekate ja osavate loomadega. Üks kraana haaras konksuga kinni vormisangast, tõstis vormi üles ja sealt kukkus raskelt välja pika, korrapärase lati kujuline pimestavalt punast värvi terasetükk. Kuid enne, kui terasetükk jõudis maha kukkuda, mässis tööline haruldase osavusega selle ümber käsivarrejämeduse keti. Teine kraana, haaranud konksuga kinni ketist, viis lati sujuvalt läbi õhu ja asetas teiste kõrvale kolmanda kraana külge kinnitatud platvormile. Kolmas kraana viis platvormi ruumi teise otsa, kus neljas, konksu asemel tangidega varustatud kraana võttis latid vagunilt ja laskis nad sisse põranda alla ehitatud gaasiahjude avatud luukidest. Viimaks tõstis viies kraana nad luukidest välja kuumusest täiesti valgetena, pani järgemööda erakordselt kiiresti horisontaalse telje ümber keerleva ümmarguse, teravate hammastega ratta alla ja neljakümnepuudane terasetükk lõigati viie sekundi vältel pooleks nagu pehme präänik. Kumbki pool läks edasi auruhaamri seitsmesajapuudase pressi alla, mis pigistas ta kokku sellise jõu ja kergusega, nagu oleks ta olnud vahast. Töölised tõukasid selle kohe käsivankritesse ja veeretasid joostes edasi, valades vastutulijad üle hõõguva metalli sära ja kuumusega.

      Seejärel näitas Šelkovnikov oma külalistele roopavaltsimistsehhi. Hiiglasuur hõõguva metalli latt läks läbi rohkearvuliste reastikku asetatud tööpinkide, veeredes ühelt teisele läbi valtside, mis pöörlesid põranda all, kust paistsid välja üksnes nende ülemised osad. Latt surus end sisse avast, mille moodustasid kaks vastupidises suunas keerlevat terassilindrit, ja puges nende vahelt läbi, pannes silindrid laiali nihkuma ja pingutusest värisema. Eespool ootas teda tööpink veel väiksema avaga silindrite vahel. Terasetükk muutus pärast iga tööpinki üha õhemaks ja pikemaks, ning liikunud roopavaltside vahel mitu korda edasi-tagasi, omandas vähehaaval kümnesüllase punase roopa kuju. Viieteistkümne tööpingi keerukat liikumist juhtis kõigest üks inimene – aurumasina kohal, komandosilla taolisel kõrgendil seisev tööline. Ta lükkas käepideme ettepoole ja kõik silindrid ning valtsid hakkasid pöörlema ühes suunas, tõmbas selle tagasi ja silindrid ning valtsid hakkasid pöörlema vastupidises suunas. Kui roobas oli lõplikult välja venitatud, lõikas ketassaag selle kõrvulukustavalt vingudes ja fontaanina kuldseid sädemeid puistates kolmeks osaks.

      Seejärel mindi treimistsehhi, kus töödeldi peamiselt vagunite ja vedurite rattaid. Seal jooksid läbi kogu ruumi kulgeva, lae all asuva jämeda terasvarva külge kinnitatud seibidelt alla nahkrihmad, mis panid liikuma kaks- või kolmsada oma suuruselt ja vormilt kõige erinevamat tööpinki. Neid rihmu oli niivõrd palju ja nad ristusid üksteisega kõigis võimalikes suundades, nii et jäi mulje, nagu oleks kogu ruum täidetud ühe lausalise, sassiaetud, väriseva rihmadevõrguga. Mõnede tööpinkide rattad tegid kakskümmend pööret sekundis, teiste liikumine aga oli niivõrd aeglane, et polnud silmaga peaaegu üldse märgatav. Terase-, raua- ja vaselaastud katsid kaunite, pikkade spiraalidena tihedalt põrandat. Puurmasinad täitsid õhku talumatu, peenikese ja terava vingumisega. Samas näidati külalistele mutreid valmistavat masinat, mis meenutas kaht hiiglasuurt, regulaarselt matsutavat lõualuud. Kaks töölist pistsid nende lõugade vahele hõõgvele aetud pika varva ja masin, närides viimase küljest ühtlase suurusega metallitükke, sülitas need välja täiesti valmis mutritena.

