Jutustused. Ivan Sergeevich Turgenev
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Jutustused - Ivan Sergeevich Turgenev страница 8

Название: Jutustused

Автор: Ivan Sergeevich Turgenev

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Классическая проза

Серия:

isbn: 9789949508402

isbn:

СКАЧАТЬ ei tülitatud tantsulekutsetega, järelikult oli meil küllalt aega vestlemiseks. Tõtt öelda, mu daam ei paistnud just silma oskusega sõnu ladusalt ritta seada: ta kasutas oma suud rohkem mingisuguse veidra, allapoole suunatud naeratuse sooritamiseks, mida ma seni polnud näinud, kusjuures ta lõi silmad üles, nagu oleks mingi nähtamatu jõud tema nägu välja venitanud; kuid mul polnud tema kõneoskust vajagi, sest ma tundsin end vihase olevat ja mu daam ei teinud mind kartlikuks. Ma asusin arvustama kõike ja kõiki siin ilmas, eriti ägedasti rünnates pealinna nolke ja Peterburi keigareid, ja läksin lõpuks nii hoogu, et mu daam jättis pikapeale naeratamise ja hakkas silmade üleslöömise asemel järsku arvatavasti suurest imestusest – kõõritama, ja nii veidralt, nagu oleks ta esimest korda märganud, et tal on näos nina olemas; mu naaber aga, üks neist seltskonnalõvidest, kellest varem juttu oli, heitis mulle korduvalt niisuguse pilgu, koguni pöördus minu poole niisuguse ilmega nagu näitleja teatrilaval, kes ärkab võõras kohas, justkui tahaks öelda: «Ka sinul seesama jutt?» Muide, lõõritades, nagu öeldakse, kui lõoke, jätkasin ma samal ajal vürsti ja Liisa jälgimist. Neid paluti ühtelugu tantsima, kuid ma kannatasin vähem, kui nad mõlemad tantsisid, ja isegi siis, kui nad kõrvuti istusid ja teineteisega vesteldes naeratasid seda mahedat naeratust, mis ei taha lahkuda õnnelikkude armastajate nägudelt, isegi siis valmistas see mulle vähem piina; aga kui Liisa mõne ulja kehkenpüksiga mööda saali lendles ja vürst, tema helesinine gaassall süles, otsekui oma võitu imetledes teda mõtlikult pilguga saatis, – siis, oo, siis tundsin ma nii talumatuid piinu ja lasksin pahameelest kuuldavale nii tigedaid märkusi, et mu daami mõlemad silmaterad üsna nina ligi tõmbusid! Samal ajal hakkas masurka lõpule jõudma… Alustati figuuri, mida nimetatakse la confidente [Usaldusalune [naisisik] (pr. k.)]. Selle figuuri puhul istub daam ringi keskele, valib teise daami oma usaldusaluseks ja sosistab talle kõrva selle härra nime, kellega ta soovib tantsida; kavaler toob tema juurde ühekaupa meestantsijaid ja usaldusalune daam vastab neile keeldumisega, kuni lõpuks ilmub varem kindlaksmääratud õnneseen. Liisa istus ringi keskele ja valis peretütre, ühe neist neidudest, kelle kohta öeldakse, et nad «on kah». Vürst ruttas väljavalitut otsima. Kui ta oli asjatult pakkunud ligemale kümmekonda noormeest (peretütar ütles neile kõigile ära ülimalt meeldiva naeratusega), pöördus ta lõpuks minu poole. Minuga toimus sel hetkel midagi ebatavalist: mul käis justkui tuline juga kehast läbi ja ma tahtsin keelduda, kuid tõusin ja läksin kaasa. Vürst viis mu Liisa ette… Liisa ei vaadanud mulle otsagi; peretütar vangutas eitavalt pead, vürst pöördus minu poole ja tegi, arvatavasti mu äärmiselt rumala näoilme tõttu, mulle sügava kummarduse. See pilkav kummardus, keeldumine, mille võidutsev võistleja mulle edasi andis, tema hooletu naeratus, Liisa ükskõikne tähelepanematus – kõik see ajas mind marru… Ma astusin vürstile lähemale ja sosistasin raevukalt: «Te arvate vist heaks mind pilgata?»

      Vürst silmitses mind põlgliku imestusega, võttis mul uuesti käest kinni, ja tehes, nagu saadaks mind mu kohale, vastas jahedalt: «Mina?»

      «Jah, teie!» jätkasin ma sosinal, kuid alistusin temale, see tähendab, läksin tema järel oma kohale. «Teie! Kuid ma ei kavatse lubada mingisugusel tühisel Peterburi tõusikul…»

      Vürst muigas rahulikult, peaaegu heatahtlikult, pigistas kõvasti mu kätt ja sosistas: «Ma mõistan teid. Kuid siin ei ole sobiv koht: me räägime veel.» Pööras mulle selja, astus Bizmjonkovi juurde ja viis ta Liisa ette. Kahvatu ametnikuke osutus väljavalituks. Liisa tõusis tema lähenedes püsti.

