Jutustused. Aleksandr Kuprin

Чтение книги онлайн.

      «Mu laps, kas teie hinges närib uss?» küsis Andreà, vaadates Bobrovile tõsiselt silma.

      «Jah, uss,» noogutas Andrei Iljitš nukralt pead.

      «Südames?»

      «Jah. »

      «Hm!.. Tähendab, te soovite veel?»

      «Valage!» vastas Bobrov alistunult ja kurvalt.

      Ta jõi ahnelt ja vastikustundega konjakit, püüdes unustust leida. Ent kummaline – alkohol ei avaldanud talle mingit mõju. Vastupidi, ta meel muutus veelgi nukramaks ja pisarad kõrvetasid veel rohkem silmi.

      Teenrid olid vahepeal šampanjapudelid laudadele asetanud. Kvašnin tõusis püsti, hoides pokaali kahe sõrme vahel ja vaadeldes läbi kristalse klaasi kõrge kandelaabri valgust. Kõik jäid vait. Oli kuulda vaid seda, kuidas sisises süsi elektrilaternates ja siristasid valjusti väsimatud heinaritsikad.

      Kvašnin köhatas.

      «Lugupeetud daamid ja härrad!» alustas ta ja tegi mõjuka pausi. «Ma arvan, keegi teist ei kahtle selle tänutunde siiruses, millega ma tõstan oma pokaali! Ma ei unusta kunagi mulle Ivankovos osaks saanud südamlikku vastuvõttu ja tänane väike piknik, tänu sellele ilmunud daamide võluvale armastusväärsusele, jääb mulle alatiseks meeldivaimaks mälestuseks. Joon teie terviseks, mes dames!»

      Ta tõstis oma pokaali kõrgele, tegi sellega õhus laia poolringi, rüüpas väikese sõõmu ja jätkas:

      «Pöördun oma sõnadega teie poole, minu lähimad kaastöölised ja seltsimehed. Ärge pange pahaks, kui minu sõnavõtt kannab õpetavat iseloomu: võrreldes enamusega siinviibijaist, olen ma vana mees, vanamehe peale aga ei tarvitse õpetuste jagamise pärast pahandada.»