      Kui Šelkovnikov külaliste väljumisel treimistsehhist tegi aktsionäridele ettepaneku (ta pöördus oma seletustega kogu aeg eranditult nende poole) vaadata tehase uhkust, üheksasaja-hobujõulist «kompaundi», olid Peterburi härrased kõigest nähtust ja kuuldust juba küllaldaselt kurdistunud ning hämmeldunud. Uued muljed ei pakkunud neile enam mingit huvi ning väsitasid ainult endisest rohkem. Nende näod õhetasid roopavaltsimistsehhi kuumusest, käed ja ülikonnad olid söetolmust määrdunud. Direktori ettepanekuga nõustusid nad nähtavasti südant rindu võttes, et mitte diskrediteerida end neid volitanud koosoleku silmis.

      Üheksasaja-hobujõuline kompaund asus väga puhtas ja nägusas, suurte akende ja mosaiikpõrandaga eraldi hoones. Vaatamata masina hiiglaslikele mõõdetele, töötas ta peaaegu vaikselt… Kaks neljasüllast kolvi liikusid pehmelt ja kiiresti puidust liistudega pealistatud silindrites. Kahekümnejalase diameetriga ratas, millele oli peale tõmmatud kaksteist köit, pöörles samuti helitult ja kiiresti; tema laiakaareline liikumine tekitas masinaruumi kuivavõitu soojas õhus tugevaid, ühtlasi, tuulepuhanguid meenutavaid võnkeid. See masin pani liikuma nii puhurid kui ka roopavaltsimistööpingid ja kõik treimistsehhi masinad.

      Vaadanud üle kompaundi, olid aktsionärid juba täiesti veendunud, et nende katsumused on sedapuhku lõppenud, kuid väsimatu Šelkovnikov pöördus nende poole äkki uue külalislahke ettepanekuga:

      «Nüüd, härrased, näitan ma teile kogu tehase südant, seda kohta, kust ta saab oma elu.»

      Ta ei juhatanud, vaid sundis neid peaaegu vägisi minema aurukatelde osakonda. Kuid pärast kõike nähtut ei avaldanud «tehase süda» kaksteist silindrikujulist, viie sülla pikkust ja poolteise sülla kõrgust katelt – väsinud aktsionäridele eriti mõjukat muljet. Nende mõtted keerlesid juba ammu ees ootava lõunasöögi ümber ja nad ei pärinud enam midagi, nagu nad olid teinud seda varem, vaid noogutasid Šelkovnikovi seletuste peale ainult hajameelselt ja ükskõikselt pead. Kui direktor oma seletuse lõpetas, hingasid aktsionärid kergendatult ja hakkasid väga siiralt ja varjamatu heameelega tema käsi suruma.

      Nüüd jäi aurukatelde lähedusse Andrei Iljitš üksi. Seistes sügava, poolpimeda, kividega vooderdatud augu äärel, kus asusid küttekolded, vaatas ta kaua alla, jälgides kuue, vööni palja kütja rasket tööd. Nende kohuseks oli vahetpidamata, nii päeval kui ööl sütt küttekollete avadesse visata. Alatasa avanesid kolisedes ümmargused malmist ahjuuksed ja siis oli näha, kuidas kütekolletes unnates ja mürisedes pulbitses erevalge raevukas leek. Alatasa kummardusid kütjate alasti, leegi kuumusest kuivetunud ja söetolmust mustad kehad allapoole, kusjuures nende selgadel olid selgesti näha kõik lihased ja selgroolülid. Alatasa võtsid kõhnad, sitked käed uusi kühvlitäisi sütt ja viskasid need seejärel kiire, osava liigutusega sisse avatud, lõõmavatest ahjuustest. Kaks töölist, kes seisid katlaruumi vastasäärel, viskasid samuti hetkekski peatumata alla üha uusi ja uusi kühvlitäisi kivisütt, mis kõrgus suurte mustade vallidena ümber katlaosakonna. Midagi masendavat, ebainimlikku näis Bobrovile kütjate lõputus töös. Näis, et mingi üleloomulik jõud on aheldanud kütjad kogu eluks nende päraniaetud, lõõmavate lõugade külge ja et nad peavad hirmsa surma kartusel väsimatult aina toitma ja toitma küllastamatut, ablast koletist.

      «Mis on, kolleeg, vaatate, kuidas teie Moolokit nuumatakse?» kuulis Bobrov oma selja taga lõbusat, heasüdamlikku häält.

      Andrei СКАЧАТЬ