Jutustused. Ivan Sergeevich Turgenev

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Kui inimesel on väga hea, tegutseb tema aju teatavasti üpris vähe. Rahulik ja rõõmus tunne, rahulolutunne täidab kogu ta olemuse, see vallutab tema, ta enesetunnetus kaob ta on õnnejoovastuses, nagu ütlevad halvasti kasvatatud luuletajad. Aga kui see «hurm» viimaks mööda läheb, hakkab inimesel mõnikord halb ja kahju, et ta keset õnne nii vähe iseennast jälgis, et ta ei kahekordistanud, ei jätkanud mõtisklustes ja meeldetuletustes oma naudinguid nagu oleks «õnnejoovastuses» inimesel aega ja põhjust oma tunnete üle mõelda! Õnnelik inimene on nagu kärbes päikese paistel. Seetõttu on ka minul neist kolmest nädalast rääkides peaaegu võimatu taastada oma ajus täpset, kindlat muljet, seda enam, et kogu selle aja jooksul meie vahel midagi erilist ei juhtunud… Need kakskümmend päeva on minu jaoks midagi sooja, nooruslikku ja lõhnavat, mingi hele triip mu tuhmis ning hallis elus. Mu mälu muutub järsku halastamatult usaldusväärseks ja selgeks alles sellest silmapilgust, mil mind, nendesamade halvasti kasvatatud luuletajate sõnadega öeldes, tabasid saatuse löögid.

      Jah, need kolm nädalat… Muide, ei või öelda, et neist ei oleks mulle mingit pilti jäänud. Mõnikord, kui juhtun kaua mõtlema sellest ajast, kerkivad mõned mälestused järsku esile mineviku pimedusest – nagu tähed ilmuvad ootamatult nähtavale õhtuses taevas neile teraselt suunatud silmade ees. Eriti on mulle meelde jäänud üks jalutuskäik linnast välja metsasalusse. Me olime neljakesi: vanaproua Ožogina, Liisa, mina ja keegi Bizmjonkov, O. linna väike ametnik, heasüdamlik ning vagur blond mehike. Temast tuleb mul veel juttu teha. Hr. Ožogin ise oli koju jäänud; tal oli liiga kauasest magamisest pea valutama hakanud. Ilm oli imeilus, soe ja vaikne. Pean ütlema, et lõbustuspargid ja seltskondlikud vabaõhupeod ei sobi venelase hingelaadiga. Kubermangulinnade niinimetatud avalikes parkides ei kohta te ühelgi aastaajal ainustki inimhinge; vahest ainult mõni mutike istub ägisedes päikesest hõõguvale rohelisele pingile kidura puukese naabrusse, ja sedagi vaid siis, kui läheduses ei juhtu mõnes väravaaluses olema võidunud järikest. Aga kui linna ligidal leidub harv kasetukake, siis sõidavad kaupmehed, vahel ka ametnikud, pühapäeviti ja pühade ajal meelsasti sinna teemasinate, pirukate ja arbuusidega, asetavad kogu selle külluse üsna tee äärde tolmusele rohule, istuvad ise ümberringi maha ja söövad ning joovad teed palehigis kuni õhtuni. Just seda sorti metsatukk oli tol ajal kahe versta kaugusel O-st. Me saabusime sinna pärast lõunat, jõime tublisti teed ja läksime seejärel kõik neljakesi metsa kõndima. Bizmjonkov võttis käevangu vanaproua Ožogina, mina – Liisa. Päev kaldus juba õhtusse. Ma olin tol ajal esimese armastuse suurima palangu võimuses (meie tutvumisest polnud möödunud üle kahe nädala), selles kirgliku ja tähelepaneliku jumaldamise seisukorras, mil kogu hing süütult ning tahtmatult jälgib armastatud inimese iga liigutust, mil te ei tüdi tema juuresolekust ega tema häält kuulamast, mil te aina naeratate ja näite haigusest paranenud lapsena, ja iga vähegi kogenud inimene peab saja sammu kauguselt esimesest pilgust aru saama, mis teiega toimub. Enne seda päeva ei olnud ma veel kordagi Liisal käe alt kinni hoidnud. Me kõndisime kõrvuti, astudes tasa mööda rohelist rohtu. Kerge tuul otsekui lehvis meie ümber valgete kasetüvede vahel ja puhus aeg-ajalt Liisa kübarapaela mulle näkku. Ma jälgisin visalt Liisa pilku, kuni ta viimaks rõõmsalt minu poole pöördus, ja me naeratasime teineteisele. Linnud vidistasid heakskiitvalt meie kohal, helesinine taevas kumas sõbralikult läbi väikeste lehtede. Mu pea käis suurest rõõmust ringi. Ette rutates ütlen: Liisa ei olnud põrmugi minusse armunud. Ma meeldisin talle; ta üldse ei võõrastanud kedagi, kuid mitte mulle ei olnud saatusest määratud tema lapselikku rahu häirida. Ta kõndis minuga käe alt kinni nagu vennaga. Ta oli siis seitsmeteistkümneaastane… Ja just samal õhtul, minu juuresolekul, algas temas see vaikne sisemine käärimine, mis käib lapsest naiseks saamise eel… Ma olin selle kogu olemuse muutumise, selle süütu nõutuse, selle äreva mõtlikkuse tunnistajaks; mina märkasin esimesena seda äkilist leebust pilgus, seda helisevat ebakindlust hääles – ja, oo rumalat! oo liigset inimest! söandasin terve nädala arvata, et mina, mina olin selle muutuse põhjuseks.

      See juhtus niiviisi.

