Jutustused. Ivan Sergeevich Turgenev

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ haavatuna, tundsin otsekohe, et kuulun täielikult temale.»

      «Tšulkaturin armastab teid,» sõnas Bizmjonkov.

      «Mis mul sellest? Ons mulle kellegi armastust vaja?..» Liisa peatus ja lisas pikaldaselt: «…peale teie oma. Jah, mu sõber, teie armastus on mulle väga vajalik: ilma teieta oleksin ma kadunud olnud. Teie aitasite mul rasketest silmapilkudest üle saada…»

      Ta jäi vait, Bizmjonkov silitas isaliku õrnusega tema kätt.

      «Mis parata, mis parata, Lizaveta Kirillovna!» kordas ta mitu korda järjest.

      «Ja nüüdki,» lausus Liisa kõlatult, «ma vist sureksin ilma teieta. Ainult teie toetate mind, pealegi te tuletate mulle teda meelde… Sest teie teadsite kõik. Mäletate, kui kena ta oli sel päeval… Kuid vabandage mind: teil on vist raske…»

      «Rääkige, rääkige! Mis te nüüd! Taevas hoidku!» katkestas teda Bizmjonkov.

      Liisa surus tema kätt.

      «Te olete väga hea, Bizmjonkov,» jätkas ta, «te olete hea nagu ingel. Mis parata, ma tunnen, et jään teda armastama kuni hauani! Ma andsin talle andeks, ma olen tänulik talle. Andku jumal talle õnne! Andku jumal talle naise, kes on ta südame järgi!» Ja ta silmad täitusid pisaraist. «Kui ta ainult ei unustaks mind, kui ta kas või vahetevahel mõtleks oma Liisale… Lähme välja,» lisas ta vähese vaikimise järel.

      Bizmjonkov surus ta käe oma huultele.

      «Ma tean,» ütles Liisa õhinal, «kõik süüdistavad nüüd mind, kõik loobivad mind kividega. Olgu! Ma ei vahetaks ikkagi oma õnnetust nende õnne vastu… ei! ei!.. Ta armastas mind lühikest aega, kuid ta armastas mind! Ta ei petnud mind iial: ta ei ütelnud mulle, et ma saan tema naiseks. Ka ma ise ei mõtelnud iial sellele. Üksnes vaene isake lootis seda. Ka praegu ei ole ma päris õnnetu: mulle on jäänud mälestused, ja kui hirmsad ei olekski tagajärjed… Mul on siin raske hingata… siin kohtasin ma teda viimast korda… Lähme värske õhu kätte.»

      Nad tõusid. Ma jõudsin vaevalt eemale karata ja end jämeda pärna taha peita. Nad väljusid lehtlast, ja nagu ma sammude järgi otsustada võisin, läksid metsatukka. Ei tea, kui kaua ma seal liikumatult, mingis sõgedas nõutuses seisin, kui järsku kuuldus jälle samme. Ma virgusin ja vaatasin ettevaatliikult oma peidupaigast välja. Bizmjonkov ja Liisa tulid sedasama teerada mööda tagasi. Mõlemad olid väga erutatud, eriti Bizmjonkov. Ta nagu oleks nutnud. Liisa seisatas, vaatas talle otsa ja lausus selgesti järgmised sõnad: «Ma olen nõus, Bizmionkov. Ma ei oleks nõustunud, kui te oleksite tahtnud mind ainult päästa, mind kohutavast olukorrast vabastada; kuid te armastate mind, te teate kõik – ja armastate mind: ma ei leia endale iial kindlamat, ustavamat sõpra. Ma tulen teile naiseks.»

      Bizmjonkov suudles ta kätt, Liisa naeratas talle kurvalt ja läks koju. Bizmjonkov tormas tihnikusse, mina aga läksin oma teed. Et Bizmjonkov oli arvatavasti Liisale öelnud just seda, mida mina kavatsesin öelda, ja et Liisa oli talle vastanud just seda, mida mina oleksin tahtnud temalt kuulda, siis ei olnud mul enam põhjust närveerida. Kahe nädala pärast abiellus Liisa Bizmjonkoviga. Vanad Ožoginid olid rõõmsad igasuguse peigmehe üle.

      Ütelge siis nüüd, kas ma ei ole liigne inimene? Kas ei mänginud ma kogu selles loos liigse inimese osa? Vürsti osa… sellest ei maksa rääkidagi, ka Bizmjonkovi osast võib aru saada… Aga mina? Milleks mind siin vaja oli?.. Mingi rumal viies ratas vankri all!.. Ah, raske, raske on mu meel!.. Kuid nagu burlakid ütlevad: «Üks, kaks ja korraga,» – veel üks päev, teine, ja mu meel ei ole enam ei raske ega kerge.

31. märts.

      Paha lugu. Kirjutan neid ridu voodis. Eile õhtul ilm järsku muutus. Täna on kuum, peaaegu suvine päev. Kõik sulab, variseb, voolab. Õhus on tunda kobeda mulla lõhna – ränka, tugevat, lämmatavat. Kõikjalt tõuseb auru. Päike lausa uhkab lausa piitsutab. Mul on halb. Tunnen, et lagunen.