      Istudes oma daami kõrvale, kel oli nukker kärbes peas, tundsin ma end peaaegu kangelasena. Mu süda kloppis tugevasti, üllalt kerkis rind tärgeldatud maniski all, ma hingasin sügavalt ning kiiresti – ja vaatasin järsku nii toredalt oma seltskonnalõvist naabrile otsa, et selle minupoolne jalg tahtmatult nõksatas. Olles selle mehe tümaks teinud, libistasin pilgu üle kogu tantsijateringi… Mulle tundus, et paar-kolm isandat silmitsesid mind arusaamatult, kuid üldiselt oli minu ja vürsti kõnelus märkamatuks jäänud… Mu võistleja istus juba oma toolil, täiesti rahulik, endine naeratus näol. Bizmjonkov viis Liisa tema kohale. Neiu kummardas talle lahkesti ja pöördus otsekohe veidi erutatult, nagu mulle näis, vürsti poole; kuid too naeris talle vastuseks, lõi graatsiliselt käega ja ütles talle vist midagi väga meeldivat, sest Liisa punastas heameelest, lõi silmad maha ja vaatas siis jälle sõbralikult etteheitva pilguga vürstile otsa.

      Kangelaslik meeleolu, mis oli minus äkki pead tõstnud, ei kadunud masurka lõpuni; kuid ma ei teravmeelitsenud enam ega «kritikaanitsenud», vaid heitsin ainult aeg-ajalt süngeid ning karme pilke oma daamile, kes oli nähtavasti mind kartma hakanud, kokutas juba täielikult ja pilgutas vahetpidamata silmi, kui ma tema viisin ta ema, punakaspruuni mütsikesega, väga paksu naise loodusliku kaitse alla… Kui olin kohkunud neiukese üle andnud, kuhu ta kuulus, läksin eemale akna alla, panin käed rinnale risti ja jäin ootama, mis tuleb. Ma ootasin üsna kaua. Vürst oli kogu aeg peremehest ümbritsetud, just nimelt ümbritsetud, nagu Inglismaa on ümbritsetud merest, rääkimata teistest maakonna aadlipeamehe perekonnaliikmetest ja ülejäänud külalistest; pealegi ei saanud ta üldist imestust põhjustamata astuda niisuguse tähtsusetu inimese juurde nagu mina ja temaga rääkima hakata. Nagu ma mäletan, valmistas mu tähtsusetus mulle tookord isegi rõõmu. «Lori puha!» mõtlesin ma, vaadates, kuidas ta viisakalt kord ühe, kord teise auväärse isiku poole pöördus, kes taotlesid au, et neid vähemalt «hetkekski», nagu ütlevad luuletajad, tähele pandaks. «Lori puha, kulla mees küll sa juba tuled minu jutule, sest ma ju solvasin sind.» Viimaks vabanes vürst kuidagi osavalt oma austajatehulgast, möödus minust, heitis pilgu pooleldi aknale, pooleldi mu juustele, pöördus juba kõrvale, kuid peatus järsku, nagu oleks talle midagi meelde tulnud.

      «Ah jaa!» ütles ta mulle naeratades. «Muide, mul on teiega väike asjake ajada.»

      Kaks kõige pealetükkivamat mõisnikku, kes visalt vürsti jälgisid, arvasid nähtavasti, et see on ametlik «asjake», ja taandusid aupaklikult. Vürst võttis mul käe alt kinni ja viis mu eemale. Mu süda kloppis rinnus.

      «Teie vist,» alustas ta, venitades sõna teie ja vaadates mu lõuga põlgliku ilmega, mis imelikul kombel haruldaselt hästi sobis tema värske ning ilusa näoga, «teie ütlesite mulle häbematuse?»

      «Ma ütlesin, mida mõtlesin,» laususin ma häält tõstes. «Tss… tasem,» ütles ta, «korralikud inimesed ei karju.

      Võib-olla te soovite minuga kahevõitlust pidada?»

      «See on teie asi,» vastasin ma end sirgu ajades. «Ma olen sunnitud teid välja kutsuma,» sõnas ta hooletult, «kui te oma sõnu tagasi ei võta…»

      «Ma ei kavatse midagi tagasi võtta,» ütlesin ma uhkelt, «Tõesti?» lausus ta pilkavalt naeratades. «Sel juhul,» jätkas ta vähese vaikimise järel, «on mul au saata homme teie juurde oma sekundandi.»

      «Väga hea,» sõnasin ma võimalikult ükskõiksel häälel.

      Vürst kummardas kergelt.

      «Ma ei saa keelata teid leidmast mind olevat tühise inimese,» lisas ta silmi kõrgilt vidukile tõmmates, «kuid vürstid N. N. ei saa olla tõusikud. Nägemiseni, härra… härra Stukaturin.»

      Ta pööras mulle kiiresti selja ja läks tagasi peremehe juurde, kes hakkas juba ärevile minema.

      Härra Stukaturin!.. Mu nimi on Tšulkaturin… Ma ei osanud midagi vastata selle viimase solvamise peale ja vaatasin ainult tulivihaselt talle järele. «Homseni,» sosistasin ma hambaid risti pigistades ja otsisin jalamaid üles ühe tuttava ohvitseri, ulaanirittmeister Koloberdjajevi, pöörase prassija ja toreda poisi, rääkisin talle mõne sõnaga oma tülist vürstiga ja palusin teda mu sekundandiks hakata. Ta oli muidugi mõista otsekohe nõus ja ma läksin koju.

      Kogu öö ei saanud ma und silma – erutusest, mitte argusest. Ma ei ole argpüks. Ma mõtlesin koguni väga vähe eelseisvale võimalusele ilma jääda СКАЧАТЬ