      Me jalutasime üsna kaua, kuni õhtuni, ja rääkisime vähe. Mina vaikisin nagu kõik kogemusteta armastajad, temal arvatavasti polnud mulle midagi öelda. Kuid ta näis justkui midagi endamisi arutlevat ja vangutas kuidagi eriliselt pead, närides mõtlikult puu otsast rebitud lehte. Vahetevahel hakkas ta kangesti otsustavalt edasi minema… peatus siis järsku, ootas mind järele ja vaatas kõrgele tõstetud kulmudega ning hajameelselt naeratades enda ümber. Eelmisel päeval olime temaga üheskoos läbi lugenud «Kaukasuse vangi». Millise õhinaga oli ta mind kuulanud, lõug mõlemale käele toetatud ja rind vastu lauaäärt surutud! Ma alustasin juttu eilsest lugemisest; ta punastas, küsis minult, kas ma andsin enne äratulekut leevikesele kanepiseemneid, hakkas valjusti laulma mingit laulukest ja jäi äkki vait. Metsatukk lõppes ühelt poolt kaunis kõrge ning järsu nõlvakuga, mille all voolas käänuline jõeke. Teisel pool jõge laiusid, nii kaugele kui silm ulatus nägema, kord lainjalt kerkides, kord laiali valgudes, ääretud aasad, mida siin-seal läbisid nõod. Meie Liisaga jõudsime esimestena metsaserva; Bizmjonikov oli vanaprouaga tahapoole jäänud. Me astusime metsast välja, seisatasime ja tõmbasime mõlemad tahtmatult silmad pilukile: otse meie vastas loojus õhetavas vines tohutu suur veripunane päike. Pool taevast lõkendas ning lõõmas; punased kiired langesid libamisi aasadele, heites kuma koguni nõgude varjukülgedele, valgusid hõõguva tinana jõepinnale, seal, kus see polnud allarippuvate põõsaste vahele peitu pugenud, ja otsekui toetusid vastu nõlvakut ja metsatukka. Me seisime keset tulist sära. Ma ei suuda kirjeldada selle vaatepildi kogu kirglikku pidulikkust. Räägitakse, üks pime olevat punast värvust kujutlenud pasunahäälena. Ei tea, kui õige see võrdlus on, kuid selles õhtuse õhu leegitsevas kullas, taeva ja maa purpurses säras oli tõepoolest midagi kutsuvat. Ma hüüatasin vaimustusest ja pöördusin kohe Liisa poole. Ta vaatas otse päikesesse… Mäletan, kuidas ehakuma peegeldus väikeste tulitäppidena tema silmis. Ta oli rabatud, sügavalt liigutatud. Ta ei vastanud midagi mu hüüatuse peale, seisis kaua liikumatult, langetas pea… Ma sirutasin talle käe, ta pööras mulle selja ja puhkes järsku nutma. Ma silmitsesin teda salajase, peaaegu rõõmsa nõutusega… Bizmjonkovi hääl kostis mõne sammu kauguselt meist. Liisa pühkis kiiresti pisarad ja vaatas kohmetult naeratades mulle otsa. Oma blondi saatja käsivarrele toetudes väljus vanaproua Ožogina metsast; mõlemad jäid omakorda vaadet imetlema. Vanaproua küsis midagi Liisalt, ja ma võpatasin tahtmatult, kui talle vastas tema tütre murduv hääl, mis kõlas nagu mõranenud klaas. Päike oli vahepeal loojunud, eha hakkas kustuma. Me asusime tagasiteele. Ma võtsin Liisal jälle käe alt kinni. Metsas oli veel valge ja ma võisin selgesti näha tema näojooni. Ta oli kohmetunud ega tõstnud pilku. Üle tema näo valgunud puna ei kadunud: ta oleks nagu ikka veel seisnud loojuva päikese kiirtes… Tema käsi puudutas vaevalt minu oma. Ma ei saanud kaua sõnagi suust: nii kõvasti kloppis mu süda. Eemalt puude vahelt hakkas paistma tõld; pehmel liivasel teel sõitis kutsar sammu meile vastu.

      «Lizaveta Kirillovna,» laususin ma lõpuks, «miks te nutsite?»

      «Ei tea,» vastas ta vähese vaikimise järel, vaatas mulle oma mahedate, alles pisaraist niiskete silmadega otsa – nende vaade näis muutunud olevat – ja jäi jälle vait.

      «Nagu ma näen, armastate te loodust…» jätkasin ma. Ma ei tahtnud hoopiski seda öelda, ja ka selle viimase lause suutis mu keel hädavaevalt lõpuni laliseda. Liisa noogutas pead. Enam ei saanud ma sõnagi suust… ma ootasin midagi mitte armuavaldust – kus sellega! ma ootasin usaldavat pilku, küsimust… Kuid Liisa vahtis maha ja vaikis. Ma kordasin veel kord tasasel häälel: «Miks?» ega saanud vastust. Ma nägin, et tal hakkas piinlik, koguni häbi.

      Veerand tundi hiljem me istusime juba tõllas ja lähenesime linnale. Hobused lasksid väledat traavi, me kihutasime kiiresti läbi pimeneva, niiske õhu. Ma sattusin järsku jutuhoogu, kõnetasin alatasa Bizmionkovit või Ožoginat, ei vaadanud Liisa poole, kuid märkasin, et tema pilk tõllanurgast peatus korduvalt minul. Kodus ta virgus, kuid ei tahtnud minuga lugeda ja läks peagi magama. Murrang, see murrang, millest ma rääkisin, oli temas toimunud. Ta lakkas olemast tütarlaps, ka tema hakkas ootama… nagu minagi… midagi. Tal ei tulnud СКАЧАТЬ