      Ma tahtsin kirjutada päevikut – aga mis ma selle asemel tegin? Jutustasin ühe juhtumi oma elust. Kukkusin lobisema, uinunud mälestused ärkasid ja kiskusid mind kaasa. Ma kirjutasin ruttamata, üksikasjaliselt, just nagu oleks mul veel aastaid elada, nüüd aga ei ole enam aega jätkatagi. Surm, surm tuleb. Ma kuulen juba tema ähvardavat crescendo’t… On aeg!.. On aeg!..

      Ja mõni mure! Kas pole ükskõik, millest ma oleksin jutustanud? Surma palge ees kaotavad tähenduse kõik maised askeldused. Ma tunnen, et rahunen, muutun lihtsamaks, selgemaks. Liiga hilja võtsin aru pähe!.. Imelik asi! ma rahunen – see on tõsi, kuid ühtlasi… tunnen jubedust. Jah, mul on jube tunne. Rippudes juba poolest saadik hääletu põhjatu sügaviku kohal, võpatan, pööran näo kõrvale, silmitsen ahne tähelepanuga kõike enda ümber. Iga asi on mulle kahekordselt kallis. Ma ei tüdi vaatlemast oma kehva, nukrat tuba, jätan jumalaga iga täpikesega seintel! Küllastuge viimast korda, mu silmad! Elu kaugeneb, ühtlaselt ning vähehaaval eemaldub ta minust nagu kallas meresõitja pilgu eest. Mu amme vana, koltunud nägu tumeda rätiku raamis, kahisev teemasin laual, pelargooniumipott akna all ja sina, mu vaene peni Trezor, sulg, millega ma neid ridu kirjutan, mu enda käsi, ma näen teid nüüd… siin te olete… Kas tõesti… võib-olla täna… ei näe ma teid enam iialgi? Raske on elusal olendit lahkuda elust! Mis sa lipitsed mu ümber, vaene koer? Miks laskud rinnuli voodile, kiskudes kramplikult jalge vahele oma tömpi sabajuppi, pööramata minult oma heasüdamlikke nukraid silmi? Või on sul minust kahju? Või aimad sa juba, et varsti su peremeest enam ei ole? Ah. kui ma saaksin mõttes samuti läbi käia kõik oma mälestused, nagu ma lasen pilgul käia üle kõigi esemete oma toas! Ma tean, et kõik need mälestused on kurvad ja tühised, kuid teisi mul ei ole. Tühjus, kohutav tühjus, nagu ütles Liisa.

      Oo, mu jumal, mu jumal! Ma olen suremas… Süda, mis suudaks ja oleks valmis armastama, jääb varsti seisma… Kas tõesti ta vaikib igaveseks, ilma et oleks kordagi tunda saanud õnne, ilma et oleks kordagi paisunud magusast rõõmuängistusest? Paraku on see võimatu, võimatu, ma tean… Kui vähemalt nüüdki, surma eel – surm on ju ikkagi püha asi, ta ju ülendab iga olendit – kui nüüdki mõni armas, nukker, sõbralik hääl laulaks mulle lahkumislaulu, laulu mu enda murest, võib-olla siis ma lepiksin sellega. Kuid surra tummalt, rumalalt…

      Ma hakkan vist juba sonima.

      Hüvasti, elu, hüvasti, mu park, ja teie, mu pärnad! Kui tuleb suvi, ärge siis unustage üleni õitesse puhkemast… ja olgu inimestel hea lamada teie lõhnavas varjus, värskel rohul, teie tasa tuules värelevate lehtede laliseva jutu saatel. Hüvasti, hüvasti! Hüvasti kõik ja igaveseks!

      Hüvasti, Liisa! Ma kirjutasin need kaks sõna – ja pidin peaaegu naerma hakkama. See hüüatus tundub mulle raamatulik. Ma justkui kirjutaksin sentimentaalset jutustust või lõpetaksin meeleheitlikku kirja…

      Homme on esimene aprill. Kas tõesti ma suren homme? See oleks isegi kuidagi nagu ebasünnis. Aga muide, see sobib mulle…

      Küll aga arst vatras täna!..

1. aprill.

      Lõpp… Elu on lõppenud. Ma suren tõesti täna. Väljas on palav… peaaegu lämmatav… või ei taha mu rind enam hingata? Mu väike komöödia on mängitud. Eesriie langeb. Hävinedes lakkan ma olemast liigne…

      Ah, kui hele on päike! Neis võimsates kiirtes on midagi igavest…

      Jumalaga, Terentjevna!.. Täna hommikul akna all istudes vesistas ta pisut silmi võib-olla minu pärast… aga võib ka olla sellepärast, et tal endal tuleb varsti surra. Ma võtsin talt sõna, et ta Trezorile «otsa peale ei tee».

      Mul on raske kirjutada… panen sule käest… On aeg!

      Surm СКАЧАТЬ